Režissöör: Adam GreenOsades: Joel Moore, Tamara Feldman, Deon Richmond, Kane Hodder, Mercedes McNab, Joel Murray jt.
Filmi pikkus: 80 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0422401/
"It's not a remake, it's not a sequel, and it's not based on a Japanese one. Old school American horror."
Filmi pikkus: 80 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0422401/
"It's not a remake, it's not a sequel, and it's not based on a Japanese one. Old school American horror."
Filmi tagline tegelikult ütleb kõik ära, mida ma nüüd rääkima hakkan. 80ndatel populaarsuse tipul olnud ja 90ndatega unustuste hõlma vajunud slasher-žanr hakkab vaikselt uuesti elumärke näitama. Paljusti muidugi tänu tüüpidele, kes Mike Myersi või Jason Voorheesi veristamistega üles kasvasid ja nüüdseks ise kõvadeks filmitegijateks on sirgunud. Ajal kui slasher-filmidena esitlevad end igasugused noortele tehtud Hollywoodi käkid mõjub "Hatchet" nagu värskendav tuuleiil.
Punt inimese läheb saamatu grupijuhiga Louisiana soodesse ekskursioonile, kus neile lubatakse rääkida kohalikest legendidest. Trip tipneb aga sellega, et parv jääb kaldale kinni ja seltskond peab ellujäämiseks jõud ühendama, kuna selgub, et legend deformeerunud kehaga kirvemõrvar Victor Crowley'st polegi pelgalt legend...
Minule siiani tundmatu Adam Green on enda filmi suutnud meelitada üpriski tuntud näod horror-ajaloost. Meil on Tony "Candyman" Todd, Robert "Freddy Krueger" Englund väikestes, kuid väga muhedates cameo-rollides ning Kane "Jason Voorhees" Hodder lippab ise ringi filmi kuritegelasena. Esimese 15-minutiga rebiti inimesi pooleks, loobiti ämbritega verd vastu puid ja näidati rohkem paljaid rindasid kui Maaja/Pille misiganes juuninumbris. Stardipauk oli toimunud ja täpselt nii nagu peab. Siis tulid mängu meie peategelased ja mingiks ajaks võttis ohjad täielikult üle huumoriliin, mis ei vaibunud ka siis, kui esimestel ohvritel keha pooleks peksti kirvega või pea puruks rebiti. 80ndate slasher-filmid paistsid just silma enda geniaalsete ja pahatihti ka mingi nurga alt vaadates humoorikate surmastseenidega. Kroonimata kuningas muidugi oli Tom Savini - igasuguste gore-effektide isa. Mis mulle "Hatchet" puhul just meeldiski, et siin polnud mingit uuemakooli pumbakaga-kõhtu-ja-kõik-jama vaid plain old old school veristamine ja tükeldamine. Iga peategelase tapmisstseen justkui proovis geniaalsusega üle trumbata eelmist tapatööd. Ei mingit kaamera ärapööramist ega varjudes tegutsemist, kuigi tegevustik toimub suitsuses ja pimedas soometsas. MPAA muidugi oli nägusid teinud ja pirtsutanud ja Green pidi osasid stseene kärpima, seega tuleb täisnaudingu saamiseks muretseda endale varem või hiljem Unrated Director's Cut DVD.
Avastasin, et osadel sellistel indie-horror-komöödiatel on selline omapärane fiil ja atmosfäär. Viimati tundsin just täpselt sama tunnet vaadates horrorjante "Dead and Breakfast" ja "Dead and Deader". Arvatavasti on see kuidagi seotud tsipake ülevindi näitlemisega ja teatud huumoriga. "Black Sheep" jälle sarnast fiili ei omanud. Olen arvatavasti jälile jõudnud täiusliku goremedy (gore + comedy) valemile höhö!
Punt inimese läheb saamatu grupijuhiga Louisiana soodesse ekskursioonile, kus neile lubatakse rääkida kohalikest legendidest. Trip tipneb aga sellega, et parv jääb kaldale kinni ja seltskond peab ellujäämiseks jõud ühendama, kuna selgub, et legend deformeerunud kehaga kirvemõrvar Victor Crowley'st polegi pelgalt legend...
Minule siiani tundmatu Adam Green on enda filmi suutnud meelitada üpriski tuntud näod horror-ajaloost. Meil on Tony "Candyman" Todd, Robert "Freddy Krueger" Englund väikestes, kuid väga muhedates cameo-rollides ning Kane "Jason Voorhees" Hodder lippab ise ringi filmi kuritegelasena. Esimese 15-minutiga rebiti inimesi pooleks, loobiti ämbritega verd vastu puid ja näidati rohkem paljaid rindasid kui Maaja/Pille misiganes juuninumbris. Stardipauk oli toimunud ja täpselt nii nagu peab. Siis tulid mängu meie peategelased ja mingiks ajaks võttis ohjad täielikult üle huumoriliin, mis ei vaibunud ka siis, kui esimestel ohvritel keha pooleks peksti kirvega või pea puruks rebiti. 80ndate slasher-filmid paistsid just silma enda geniaalsete ja pahatihti ka mingi nurga alt vaadates humoorikate surmastseenidega. Kroonimata kuningas muidugi oli Tom Savini - igasuguste gore-effektide isa. Mis mulle "Hatchet" puhul just meeldiski, et siin polnud mingit uuemakooli pumbakaga-kõhtu-ja-kõik-jama vaid plain old old school veristamine ja tükeldamine. Iga peategelase tapmisstseen justkui proovis geniaalsusega üle trumbata eelmist tapatööd. Ei mingit kaamera ärapööramist ega varjudes tegutsemist, kuigi tegevustik toimub suitsuses ja pimedas soometsas. MPAA muidugi oli nägusid teinud ja pirtsutanud ja Green pidi osasid stseene kärpima, seega tuleb täisnaudingu saamiseks muretseda endale varem või hiljem Unrated Director's Cut DVD.
Avastasin, et osadel sellistel indie-horror-komöödiatel on selline omapärane fiil ja atmosfäär. Viimati tundsin just täpselt sama tunnet vaadates horrorjante "Dead and Breakfast" ja "Dead and Deader". Arvatavasti on see kuidagi seotud tsipake ülevindi näitlemisega ja teatud huumoriga. "Black Sheep" jälle sarnast fiili ei omanud. Olen arvatavasti jälile jõudnud täiusliku goremedy (gore + comedy) valemile höhö!
8/10
Englund, Hodder ja Todd
Englund, Hodder ja Todd
2 Responses to 'Hatchet (2007)'
Comment by Trash.
Lõpetasin just vaatamise. Erilist vaimustust ei tekitanud. 5/10
Comment by paranoiadisco.
Lugesin jah su arvamuse läbi. Asi võibolla selles, et ma ei osanud mitte midagi sellest oodata ning sain väga meeldiva üllatuse osaliseks. Vaataks uuesti isegi.
See "Dead West" muidugi tõotab ka midagi head tulevat. Ootame...
Postita kommentaar