Režissöör: Ngai Kai Lam

Osades: Siu-hou Chin, Maggie Cheung, Yun-Fat Chow jt.
Filmi pikkus: 78 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0092273/

Ngai Kai Lam on minu jaoks üks Hong Kongi elavaima kujutlusvõimega režissööre ja seda võib juba puhtalt öelda omades kokkupuudet vaid mehe kahe viimaseks jäänud filmitükiga. STORY OF RICKY ja THE CAT nimelt on suurepärased näited, kuidas õnnestunult ühte potti visata kõik mahakantud ideede jäänused, mis arvatavasti mõne tõsisemaltvõetavama filmi võtetel tagaukse kaudu prügikasti on lennanud. Wikipedia julgeb muidugi Lam'i samastada kurikuulsa lääne käkimeistri Edward D. Wood'ga, kohatu võrdlus, millel mina erilist alust ei näe. Mõlemale meeldis muidugi odavalt enda filmiprojektidega hakkama saada aga seal, kus Wood nöörijupiga lendavaid taldrikuid õhus hõljuma pani, sai Lam hakkama koera ja kassi-vahelise kaklusstseenidega ja inimesi juppideks kiskuvate kummimonstrumitega ekraanile toomisega. Langen muidugi selliste võrdlustega ja objektiivsuse hammaste taga hoidmisega internetientsüklopeedia tasemele, niiet rääkigem parem filmist.


Filmi juhatab sisse Wisley-tegelaskuju loonud Hiina pulp-kirjanik Ni Kuang, kes (väga läänelikul) pidulikul õhtusöögil, kaunite preilide seltskonnas, kallist vahuveini lakkudes, enda kahte sõpra tutvustab - üheks on filmi protagonist Dr. Yuen ja teiseks kirjaniku enda loomingu vili Wisley. Viimane on omamoodi vaste ameeriklaste Indiana Jones'ile, mitmetuhande oskusega seikleja, kes alati ka kõige suurematest sekeldustest puhtalt välja tuleb. Muidugi on Wisely seiklused väheke pöörasemad ja üle vindi keeratud - küll tuleb tal tegemist teha maavälise eluga, nõidadega ja muude monstrumitega, nii maa peal, maa sisemuses kui ka kosmoses. Ngai Kai Lam filmis on ta ka hiljem üles astunud, THE CAT's nimelt jutuvestja rollis. Seekordne lugu saab aga alguse just sealtsamalt peolt, kus kirjanik alustab seltskonna tungival soovil enda tegelaskuju seiklustest jutustama.


Dr. Yuen'i külastab üks öö salapärane võõras, kes peale väikest kähmlust doktorit tema peale pandud needusest teavitab ning teda Taimaale kutsub, et seal koos alistada džunglis pesitsev maag, kes on needuse peale pannud võõra armastatule Betsy'le. Samuti soovitab ta Yuen'l hoiduda seksist, sest see paneks needuse kiiremini tööle. Loomulikult on tiirasel noormehel tarvis hoiatusest üle astuda, samal õhtul (koleda) ameerika neiuga sängis vallatleda ning järgmine päev, kui needuse tagajärjel esimesed veresooned lõhkenud on, enda sõbra Wisley juurde hädaldama minna. Tuleb välja, et dr. Yuen oli kunagi Taimaal teadusekspeditsioonil viibides ühe hõimu käest ohverdamiseks mõeldud neiu päästnud ja seetõttu ka kohaliku maagi viha alla sattunud, mistõttu viimane talle kurja loitsu oli peale pannud. Tark sõber Wisley soovitabki nüüd mehel tagasi minna, et needusele vastumürk leida.


Kuigi THE SEVENTH CURSE ei suuda kuidagi järele jõuda kahe eespool mainitud filmide pöörasusele, ei jäta Lam ka pealtnäha lihtsakoelist seikluslugu omapoolsete fantaasialendudega üle külvamata. Kui asjad Tai musta maagia peale liiguvad, siis võib juba oodata odava väljanägemisega kummimonstrumeid, kes enda isandatele kuuletudes inimesi verest tühjaks imevad, päid otsast koksavad ning lõpuks ka omavahel väheke kemplevad. Selline jant võib muidugi lääne b-filmide massis üsna näotuks ja kiirelt unustatud vaatamiskogemuseks jääda, tänu aga Lami mängu toodud vürtsidele - tempokatele võitlusstseenidele, koomilisele toonile ning hästi lahendatud gore'le - on filmitükk oma eripäraga kindlasti väga mõnus juustune meelelahutus. Üks kuldne linnuke Ngai Kai Lam'i filmograafias juures. 7/10

Režissöör: Akihiko Shiota
Osades: Kou Shibasaki, Satoshi Tsumabuki, Kiichi Nakai jt.
Filmi pikkus: 139 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0780503/

DORORO põhineb jaapani vast kõige armastatuima manga ja anime kunstniku Osamu Tezuka teosel, milles jäsemeteta, näota ja organiteta sündinud ronin Hyakkimaru feodaalajastu Jaapanis ringi seikleb, eesmärgiga ots peale teha 48 deemonile. Deemonid nimelt omavad tükke tema kehast, mis nende käsutusse enne Hyakkimaru sündi tänu võimuahnele isale said - deemon tapetud, jälle ühe kehaosa võrra lähemal inimeseks saamisel. Seiklustel on talle seltsiliseks vargaplika Dororo, kelle peale on mängitud loo humoorikad juhtumised.

Kui juba niigi populaarne manga on edukalt animatsioonivormis toodud teleekraanidele, siis oli vaid aja küsimus, millal rahva rahustamiseks ka uhke live-action versiooniga lagedale tullakse. Kuigi film oli Jaapani kinodes oodatult edukas, ei suutnud teosest midagi, peale huvitava loo, välja nokkida. Kehva arvutigraafikaga ning veniv eepos (pikkust lausa üle kahe tunni!) ei suutnud endale teadvustada, kas ta peab olema noorematele mõeldud lustlik fantaasiafilm või väheke sügavama ja tumedama taustaga seiklusfilm. Mulle jättis pigem selle esimese maitse suhu ja seetõttu tundus ka filmi pikitud melodraama kuidagi liialt punnitatud ja juustuse meki. Kuna aga jaapani kinodes filmi niivõrd suur menu saatis, et filmile isegi kaks järge tegemisjärgus on, siis arvan lihtsalt, et filmi täielikuks nautimiseks peab ennem tuttav olema ka algmaterjaliks olnud mangaga. 4/10

Režissöör: Jonathan Yudis
Osades: Mary Carey, Sean Andrews, Darrell Sandeen jt.
Filmi pikkus: 81 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0460898/

"He's coming to get you!"

On hea teada, et kuigi Russ Meyer naudib juba mõned aastad suuri tisse ja võimukate naiste seltskonda teispoolsuses, elab vanameistri pärand noorte (b-)filmitegijate loomingus edasi. Yudis nimelt, tugevalt inspireeritud eelmainitud härra 60- ja 70ndate sexploitation tükkidest ja Troma madalalaubalisest huumorist, on hakkama saanud niivõrd väärika austusavaldusega, et mina isiklikult annaks mehele peale tema debüütfilmi teistkordset nägemist kõhklemata vimpli ja Meyeri mantli ning asetaks ta tühjaks jäänud troonile mugavalt istuma.

Pöörasest ülikoolielust vaheldust otsiv James sõidab suvevaheajaks isa kõrberantšosse, et vanameest natuke talutöödel aidata. Kohalejõudes avastab ta isa kõrvalt rinnaka Cheryl'i ning loomulikult ei suuda tiirane kolledži-noormees pilke temalt ära pöörata ning käsi rahulikult taskus hoida. Asjad üksikus rantšos lähevad aga käest, kui välja ilmuvad esimesed laibad ja James enda papsi salatsemise tõttu asju uurima hakkab. Järgneb pöörane lõbusõit kuhu mahub ohtralt suurerinnalisi beibesid, mõrvasid, pööraseid kohalikke ja... midagi jäägu ka saladuseks.


Kõige paremini sobib selline film loomulikult väikese seltskonnaga nautimiseks, kes on joogipoolisega end juba väheke turgutanud. Juba esimese viie minutiga on põhimõtteliselt teada, mida Yudis enda filmiga pakub ning isegi, kui sa pärast seda üritad leida põhjusi, miks videomängijal stopp nuppu vajutada, haarab juhm dialoog, amatöörlikud (otsekui pornofilmilikud) näitlejatööd ning odavapoolne väljanägemine sind endasse ja see loll idee kaob otsekui vits vette. Isegi mu kaasa, kes poole filmi pealt meiega liitus krimpsutas alguses nina aga leidis enda mõne aja pärast kaasa muhelemast. Nunnu süütu meelelahutus, olles samal ajal eeskujulik lugupidamisavaldus aastakümneid vanale žanrikinole! 9/10

Urmas Väljaotsa moesoovitus naisautojuhtidele

Režissöör: Larry Fessenden
Osades: Patricia Clarkson, Jake Weber, Erik Per Sullivan jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0275067/

Haapsalus pärast õudusfilme alkohoolsetest jookidest jõudu ammutades mainis vine all olev Trash mulle korduvalt, et ma antud filmi enda kesisesse menüüsse lisaks. Lubasin muidugi, et võtan esimesel võimalusel käsile, sest oli ju film juba tema blogist mulle silma jäänud enda ülal asuva kummitusliku DVD kaanega, kuid oluline osa oli kindlasti ka vanamehe mõõdukal kiidulaulul. Kuna vihmase suveöö filmikavasse sobib ideaalselt üks kontide vahele pugeva atmosfääriga õõvalugu ja seetõttu jäi valikusse vaid kaks filmi, sai mängijasse suskatud WENDIGO plaat.


Wendigo on Põhja-Ameerika põliselanike mütoloogias esinev kuri hing, kes inimestes võimu võttes neile kange isu inimliha järgi tekitas. Kuna antud mütoloogiline olend (väheke muudetud vormis) on viimasel ajal üsna edukalt paljudes õudusfilmides seigelnud, tekkis ka Fessendenil kange tahtmine temast oma nägemus ekraanile tuua. Loo selgrooks on linnavurledest paarike enda poisipõnniga ja nende paaripäevane puhkus väikeses kolkalinnas, kus loodavad omavahelised suhted korda saada ja kiirest linnaelust aeg mõneks ajaks maha võtta. Sellest ei tule aga midagi välja, sest pereisa närvidel ei lase puhata kohalik jahimees ja pere pesamuna tunnetab ümbruskonna metsades ringi luusivat tundmatut jõudu.


Tänapäeva standardite järgi oleks WENDIGO't õudusfilmiks pidada vast liig, sest siit ämbritega verd ja ehmatavaid hetki otsiv filmisõber võib lihtsalt suure pettumuse osaliseks saada - tegemist on rohkem psühholoogilise thrilleriga kui otsese õuduslooga. Minu jaoks jäi ta aga ühe pere tragöödiaks, mille taustal rullus vaikselt lahti legend kohalikust mütoloogilisest olendist - pool-inimesest, pool-põdrast. Kuigi otseselt ei lastud nimitegelasel kaamera silma ette sattuda, suudeti tänu visuaalsele poolele, millele aitas kaasa nii võttepaikadena kasutatud metsad Põhja-Ameerika sünges ja külmas kliimas ning operaatori eksperimentaalne kaameratöö, ja seda saatva kummitusliku muusikaga pinge väga edukalt üles kruvida - teadmatus nimelt on alati kõige hirmsam ja selle filmi tegijad teadsid seda ja suutsid sellega edukalt mängida. Need paar korda kui Wendigo otseselt kaadrisse ilmus, pean mina filmi nõrgimateks kohtadeks, sest niimoodi paistis tegelikult kõige paremini välja filmi madal eelarve ja kummielukas oli viimane asi, mida ma seal kohata lootsin.

Suurepärase, kõheda atmosfääriga linatükk mütoloogilisest olendist, kes pole veel tuhandete c-kategooria filmide poolt ära nämmutatud. Soovitan!

Ise aga lisan enda suurema prioriteediga vaatamist vajavate filmide nimekirja Fessendeni järgmise talvehorrori THE LAST WINTER.

8/10

Režissöör: Cornel Wilde
Osades: Cornel Wilde, Ken Gampu, Gert van der Bergh jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0060736/

"Stripped, weaponless, alone and only ten desperate seconds ahead of the killers!"

Trash tõmbas kohe julgelt Mel Gibsoni suurejoonelisest seiklusfilmist paar pügalat maha, sest filmi lõpp meenutas talle kangesti THE NAKED PREY oma. Värskelt vaadanuna ei ütleks ma, et ma nüüd otsest mahaviksimist lõpu puhul märganud oleks, küll aga tajus silm rohkelt sarnaseid elemente muus osas - Gibson, arvatavasti antud klassikalise seiklusfilmi suure fännina, oli enda filmis julgelt paljusid stseene korranud. Heaks näiteks on mõlema filmi peaaegu üks-ühele kattuvad tagaaetavale edumaa andmine ja esimese jälitaja mahanottimine. Järelemõeldes jään APOCALYPTO't muidugi samamoodi heaks filmiks pidama, THE NAKED PREY aga julgen vabalt samale tasemele tõsta.


Cornel Wilde, kes ka ise peaosas enda kehalisi võimeid näitab, võttis enda filmi aluseks tõsielulise juhtumi, kus karusnahakütt John Colter 1809. aastal mitmesaja indiaani sõduri eest paljalt põgenes. John Colter nimelt oli julge mees, kes enda kaaslasega põliselanike territooriumile küttima läks ja varsti ka vangi sattus. Temaga kaasas olnud sõber löödi kohe maha, talle aga anti võimalus põgeneda. Ta kooriti paljaks, anti väike edumaa ja läkitati tema järele mitmesaja-pealine parimatest sõduritest koosnev grupp. Colter suutis mõningase õnnega indiaanlased üle joosta ja jõudis 11 päeva hiljem valgete kindlusesse - päikese poolt põletatuna ja nälginuna aga elusalt. Wilde on selle loo viinud Aafrika savannidesse, kus rikkuritest britid satuvad safaril olles, tänu oma ülbusele kohalike vastu, hõimu kätte vangi. Kõik peale ühe mehe tapetakse ja too lastakse põgenema ja saadetakse talle järgi tugevamad hõimuliikmed.


THE NAKED PREY on muidugi seiklusfilm oma parimas vormis - kõik üleliigne on kõrvale lükatud ja alles jäetud vaid see kõige magusam ja pehmem sisu. Musta mandri mehed taga ajamas valget paljast meest nagu mõnda jahiulukit, kümme aastat enne filmi valmimist poleks selline asi Hollywoodis lubatud olnud ja kuigi 60ndatel olid "ajad juba muutumas", omab film siiski mõningast exploitation-maiku. Siiski pole sellega liialdatud ja põhirõhk on ikkagi ühe mehe kannatatusi täis teekonnast, mis ekraanil üllatavalt realistlik välja näeb - maratonil väsivad nii jahitav (Wilde esitusse lisab vürtsi mehe haigus võtteperioodil) kui ka jahtijad, vahemaad on pidevalt väga väikesed ning mõlemal pole suurteks põõnamisteks ja söömaaegadeks lihtsalt aega ning seda kõike peegeldab film ka ekraanilt. Kui sinna juurde lisada veel hingematvalt kaunid võttepaigad Aafrika metsikus looduses, mida saadab kohalik muusika on tulemuseks üks hingega seiklusfilm, mille Criterioni poolt väljalastud plaat riiulil kindlasti esirindel säraks.

8/10

Režissöör: Adam Fields
Osades: Ron Jeremy, Veronica Hart, Jason Graham, Amber Benson jt.
Filmi pikkus: 83 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0988043/

"If you see it coming, You're already dead."

Pole just raske arvata, kes on see ühe silmaga koletis, kui kaanel ilutseb säravalt legendaarse pornostaari Ron Jeremy nimi. Loomulikult on selleks tema hiigelmõõtmetes meheau, kelle sisse otsustavad maaväline organism pugeda ja niimoodi võlukepikese surmavaks boamaoks muuta. Kahjuks on oma aja ära elanud pornostaar parasjagu üksikus mäeonnikeses koos teiste kolleegidega filmi purki laskmas ja nii peavadki viimased jõud ühendama, et mitte surmava fellatio osaliseks saada.


Tapahimuline peenis pole nüüd muidugi mingi uudne lähenemine veristes komöödiates - sai ju sellega juba suurepäraselt hakkama Jonathan Yudis enda Russ Meyeri sexploitation'ile kaabut kergitav PERVERT!. Kuigi Yudis jättis koledaid tegusid korda saatja viimaste minutiteni lavakardinate varju, siis Fields põhimõtteliselt on ehitanudki enda filmi ühe tapjapeenise peale, ise samal ajal lootes, et vaataja on sellest niivõrd sillas ja lihtsalt pigistab ülejäänud puudujääkide koha pealt silma kinni. Mina silmi kinni ei pigistanud ja olin niimoodi tunnistajaks pooleteise tunni pikkusele teekonnale mitte kuhugi, kaaslasteks lamedad punnitatud naljad ja peenis, kes kaadrisse peaaegu ei sattunudki.

3/10

Režissöör: Enzo G. Castellari
Osades: Vic Morrow, Mark Gregory, Fred Williamson jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085124/

"A Heavy Metal Journey Into An Urban Hell Where Everything Was Done Wrong!"

Loomulikult ei suutnud itaallasest osavnäpp Enzo G. Castellari käkiga WARRIORS OF THE WASTELAND enda iga hetkega suurenevat isu post-apoaklüptiliste filmide järele rahuldada. Kuna eelmine film oli mehe pangakontol imesid teinud ja 1000 dollarit lühikese ajaga kahekordistanud ning kehtisid veel ka lepingud eelmises tükis kaasa teinud ameeriklasest näitlejahakatisega, sõidutas vanamehenäss enda võttemeeskonna seekord otse Bronxi geto südamesse, kus purki sai võetud järjekordne pseudo-post-apokalüptiline seiklusjant.


Kuigi tol perioodil ilmunud post-apokalüptilistest kinopiltidest ei hinnanud inimkonna tulevikuväljavaateid just kuigi suureks (tavaliselt 20-30 aastat filmi valmimise ajast), siis Castellari, kelle teine nimi teadupärast on Nostradamus, nii positiivne ei olnud - tema arvates hakkasid pahad asjad juba juhtuma 8 aasta pärast. Nii juhtus näiteks New Yorkis, kus tänu Bronxis möllavale kuritegevusele otsustab linnapea ala ülejäänud linnast täielikult isoleerida ja seal tekkinud anarhiasse omavahel kemplema jätta erinevad pätijõugud. Olukord muutub aga tuliseks, kui Bronxi põgeneb korralik neiu, kellele on pärandatud suure relvatööstuse juhtkoht ja mistõttu saadab suurfirma juhtkond teda tagasi tooma räpaseid trikke tundva politseiniku Hammer'i, kes ise samuti on üles kasvanud Bronxis. Kuna blond neiu on juba sattunud Riderite-jõugu ninamehe Trash'i voodilinade vahele, pole ülesanne kerge ja nii peabki Hammer esmalt erinevad kambad riidu ajama, et enda eesmärgini jõuda.


Kui peale avatiitreid tuli ekraanile tekst, mis kirjeldas olukorda New Yorkis, siis polnud just raske arvata, mille kopeerimine itaallastel seekord käsil on. Loomulikult oli selleks John Carpenter'i aasta varem valminud ESCAPE FROM NEW YORK ja peale seda, kui ekraanile ilmusid haledad rulluiskudel pätijõuk (laest võetud nimega Zombid) sai selgeks, et üheks mahaviksimise objektiks saab kindlasti ka THE WARRIORS. Olles kogenud nii mõnegi Itaalia häbitu rip-off'i mekki, ei tahtnud ma ka seekord filmi vaatamise ajal kõva häälega nuuksuma hakata, sest tavaliselt on kombeks, et haisva kuhja alt rullub välja vägagi huvitava maitsega eurojuust. Tarvis on lihtsalt tugevaid närve ja kannatust.


Esimesed pool tundi töötasidki täitsa hästi. Kui filmile hoo sisse lükanud improviseeritud noa- ja rusikavõitlused Manowari imagost inspiratsiooni saanud jõuguliikmete vahel kõrvale jätta, siis mahtus sinna samasse esimesse poolde kahte põhilist jõuku tutvustav osa. Kuigi mootorratturitest Riderid enda liigliibuvaid pükse kandva liidri Trash'iga, kelle tuimast pilgust tühjusesse koosneb nii umbes-täpselt 10% filmist, jätsid suhteliselt külmaks, siis Fred "Da Hammer" Williamsoni mängitud Ogre käealused on küll üks kuldaväärt nüke. Mehed nimelt olid otse pildiraamatust välja hüpanud neeger-pimpid, torukübarate, erkvärviliste hot-rod masinate ja otseloomulikult valgete nukukestega. Nende kahe kohtumist Brooklyni silla all, kus keset platsi mängis üksik trummar rock-biite (?) ja üksteist vahiti tuimade nägudega mõni minut, võib vabalt lugeda filmi kulminatsiooniks, peale mida loobitakse vaatajale järjest haledamaid jõugunimesid, vuntside ja mulletitega mootorrattureid, kehvalt dubleeritud dialoogi ja loomulikult kamaluga Trash'i tühjusesse suunatud pilku.


Kokkuvõttes vist vaadatigi üksteist tuimadega nägudega rohkem kui lasti stereotüüpse natsiohvitseri käe all tegutsevaid hobustel ratsutavaid leegiheitjaga varustatud politseinike neeger-sutekaid põletada. Oeh.

4/10

Gay-baleriinid otse Kellavärgiga apelsinist

Režissöör: Martin Loke

Osades: Martin Loke, Miriam Johansson, Benjamin Rorstad jt.
Filmi pikkus: 75 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0377543/

Norrakate BREAD AND CIRCUS tiirles mu huviorbiidil päris pikka aega, kuid näost-näkku tutvuseni asi ei jõudnud. Põhjuseks kellegi blogist silma jäänud tekst, kus filmi just parima sõnaga ei meenutatud. Kuigi valik pole just eriti suur, ei suuda ma selle blogi omanikku enam tuvastada. Õnneks viis mind filmiga uuesti kokku ühe torrentisaidi foorumisse postitatud kiitusi täis pikitud tekst, kus filmi kui ühte veidramat vaatamiskogemust kirjeldati. Ei suutnud mind külmaks jätta ka filmi lühike sisututvustus.


Emake Maa sünnitab ühel rohelisel põllul asuva vagiina kaudu täiskasvanud mehe, kes otsekohe relvastatud munkade poolt puhtaks küüritakse, masinate abil normaalseks tunnistatakse, ülikonda riietatakse, kohver kätte antakse ja Süsteemi suunatakse. Tema teekonna katkestab aga relvastatud vanamees, kes talt revolveriga kohvri käest ära laseb ja seetõttu ta ka õigelt teelt kõrvale juhib. Nii satubki värskelt Süsteemi lastud noormees vanamehe juurde õlut jooma ning viimane jutustab talle loo Süsteemi toimimisest ja mehest, kes selle eest põgeneda suutis. Nimelt poogivad mungad "vastsündinute" seast välja need, kes pole liiga targad ega liiga lollid, liiga haiged ega liiga terved - täiesti normaalsed inimesed lastakse läbi värava, ülejäänud aga saadetakse metsa, kus nad mõne aja pärast zombie-laadseteks kannibalideks muutuvad ja sõjaväe poolt maha kütitakse.


Peale jutluse ära kuulamist ja õlleklaasi tühjendamist asub Normaalne uuesti enda teekonnale, kuid kuulutatakse varsti Süsteemi jaoks liiga vanaks. Enne aga kui ta maapinnal asuvasse pärakusse suunatakse, tuleb talle meelde vanamehe räägitud jutt ja ta suudab end vabaks võidelda. Ta raiub enda mõtted kivitahvlile ja kaob ise jäljetult. Mitu aastat hiljem leiab rannas pikniku pidav noorpaar lähedalasuvast koopast nimatatud kivitahvli ja alustab võitlust rõhuva süsteemi vastu.


Kuigi film tundub pealtnäha tõesti veider, on selle sümbolismist üsna kerge läbi hammustada. Martin Loke on tänapäeva ühiskonna toimimise peale väga pettunud ja proovibki nüüd tänu ekskrementidega (sõna otseses mõttes) kaetud satiiri seda pilada. See tuleb tal hästi välja, olenemata sellest, et ta ei suutnud enda jaoks välja mõelda, kas sammuda ajuvaba ning verise splatter-filmi radadel (a la Peter Jackson'i BAD TASTE) või võtta suund hoopiski sürreaalse, seosetu vaatemängu aladele (a la Alejandro Jodorowsky THE HOLY MOUNTAIN). Kuigi mõlemad küljed on üsna hästi välja mängitud - gore ja muud efektid on üleprahi hästi viimistletud ning ka mäng erinevate sümbolitega toimib, andes ajule pidevalt vihjeid üllatusseksiks - oleks režissöörilt oodanud rõhu asetamist vaid ühele poolele.


Hästi alanud film muutus mingil hetkel tobedaks märuliks, kus oma võimeid said näidata nii pürotehnikud kui ka võitluskoreograafid. Oleks kõik märgid näidanud, mis saama hakkab, poleks mul muidugi selle ajuvaba low-budget märuliepisoodi vastu midagi olnud, kuid tahest tahtmata jäi mind kummitama kubricklikult klassikalist muusikat võimsalt ära kasutav esimene pool oma terava allegooria ning mõnusalt sürrealistliku olustikuga. Õnneks oli film lühike ja lõppes ennem, kui igasugune huvi kadunud oleks ja seetõttu ka oluliselt väiksema punktisumma mu taskutest välja meelitanud oleks.

6/10

Kolmanda Riigi seostest esoteerikaga ja okultismiga on palju kirjutatud ning räägitud, olgugi, et otseseid tõendeid selle kohta kuskilt välja kaevatud pole suudetud. Nii ei ole teada ka, kas Hitler tõesti suutis Prantsuse Rahvusraamatukogust Bibliotheque Nationale enda kätte saada Necronomiconi. Seda päevani, kui ühe ameeriklase kätte sattus kulunud videomaterjal Eksperiment 17'st, mis tõi päevavalgele tõsiasja, et Kolmanda Riigi juht tõesti üritas Kurjuse Raamatut emakeelde tõlkida, et selle saladuste abil sõda võita.

Videomaterjali näeb YouTube's - SIIN!