Peategelasteks on kolm noort, kes nädalavahetuseks lumistele nõlvadele suusatama sõidavad. Päev veedetakse nagu ikka aga õhtuhämaruse saabudes tõmbab miski noori viimast korda mäele. Päeval tünga saanud tõstukioperaator laseb peale mõningast mangumist tüütud noored tõstuki peale, hoolimata sellest, et viimast tühja pinki tähistav lipuke on juba mäe poole saadetud. Loomulikult avastavad peategelased, tänu väikesele möödarääkimisele ja inimlikule hooletusele, varsti end seisvas tõstukis puude kohal rippumas ning olukorda ei tee kergemaks ja algav torm ja fakt, et mägi avatakse uuesti alles viie päeva pärast.
Käesolevas filmis tuleb suurepäraselt välja põhjus, miks õuduskinos ikka ja jälle just (rumalad) linnanoored need on, kes sellistesse situatsioonidesse satuvad, nagu nad satuvad. Kes ikka läheks maantee-äärsesse baari kohalikke redneck'e mõnitama, kahtlasesse majja olematuid lapsi valvama või vaatamata korduvatele hoiatustele roniks ikka tõstukisse, et viimase sõidu mäel teha, kui üks just emme-issi sülest vabadusse tõtanud noored. Selline noore inimese arhetüüp on tänapäeva horror-kinos ju lausa hädavajalik, et vajalik sündmustekeeris üles ehitada ja lõppu sel traditsioonil veel nii pea tulemas ei paista. Ei saa seda ju ka pahaks panna siis Adam Green'ile, kes Ameerika õuduskino jälgides üles kasvas ja nüüd ise ka traditsioone ja reegleid edasi kannab, sest mõningatest klišeedest mööda vaadates on tegemist väga põneva filmiga. Jah, pole kindlasti kerge teha ühte põnevat filmi, kus vaataja on koos peategelastega terve filmi lõksus ühes paarkümmend meetrit maapinnast rippuvas tõstukis aga Green suudab seda, sarnaselt Chris Kentis'ele, kes oma tegelased jättis keset avamerd ulpima ja lõi ainuüksi sellega vägagi painava õudusfilmi. Ootused said igatahes täidetud! 7/10
0 Responses to 'Frozen (2010)'
Postita kommentaar