Režissöör: Roberta Findlay

Osades: Joe Lynn, Mina Bern, Walter Bryant, Corinne Chateau jt.
Filmi pikkus: 94 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0090145/

"Too violent to be rated!"

Bukowski kirjeldas hästi enda teoses "Hollywood" getot, kus BARFLY režissöör Barbet Schroeder ja sõber François Truffaut ajutiselt elasid. Latiinod vägistasid ukse ees auto kapotil naisi, neegrilapsed varastasid pidevalt nende kanasid ja kuulasid pidevalt põranda all nende juttu pealt. Olukord on peaaegu sama ka Bronxis, kus ühe kortermaja keldris redutavad narkomaanidest tolgused, kes maja elanikke pidevalt terroriseerivad, nende vara näppavad ja naisi vägistavad. Majaomanikul saab olukorrast villand ja otsustab politsei abiga pättidest vabaneda. Asitõendite puudumisel saavad aga nood juba samal päeval kongist välja ja kuulutavad majaelanikele sõja. Nii panevadki inimesed pead kokku ja asuvad kaitsesse korruse kaupa üles liikuvast pätikamba vastu.


Filmi võib kõige paremini iseloomustada kui ristsugutist THE WARRIORS'st ja ASSAULT ON PRECINT 13'st, sekka loobitud elemente NIGHT OF THE LIVING DEAD'st. Selline keskmine 80ndate grindhouse tükk täidetud juhusliku vägivallaga, paljaste kehadega ja nutmaajavate näitlejatöödega. Lahedaid stseene leidus, kuid kõik jäi otsekui tuimale tempolahendusele jalgu, sest üldpildis ei toimu filmis midagi muud kui korrus-korruse haaval ülesliikumist ja lõppedes on silmad vägisi lahtihoidmisest verised. 80ndate camp'ipededele soovitan kindlasti mujale vaadata, teistele tunnen kaasa, et raiskasite üldse enda väärtuslikku aega selle teksti lugemiseks.

3/10

Bronxi Che Guevara

Režissöör: Nicolas Roeg

Osades: Donald Sutherland, Julie Christie, Hilary Mason, Clelia Matania, Massimo Serato jt.
Filmi pikkus: 110 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0069995/

"Pass the warning."

John ja tema naine Laura leinavad enda tütart, kes traagiliselt koduaias uppus. Lootes uues keskkonnas kaotusest kergemini üle saada, võtab John vastu pakkumise renoveerida Veneetsias vana kirik. Kõik laabub rahulikult kuni Laura kohtub kahe vananaisega, kellest üks on pime ning omab võimet ümbruskonda paremini tajuda. Ta lohutab Laurat, et nende kadunud tütar on väga õnnelik. Naine on peale seda nagu uus inimene, John aga hakkab järjest enam vaimset tasakaalu kaotama ning hakkab nägema tänavate vahel väikest punast kuju ringi siblimas - ignoreerides samal ajal senstiivi hoiatust, et tema elu on Veneetsias ohus.


DON'T LOOK NOW on kindlasti üks 70ndate eeskujulikemaid psühholoogisi õudusfilme. Sürreaalne, otsekui unenäolisuse ja reaalsuse piirimail kompav atmosfäär ja veidralt lahendatud montaaž on selle filmi märksõnad, mis omakorda žanri edasist arengut tugevalt mõjutanud on. Veneetsia räpased tänavad ja pimedad kangialused oleks justkui loodud selle filmi jaoks, olles enda õhustikuga justkui täpp i peal. Miskipärast on film ajalukku läinud pigem enda otsekohese seksstseeniga Sutherlandi ja Christie vahel, mis omal ajal tugevat furoori tekitas ja tänu millele filmi Ameerikas peaaegu X-reitingu vääriliseks peeti, kui ootamatu ja hinge kriipima jätva lõpplahendusega. See väikemees vihmamantlis jäi mind igatahes mõneks ajaks kummitama.

7/10

Režissöör: Adam McKay
Osades: Will Ferrell, John C. Reilly, Mary Steenburger, Richard Jenkins, Adam Scott jt.
Filmi pikkus: 98 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0838283/

"They grow up so fast."

McKay ja Ferrell on kuldne duo, kelle uut filmi ma kindlal sammul alati kinno vaatama lähen/läheks, sest nende filmi eesmärk - vaatajat naerutada - toimib minu puhul alati. Vingutakse muidugi, et Ferrelli tegelaskuju on filmist filmi täpselt sama - miks peakski ta muutma seda, mis juba praegu nii hästi toimib, küsin mina. Juba TALLADEGA NIGHTS's nähtud säde Reilly ja Ferrelli vahel on ka siin täiesti olemas, nende omavaheline dialoog, mis on praktiliselt 75% improviseeritud on lihtsalt puhas kuld. Eks see vajab veidike teadmist ka mikide popkultuurist (tasub tsekkida tüüpide t-särke, plakateid seinal ja mänguasju) ning kogemusi Ferrelli eelmiste filmidega, mina ja mu sõbrad saime aga kaks korda korraliku kõhutäie naerda ja kamaluga uusi tsitaate, mida hiljem sobivas olukorras kasutada.

Prestige Worldwide

Kuna mu lemmar ANCHORMAN sai omalajal blogis 8 punkti, siis peavad Kasuvennad leppima punkti nõrgema tulemusega. Selle aasta komöödia nr. 1 minujaoks igatahes ja kes ei nõustu, siis "I'm going to take a pillowcase and fill it full of bars of soap and beat the shit out of you!" (Brennan Huff, Step Brothers).

7/10

Chewbacca approves!

(Peopesad hakkavad higiseks muutuma)

Režissöör: John Gulager

Osades: Jenny Wade, Clu Gulager, Diane Goldner, Martin Klebba
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1104835/

Pärast seda kui tiirased ning näljased monstrumid esimeses episoodis baaritäie inimesi maha nottisid, võtavad nad ette lähedalasuva väikelinna. Sealsed veidrikest elanikud (kääbustest maadlejavennad, ropusuine automüüja, teda pettev abikaasa ja tema armuke) peavad jõud ühendama enda õde otsima mootorratturlesbari ja tema jõuguga ning paari baarisündmustest eluga pääsenuga, et (nüüdseks ohtralt paljunenud) elukatele koht kätte näidata.


Kui esimene osa FEAST taastas mõningal määral mu usu kaasaegsetesse splatteritesse, siis teine osa oli lausa kohustuslik vaatamine. Culager oli muidugi ilma jäänud Project Greenlight rahadest ja pidi "vaid" hakkama saama eelmise filmi tuludega, appi tõttasid õnneks Dimensioni rahajõmmid, kes vaest meest alkoholiga peibutades enda ridadesse meelitasid. Dimension Extreme on minujaoks muidugi üks praeguse aja võikamaid projekte odava horrori levitamiseks, kuna tänu oma võimule suudavad nad nii mõnegi nooremale hakkajast filmirežissöörile pähe istuda ja levitamislepinguga lehvitades filmile enda nõudmisi esitada. Eks tal ole ka muidugi omad plussid - b-horror leiab enda tee kiiremini ja tõhusamalt žanri fännide juurde ja loob võimaluse lavastajal kiirelt järgmise filmi juurde asuda.


FEAST 2 ise oli nii ja naa. Ühelt poolt juba peaaegu, et Troma jälgedes käiv pidevalt halva ja hea maitse piire ignoreeriv filmitükk, kus spermat, mäda ja muid vedelikke lendas rohkem kui raha eest. Teiselt poolt jälle, erinevalt esimesest osast, punnitatud dialoogiga, puise huumoriga, halva arvutigraafikaga (ei jõua mulle pärale, mis otstarbega on tarvis taevast arvutiga luua) käkk. Kui filmi esimesel minutil lastakse pumbakaga niutsuv koer ribadeks ja varsti vägistatakse ka kassi ja visatakse beebi peaga vastu asfalti, taipasin ma, et esimese osa taolist lollercoasterit siit ei tule. Ega need Troma taolised labasused nüüd ka halvad pole, lihtsalt kõigil ei tule need nii geniaalselt välja kui Lloyd Kaufmanil.

5/10

Tünni all peidab ennast pool filmi geniaalsetest karakteritest.

Režissöörid: Wai-keung Lau ja Siu Fai Mak

Osades: Andy Lau, Tony Leung Chiu Wai, Anthony Wong Chau-sang, Eric Tsang, Kelly Chen jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0338564/

"Loyalty. Honor. Betrayal."

Kõigepealt tahaks tänada Elioni juhte, kes lõpuks mõistuse pähe võtsid ja oma klientidele lõpuks korraliku filmikanali suutsid hankida. Peale TV1000 liikumist Viasat paketti, oli ainsaks lohutuseks lätlaste TVXXI, mis (sarnaselt TV1000'ga) ei hiilanud just erilise filmivalikuga ja pealekauba olid kõik filmid dubleeritud vene keelde, mis lihtinimesel telekast filmide vaatamise täitsa keeruliseks tegi. Kuu alguses õnnistati aga meid uue filmikanaliga Silver, mis paistab silma eriti õnnestunud programmiga - filme nii idast kui läänest, õudusest draamani. Kuigi esimesel päeval tulid juba CUBE ja R-POINT, mõlemad tsillid diivanillõsutamise-filmid, otsustasin kanali sisse õnnistada hoopis HK meistriteosega INFERNAL AFFAIRS. Vähemalt on siis pärast blogis midagi kiita, mõtlesin.



Ming on maffia nuhk, kes saadeti triaadi poolt politseisse tööle juba 18. aastaselt. Ta on teinud suurepärast karjääri ning edutatud kriminaalpolitsei seersantiks, ise samal ajal enda tõelisele bossile salajast infot vastasleerist edasi andnud. Chan on aga politsei poolt omal ajal saadetud triaadi ridadesse ning suutnud end sealse bossi usaldusaluste ridadesse töödata. Varem või hiljem kahe nuhi teed ristuvad...


INFERNAL AFFAIRS peale pandi kohe suured lootused, et film päästaks HK action-kino varjusurmast - polnud ju tegelikult sealtmailt, pärast seda kui John Woo Ameerikasse otsustas minna, midagi oluliselt märkimisväärselt tulnud. Film õnnestus 100%, tuues kaasa kiidusõnasid nii kriitikute kui ka filmifännide poolt. IA paistab silma erakordselt nutika stsenaariumiga, mida aitavad suurepäraselt ellu viia HK kinoeliit, Tony Leung'i ja Andy Lau'ga eesotsas. Toetutakse pigem keerdudele ja käänakutele teemaarenduses ning pingsatele olukordadele, kui veristele relvavõitlustele. Suurepärane film, suurepäraste näitlejatöödega - vapustav filmielamus!

9/10

Kõige olulisemad stseenid toimusid HK kõrghoonete katustel.

Mõni aeg tagasi mõtlesin ma, et oleks jõle hea alustada ka teise blogi pidamist, kus peamiselt teeks juttu muusikast ja sellega seonduvast, mis südame kiiremini põksuma paneb. Asjad läksid aga nagu ikka, et puudu jäi nii viitsimisest kui ka... viitsimisest. Kahe blogi pidamine jäägu vaid tõelistele internetikangelastele! Antud dokumentaal, mida Viasat Explorer eile otsustas näidata oleks xLIMONAADx blogisse sobinud nagu rusikas kolmnurka, sest rääkis tänapäeva hardcore punk subkultuurist ja sellega tihedalt seotud straight edge (sXe) liikumisest. Kuna mõlemad blogid on tegelikult vaikselt surnuks kuulutatud, otsustasin ma limonaadipoisi asemel elustada enda filmiblogi ja natuke antud dokumentaali ning probleeme, mida ta tõstatas, kirja panna.

Kunagine hc-kid'ist võmm näitab enda sXe tättuud

Straight edge tähendab põhimõtteliselt äraütlemist alkoholist, tubakast ja narkootikumidest. Kõvemad mehed panevad käe ette ka suhtevälisele seksile ja ravimite pidevale tarbimisele. Liikumine sai tegelikult alguse ühest lausest Ian MacKaye suust (Minor Threat ja lugu "Straight Edge") ja on tänapäevaks saanud väga oluliseks elemendiks hardcore subkultuuris. Dokumentaal räägibki straight edge liikumisest tänapäeval ja selle kahest poolest - rahulikumast ja sõjakamast. Samuti käiakse põgusalt üle ka Bostoni ja Reno hardcore skenest.

Lemmar - Have Heart

Bostoni näitel saabki kahe poole erinevused kõige paremini välja tuua. Juba BOSTON BEATDOWN DVD pealt tuttav FSU (Friends Stand United) koondab endas tüüpe, kes on enda veendumustega nii kaugele jõudnud, et peavad õigeks kõigile neile, kes samade põhimõtete järgi ei ela (napsusõbrad, suitsumehed, narkarid jne.) lihtsalt molli sõita ning on seetõttu kogu straight edge liikumise terves Ameerikas politsei tähelepanu alla tõmmanud. Tüübid ise on tavalised ossid, kel käed sügelevad ja tänu sXe'le proovivad end hea valguses näidata - hundid lambanahas. Tänu neile kontrollitakse pidevalt käte peal X'e kandvaid noorukeid pidevalt ja igasugused kogunemised välistatakse - paljuks ei peeta ka kontserdeid kontrollida. Oma ridadesse värvatakse kunagi hardcore laine peal elanud inimesi, et rohkem sellest subkultuurist aimu saada ja "olukorda kontrolli all hoida". See kõik aga loob masendava olukorra Bostoni teisele sXe poolele, mis koosneb noortest, kes soovivad vaid enda keha mürkidest puhtana hoida ja kust on tulnud ühed hetke kõvemad hc nimed nagu Have Heart, The Carrier, Shipwreck A.D., Righteous Jams, Converge jms.

sXe hc-kid'i sterotüüp

Dokumentaal tundus muidugi kohati üsna humoorikas, kuna oli tehtud ikkagi inimestele, kel ennem pole asjast mingi aimu olnud ja seetõttu rõhutati pidevalt kui ebatavaline ja ebaloomulik see kõik on ("mis nad seal karjuvad ja hüppavad ringi?"). Muidu võis aga rahule jääda, sest pilk heideti siiski tänapäeva hc ja sellega seonduva peale, millest veel filmitegijad eriti palju juttu ei taha teha, sest asjal pole veel päris seda õiget maiku juurde käärinud, mis punkil oli paarkümmend aastat tagasi vaadates. Ja ärge muretsege, mulle mekib õlu veel siiamaani...

7/10

Gus Straight Edge...Youth Crew all star, Gorilla Biscuits 6th member, and Discipline/Ocean Of Mercy singer are just a few titles he could have been given years back. But he is probably known best as the dude constantly diving and going off to hardcore bands all over during the mid/late 80s and early 90s, and singlehandedly made the Project X longsleeve probably the most coveted hardcore shirt of all time

Režissöör: M. Night Shyamalan

Osades: Mark Wahlberg, Zooey Deschanel, John Leguizamo, Ashlyn Sanchez

Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0949731/

"We've Sensed It. We've Seen The Signs. Now... It's Happening."

Mäletan veel aega kui väike hindu Shyamalan enda esimeste filmidega Hollywoodis laineid lõi. THE SIXTH SENSE ja UNBREAKABLE olid ju tegelikult päris korralikud linateosed, mis pakkusid esmakordsel vaatamisel hea filmielamuse. Peale SIGNS'i algas aga mehe allakäik ja näib, et põhi on saavutatud enda selle aastase teosega THE HAPPENING, mis on filmiringkondades ka juba sobiva hüüdnime saanud - THE CRAPPENING.


Lugu saab alguse, kui maailma tabab katastroof, mis ähvardab lõppeda inimkonna totaalse hävinguga. Kogu selle kaose keskel on noor looduslooõpetaja Elliot, kes püüab oma lähedaste hävingu eest pääseteed leida. Mis on aga katastroofi põhjustajaks ja kuidas see väljendub? Sellele pole kellelgi mingit loogilist selgitust. See lihtsalt juhtub. Inimestes võtab peatselt võimust paanika ja paranoia...


Seda filmi on raske thrilleriks või milleski sarnaseks pidada, sest pinevust ja õudust ei pakuta isegi teelusikaga. Korralik sisu puudub ja ekraanil toimub lihtsalt üks sahmerdamine ja hädaldamine. Filmile ei aita ka kaasa näitlejatööd, mis lausa haisevad läbi ekraani - Mark Wahlbergil tundub olevat mingi teema, et ta suudab ühes filmis täitsa korralikku tööd teha ja järgmises juba täielikult failida. Naispeaosas olevast Zooey Deschanelist ma ei hakka rääkimagi. On arusaadav, et M. Night Shyamalan on proovinud enda filmiga tähelepanu juhtida praegustele keskkonnaprobleemidele, kuid ennem oleks võinud natukenegi mõelda ka selle peale, kui palju okse ja sitt, mida kinokülastajad peale tema filmi nägemist toodavad, meie ümbruskonda rikub.

2/10

Loe ka lisaks:
http://filmsmusic.blogspot.com/2008/06/happening.html
http://fletchujafilmid.blogspot.com/2008/06/happening.html

http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2008/06/happening-2008.html

Wut?

Režissöör: Howard Smith
Filmi pikkus: 77 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0074573/

GIZMO! on omapärane dokumentaalfilm erinevatest vanadest uudisklippidest, kus inimesed esitlevad mingit järjekordset kasutut leiutist või soovivad televisiooni pääseda mõne omapärase oskusega. Nii tuuaksegi unustustehõlmast vaataja ette tühikargajad, kes väidavad, et suudavad enda masinaga paari minutiga luua viski, mis loomulikul teel valmistades võtaks miljoneid aastaid, kes soovivad lindude moodi lennata ning kes on ehitanud maailma kiireimad autod jne. Kuigi enamus materjali saatis humoorikas alatoon, näidates inimesi, kes kõigest väest halli massi seest välja tahtsid paista, väga lollist küljest, siis oli ka neid, kes olid hakkama saanud millegi sellisega, mis isegi tänapäeva inimese ahhetama paneksid. Naljakas trivia fakt on ka see, et palju uudistematerjali oli ilma helita ja nii palkas Smith huultelt lugeja ja jutt lihtsalt dubleeriti hiljem peale. Seetõttu jäi mulle alguses mulje, et tegu on osavalt lahendatud mockumentary'ga ja olen lihtsalt haledalt lolliks jäetud arvates, et tegu on reaalsete uudistelõikudega. Inimese lollusel ja leidlikkusel ei ole piire ütleb selle peale Howard Smith.

9/10