Režissöör: Sean Anders

Osades: Josh Zuckermann, Clark Duke, Amanda Crew, James Marsden jt.
Filmi pikkus: 111 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1135985/

"He's leaving virgin territory"

Ian on noormees, kel 18. eluaastast hoolimata pole tüdrukutega erilisi kokkupuuteid olnud. Tema naistemehest parim sõber Lance on korduvalt püüdnud teda võõraste tüdrukutega kokku viia, kuid Ian on enda kohmekusega kõik võimalused ära rikkunud. Kuna perekond, eesotsas homofoobist vennaga, peab teda juba omasooiharaks, otsustab Ian härjal sarvist haarata ja venna autoga võrgus tuttavaks saadud tüdruku juurde põrutada, seltskonnaks parimad sõbrad Lance ja Felicia.


Hoolimata sellest, et SEX DRIVE pealtnäha kahtlaselt palju sarnaseid noortekomöödiaid (eesotsas ROAD TRIP'iga) meenutab, on siiski samm edasi astutud nii peategelaste pööraste seiklustega teekonnal kui ka roppustega - viimastega kohe eriti. Juba Unrated DVD algustiitrite ajal hoiatavad filmi produtsendid, et lõikamata versiooni on sisse topitud hulgaliselt "fännimaterjali" ja üldse ei soovitatud seda versiooni enne kinoversiooni vaadata. Ega ma kinno poleks sellist filmi nkn vaatama kippunud ja nii läks see hoiatus mu kõrvadest mööda. Usun, et poleks kinoversiooni ealeski kõrgemalt ega madalamalt hinnanud, kuna sealt puudusid fännimaterjalina välja reklaamitud neegripeenised, mitu minutit kaadris olnud väljaveninud kotid ja juhuslikult ekraanile ilmuvad paljad neidised. Ei oskagi midagi oluliselt halba välja tuua, kui vaid filmi pikkusest tulenevad probleemid - kütet ei paistnud terve filmi täistempol jooksutamiseks jätkuvat. Korralik pohmakafilm!

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2009/02/sex-drive.html
http://fletchujafilmid.blogspot.com/2009/02/sex-drive.html

6/10

Thug life!

Du saram-yida / Voices
http://www.imdb.com/title/tt1213856/

***

Slaughter
http://www.imdb.com/title/tt1230206/

***

Perkins 14
http://www.imdb.com/title/tt1230211/

***

From Within
http://www.imdb.com/title/tt1063056/

***

Dying Breed
http://www.imdb.com/title/tt1064744/

***

Butterfly Effect: Revelation
http://www.imdb.com/title/tt1234541/

***

The Broken
http://www.imdb.com/title/tt0906734/

***

Autopsy
http://www.imdb.com/title/tt0443435/

Režissöör: Jack Smight

Osades: Jan-Michael Vincent, George Peppard, Dominque Sanda, Paul Winfield jt.
Filmi pikkus: 95 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0075909/

"You have seen great adventures. You are about to live one."

DAMNATION ALLEY pidi algselt täielikult põhinema Roger Zelazny populaarsel samanimelisel ulmeromaanil, kuid tänu suurtele rahasummadele (17 miljonit dollarit - tolle aja kohta üüratu summa), mis 20th Century Fox oli mängu pannud, ei omanud esimene stsenaariumivisand ja raamat peaaegu mingeid ühiseid jooni. Peale Zelazny kujutatud post-apokalüptilise maailma, kus karmid ilmastikuolud ei luba ellu jäänud inimestel suuri vahemaid läbida, kärbiti algmaterjalist praktiliselt kõik - see viis omakorda selleni, et kirjanik palus enda nime filmiga mitte seostada, kuid stuudio seda ei lubanud. Noh ja mis tulemuseks oli, võib igaüks ise arvata...


Peale Kolmandat maailmasõda on maakera tänu tuumaplahvatustele oma endise teljega võrreldes viltu vajunud, mis omakorda on ilmastiku väga ekstreemseks muutunud - valitsevad tornaadod, äikesetormid jne. Peale õnnetust ühes viimases ellujäänute baasis, asuvad neli meest kõrgtehnoloogiliste sõidukitega Landmaster teele New Yorki poole, kust on saadud viimane signaal teistelt inimestelt.


Suure post-apokalüptilise temaatika austajana võrdlen ma peas iga vaadatud filmi Mad Max-filmi- ning Fallout-mänguseeriaga, mis on minu jaoks just maailmalõpujärgset maailmapilti minu peas kõige rohkem vorminud. Antud film tugevamate sekka kindlasti ei passi, kuid täitsa kobe ajaviide oli ta sellegi poolest. Mööda tühermaid ringi ralliv Landmaster-sõiduk, mille disaini ja ehitamise peale oli arvatavasti kulutatud suurem osa filmi eelarvest, nägi ütlemata hea välja veel tänapäevalgi filmilindilt vaadates. Kahju ainult, et selle autosõidu-seikluse otsa oli jõle vähe lisamaterjali poogitud - olid mõned mutatsiooni tõttu hiigelmõõtmed omanud skorpionid (Fallout, keegi?), lihamaiad prussakakolooniad ja üksindusest sõgedaks muutunud maamatsid aga üdini nauditava tühermaa-seikluse jaoks jäi nendest vajaka. Potensiaali oli tohutult aga tegijate fantaasiavaesus jättis halva maitse suhu, mis tipnes oksendava ajama õnneliku lõpuga.



Hea fakt veel siia kõrvale närimiseks: 20th Century Fox pidi 1977. aastal välja andma kaks ulmefilmi, millest põhirõhk pandi just DAMNATION ALLEY filmi promomisele. Juhtus aga nii, et film põrus kinodes täielikult ja vajus kiiresti unustustehõlma, samas kui teine film võitles ennast maailma parimate filmide nimekirja ja lõi siiamaani tohutult suurt arvu omava nohikuliikumise. Selle teise filmi nime jätan juhmimatele mõistatamiseks...

5/10

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2008/06/damnation-alley.html

Režissöörid: Keith Alcorn, Laurence Arcadias, Joel Brinkerhoff, Vince Collins, David Donar, Stefan Eling, Eric Fogel, Mr. Lawrence, Brandon McKinney, Tony Nittoli, Bill Plympton, Walter Santucci, Jeff Sturgis

Lootsin kogumikust võib-olla liiga palju, kuna pean animatsiooni just selliseks filmiliigiks, kus vorm ei sea fantaasiale praktiliselt mingeid piire ja kõik oleneb vaid animaatori käe ja pea koostööst. Eks 90ndate aastate esimeses pooles oligi parim võimalus enda hullumeelseid ideid välja elada, neid paberile kandes, savist või plastiliinist voolides või paberist välja lõigates, sest film nõudis tavaliselt kopsakamat rahakotti ja/või raskesti kättesaadavat tehnikat. Selle perioodi tabusid murti just stop motion animatsioonide ning joonisfilmidega.


98. aastal kokku pandud kogumik oli tänasel päeval aga üsna igav ja nüri. Aastatega on tabud muutunud ning temaatika, millest rääkimine tol ajal silmi pööritama ajas ja näost punaseks tegi, on ammu juba ära leierdatud ning põranda alt peavoolu kunsti ennast söönud. Lemmikud plaadi peal olid: sürreaalne ja täiuslik muusikavideomaterjal MALICE IN WONDERLAND, plastiliinist splatstick NO MORE MR. NICEGUY , üheminutiline geniaalsus SUNNY HAVENS ning minu enda lapsepõlve joonistusi meenutav futu-äktsion THE ADVENTURES OF MUTILATOR: HERO OF THE WASTELAND. Ülejäänud oli ka kesine ja üsna igav jant, mis kannataks praegu Kanal 2 õhtusesse programmi lisamist.

3/10

Perekool.ee

Väheke korralikust muusikast ka:

Osariigis, kus kuberneriks on Arnold Schwarzenegger ei tohiks üldse vihaseid inimesi olla, kuid võta näpust - neli tükki neid siiski leidub ja kannavad nad ühist nimetajat Ceremony. Siiralt vihane hardcore-punk punt, kes suudab 100 minuti sisse mahutada rohkem kui 100 lugu ja samal ajal hinge kõigest halvast tühjaks karjuda ning mingil rasvasel jobul nina veriseks lüüa. Võtke sellest bändist kinni, sest see trendikas emanikkuja teeb ka teid trendikaks!

VIOLENCE VIOLENCE on mu enda üks viimase lemmikumaid plaate, niivõrd intensiivset vihapurset pole mu kõrvad ammu taluma pidanud.

http://www.last.fm/music/Ceremony
http://www.myspace.com/ceremony
http://ceremonyhc.com/

Varastele:
http://archivethis.blogspot.com/2007/10/ceremony-violence-violence-2006.html
http://icoulddietomorrow.blogspot.com/2008/07/ceremony-still-nothing-moves-you.html

Režissöör: Fuminori Kizaki

Osades: Samuel L. Jackson, Lucy Liu, Mark Hamill, Zachary Gordon jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1265998/

Kuna Afro Samurai eelmisi seiklusi hindasid üsna kõrgelt tänu tolle ilusale visuaalsele poolele, huvitavale maailmale ja korralikule hip-hop heliribale, siis otseloomulikult asusin ma AFRO SAMURAI: RESURRECTION kallale väga korraliku isuga. Afrole ja tema kujuteldavale sõbrale Ninja Ninja'le on taaskord häält andmas Hollywoodi paha must mees Samuel L. Jackson, kes on seekord kaasa toonud ka mõned kuulsamad ametikaaslased Lucy Liu ja Mark Hamilli ning räppiv filmimuusika tuleb seekordki Wu-Tang Clan'i ninamehe RZA biidimasinast. Lääs kohtub idaga ning seda lahedust, mis selle kokkupõrke tulemusel tekib, pressib välja igast august.


Uuele AFRO SAMURAI'le võib, sarnaselt originaaliga, vabalt andeks anda tema lohaka ja pealiskaudse loo ja isikupärata kõrvaltegelaste eest, sest see pilt, mille Jaapani animaatorid on loonud, on lihtsalt niivõrd magus silmakomm, et kõik muu jääb teisejärguliseks. Väga huvitav värvivalik, omapärane tegelaste kujundus ja minimaalne arvutigraafika kasutamine taustadel on märksõnad, mis kohe ette tulevad. Tänu Afro osavale mõõgatööle on ekraan pidevalt verest punaseks värvunud ja ega jäsemedki kaua oma omanike küljes ei püsi - sellised asjad mind juba külmaks ei jäta ja on otsekui boonuseks. Kui vaid stsenaristid oleks samasuguse pühendumusega loo ja kõrvalliinide kallal nokitsenud, poleks ma täispunkte kade jagama. Praegu aga jäi lihtsalt väga stiilseks animatsiooniks.

8/10

Režissöör: John Gulager

Osades: Clu Gulager, Diane Goldner, Hanna Putnam, Melissa Reed jt.
Filmi pikkus: 77 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1104836/

Kui FEAST ja FEAST 2: SLOPPY SECONDS vahele jäeti mõistlik paus, et vaataja enne uue suutäie kallale asumist väheke leiba luusse saaks lasta, siis kolmas episood lajatati küll paraja üllatusega lauale - polnud veel eelminegi mälust kustunud ja tänu selle keskpärasusele lähenesin uuele peatükile väikese ettevaatlikusega. Kuna SLOPPY SECONDS'iga oli Gulager võtnud labasema suuna ja sperma- ja oksekahurid täisvõimsusel tööle pannud, siis ei oodanud ma ka käesolevast filmist esimesele osale väärilist järge, vaid lihtsalt tsilli meelelahutust argipäeva õhtusse, kus aju on kõige suhtes väga pirts ja tundlik.


Kõige uuem FEAST ei olnud kehv film, pigem langes samasse auku, kuhu maandus ka SLOPPY SECONDS. Kuigi tunduvalt vähem loobiti näitlejate peale jobi ja muid kehavedelikke, oli film isegi mõnevõrra pöörasem - võibolla isegi mitte pöörasem, kuid ajuvabam kindlasti, mis pole selliste filmide puhul kindlasti negatiivne nähtus. Kogu tegevustik jättis niivõrd kokkulapitud ja juhusliku mulje, et võib kindel olla, et kogu võttegrupp ja ka stsenaristid viibisid võtetel 3-promillise joobega. Selle tõestuseks on ka filmi viimased kümme minutit, kus mängu tulid hiiglaslik robot ja mehhiko trubaduur - vene traktoristi-joove oli lõpuks saavutatud.

4/10

Režissöör: Géla Babluani

Osades: George Babluani, Pascal Bongard, Aurélien Recoing, Fred Ulysse, Nicolas Pignon jt.
Filmi pikkus: 86 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0475169/

13 TZAMETI on üks selliseid filme, mille nimi on igalpool sulle küll kõrva jäänud, kuid erilist tõuget see filmi vaatamiseks andnud pole. Seekord andis selle vajaliku tõuke Soprano, kes leidis, et kõik filmiblogijad üheks päevaks end telepaatiliselt seoksid ja blog.tr.ee ühe ja sama filmi postitustega puruks pommitaksid. Mõte hea - kui asjade lõhkumiseks läheb, olen mina alati käsi olnud!


Gruusiast pärit Géla Babluani pälvis oma esimese täispika filmiga mainekatel Sundance'i ja Veneetsia filmifestivalidel üsna suurt tähelepanu ja peale seda ümbritseb filmi mõningane kultuslik aura - lääne filmisõbrad haibivad seda enda foorumites, sest sealmail on euroopa kinol ikka veel väike eksootiline maik juures, samas kui meil siin endal jäädakse filmist rääkides suhteliselt neutraalseks. Ühelt poolt küll kiidetakse, et tegu on suurepärase thrilleriga, samas kui teised jälle tembeldavad filmi väga pealiskaudseks ning igavaks - sõnad, mida hea thrilleriga kindlalt seostada ei tohiks.


Ei hakka ka mina tolmu üles keerutama ja jään filmi suhtes üsna nõutuks - Babluani oli loonud, mitte küll eriti originaalse, kuid siiski mõnusa ideega loo, mis kannatas tugevalt oma puuduliku teostuse all. Lugusid, kus rahamaiad rikkurid lihtsate inimeste surmade pealt raha sisse kasseerivad, on meile vestetud küll - seekord aga oli väike omapärane nüanss sisse toodud, vene rulett oli justkui ristatud hobuste võiduajamistega. Arvatavasti tuligi Babluani kõigepealt idee peale, kus salapärane organisatsioon korraldab rahateenimise ja hasardi eesmärgil võikaid "mänge", siis on kõik sellega seotud ka filmi kõige põnevam osa, ülejäänud lugu, mis keskendus vaese lihttöölise Sebastien'i kannatustele, täitis kõigest laialivalguva täitematerjali osa. Selline tobe pinnapealne hõõrumine, mis tipnes eriti labase ja ettenähtava lõpplahendusega.

Minimalistlikes toonides thriller, mis erilisi emotsioone tekitada ei suuda. "Riietega seks," ütleks selle peale kõvemad panomehed, nagu strippar Marco ja Farmi-Gabriel.

5/10

Režissöör: Chris Prynoski

Osades: Paul Giamatti, Davi Hyde Pierce, Patton Oswalt, Corey Burton jt.
Filmi pikkus: 22 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0468445/

"Put the screw to villainy."

Tavaliselt vaid väga kehvasid made-for-TV õudukaid ja ulmekaid tootev Sci-Fi Channel on end minu silmis lõpuks tõestanud. Polnud tarvis rohkemat, kui ära näha 22-minutiline animatsioon THE AMAZING SCREW-ON HEAD. Film põhineb tuntud koomiksimeistri Mike Mignola sulest tulnud üheosalisel lool Abraham Lincolni alluvuses töötavast kruvipeast, kes vastavalt ülesandele ennast sobiva keha otsa kruvib.


Kodusõja-aegne Ameerika. Emperor Zombie varastab oma abilistega - kahe vanamuti ja automaati käsitleva ahvipärdikuga - iidse käsikirja, mille tõlkimine tagaks talle sissepääsu Gung'i templisse. Sinna on väidetavalt peidetud kalliskivi, mis tagab omanikule jõu vallutada maailm. President Abraham Lincolnil ei jää muud üle kui appi kutsuda Screw-On Head, et too enda põlise vaenlase peataks.


THE AMAZING SCREW-ON HEAD ühendab endas horror'it, aurupunki ja ohtralt musta huumorit, mis teevad sellest lühianimatsioonist ühe mõnusaima viisi veeta 22 minutit ekraani ees. Kivi ka siitpoolt Sci-Fi Channeli kapsaaeda, et need ei võtnud nõuks niivõrd fantastilise loo jätkamist ning jätsid Kruvipea ning muu värvika seltskonna lihtsalt riiulile tolmu koguma.

Kindel soovitus kõigile!

Loe ka:
http://13-street.blogspot.com/2008/08/amazing-screw-on-head.html
http://trash-can-dance.blogspot.com/2007/10/amazing-screw-on-head.html
http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2007/10/amazing-screw-on-head.html

Rekord? Filmiblogijate keskmine hinne 10!

10/10

Režissöör: Toby Wilkins

Osades: Shea Whigham, Paulo Costanzo, Jill Wagner, Rachel Kerbs jt.
Filmi pikkus: 82 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1031280/

"It will get under your skin."

Seth ja Polly plaanivad vaikses metsatukas telkides veeta romantilise öö, kuid nende õhtu rikuvad vanglast põgenenud Dennis ja tema narkomaanist tüdruksõber, kes noorpaari pantvangi võtavad, et nende autoga Mehhiko poole kimada soovivad. Tänu väiksele õnnetusele peab nelik peatuma lähedalasuvas väikses bensiinijaamas, kus neid ründab selle surnud, kuid siiski mingil määral elujõuline, omanik. Tuleb välja, et meest on nakatanud parasiidid, kes vaikselt peremeeskehast elumahlad välja imevad ja levib inimest enda teravate ogadega torgates.


SPLINTER võiks kindlasti paigutada kvaliteeti silmas pidades kuskile filmistuudiote rahadega ülesvõetud kinoõudukate ja väiksemate indie-horrorite vahepeale. Kuigi raha pole selle tüki peale just oluliselt palju kulutatud, petaks selle väljanägmine noorema filmihuvilise kindlasti ära, kes hiljem ema rahakotist varastatud 100-kroonisega filmitegijaid toetaks. Väikse näitlejaansambliga (kokku 6 inimest, kellest pooled üle 10 minuti ekraaniaega ei saa) lugu, mis on peamiselt ülesvõetud väikeses bensiinijaamas toimib küll nagu peab ning ei proovigi üle oma varju hüpata, kuid samas jäävad puudused hinge närima, sest lootust oli kõvasti paremaks filmielamuseks.


Teravate ogadega nakkust edasi kandvad ning ringi tõmblevad nakatunud surnukehad oli ju päris terav ja uudne idee, millele korraliku raamistiku ümber ehitades oleks ka väga nauditava indie-horrori saanud. Kahjuks rikkusid elamused üsna kesised eriefektid, mis seisnesid suure lihakäntsu väriseva kaameraga eksponeerimises ja hambaid krigisema panevast amputeerimisstseenist ning väga veider näitlejate valik - filmi arenedes muutusid tegelaskujud näitlejate käe all sümpaatsemateks, kuid alguses jäi mulje nagu oleks iga osatäitja kätte saanud vale rolli stsenaariumilehed.

Arvatavasti ei jää SPLINTER järjeta, sest seletust parasiitide päritolu kohta vaatajale peale mõningaste kaudsete vihjete ei anta vaid lõpetatakse klassikalise stseeniga, kus kuskil ohutus kauguses jääb väike osa kurjast siiski eksisteerima.

5/10