Režissöör: Mark Hartley

Filmi pikkus: 103 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0996966/

"Finally an Aussie film packed full of boobs, pubes, tubes ... and a bit of kung fu."

Kes oleks osanud arvata, et teiselpool maakera, praktiliselt inimtühjal , olematu filmitööstusega saarel tehti kunagi nii metsikut exploitation-kino, mis oleks kadedusest nihelema ajanud isegi Roger Corman'i. Kunagiste vangide järeltulijad vaatasid küll igatsevalt läände, unistustemaa kino poole ning minimaalsete vahenditega seda üle trumbata proovides pandi alus raamistikule, millest väikese ajaga kujunesid välja Austraalia exploitation-kino nišid.


Käesolev osavalt kokkupandud dokumentaalfilm viibki vaataja libedalt kulgevale teekonnale Kängurumaa rämpskino hiilgeaega - peatusteks parimad pärlid ning teejuhtideks kunagised režissöörid ja nende filmidega üles kasvanud praegused filmitegijad. Žanrikino jaotatakse väikestest osadeks ning iga osa juures peatutakse, et selle kirevamatest ja värvikamatest esindajatest juttu teha. Et kuivale jutule ka mingit keelekastet oleks, lastakse taustaks kokkupandud klippe ja trailereid. Kõige nimekam tegelane, kes enda armastusega ozploitation-kino vastu lausa õhetab, on kunagine videolaenutuse-nohik ja praegune superstaar Quentin Tarantino, kel halb komme enda jutuga väheke liiale minna, kuid suudab siinkohal end mingil määral vaos hoida ja täitsa sümpaatse filmifriigina paista. Tema nimetatud lemmikud jäid ka mulle enim silma ning kirjutasin antud nimed vargsi peopesasse, et hiljem ka nendega tutvust teha.

Informatiivne ja hoogne teejuht Austraalia grindhouse-kinode ja videolaenutuste prügikonteineritesse.

8/10

Režissöör: Jake West
Osades: Danny Dyer, Stephen Graham, Noel Clarke, Terry Stone jt.
Filmi pikkus: 89 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1023500/

"The battle of the sexes just got bloody"

Jake Westi peale võib ainult pettunud olla. Mees, kes paar aastat tagasi suutis napilt enda odava komejandiga EVIL ALIENS splatstick'i parimate legendide kandadele astuda on mitu korda suurema raha, professionaalsema näitlejaansambli ning kvaliteetsema tehnikaga suutnud niivõrd niru näite brittide horror-comedy'st valmis treida, et paneb lausa kukalt kratsima. Oodates pealtnäha lollakalt sisust, kus kamp idioote läheb kuskile metsakolkasse enda sõbra abielu purunemist tähistama, sattudes seal zombistunud naissugupoole viha alla, vähemalt mingit vindi ülekeeramist, silmipimestavalt tumeda huumoriga vürtsitatud kollilugu, annab film juba esimese veerand tunniga aimu, kuhu selle laevaga tüüritakse. Lõputut briti jõmmidele omast spordi-, õlle- ning panohuumorit loobitakse pidevalt ahju aga asi tuld võtta ei taha. Selle peale mõtlesingi, et antud film suudaks keskmisest suuremaid emotsioone välja pressida vaid Tallinna vanalinnas teenindussektoris töötavatel inimestel, sest vatti saavad just samasugused tüübid, kes meil siin iganädalaselt närve kulutavad. Mind liigutada ei suutnud.

3/10

Režissöör: James Merendino
Osades: Matthew Lillard, Michael A. Goorijan, Annabeth Gish jt.
Filmi pikkus: 97 min
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0133189/

"God bless America...they're going to need it."

Kui tavaliselt üritavad kõik punkidest rääkivad filmid antud subkultuuri üleliia idealiseerida või siis asja, filmi edu nimel - ilusa näolapiga näitlejate, noortepärase, muusikatööstuse taktikepi all valminud punk-rock muusikaga - selgelt liiga lahedaks keerata, siis Merendino, enda noorpõlvekogemustele põhinedes, on teinud filmi, mis enda autentsusega on justkui sõõm värsket õhku higi- ja õllehõngusel punk-kontserdil.


Matthew Lillard, kes muidu on silma jäänud tobedates noortekomöödiates, on jalga tõmmanud kitsad teksad, pea siniseks värvinud ning sõbra Heroin Bob'ga sügavalt religioosse kogukonnaga Salt Lake Citys viimastena tõelist punki-vaimu üleval hoiavad. Tema kommentaarid saadavadki vaatajat läbi ühe punkari elutsükli - teismelisest vanemate ootuste/lootuste purustamisest kuni vanema ja targemana asja tõelise olemusele jõudmiseni. "Valgustatuseni" jõudmist saadab oskuslikult valitud soundtrack - esindatud on nii 80ndate hardcore punk (Adolescents'i loo kasutamine tegi südame eriti soojaks) kui ka kümnend vanem klassikalisemat mõõtu punk. Mis mind aga eriti meeldivalt üllatas oli filmi lõpplahendus, mis enda väheke traagiliste nootidega lõhub ära kõik illusioonid, mis keskmise püstiaetud harjaga noore peas valitsevad.

10/10

Režissöör: Juzo Itami
Osades: Tsutomu Yamazaki, Nobuko Miyamoto, Ken Watanabe jt.
Filmi pikkus: 114 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0092048

"The first Japanese noodle western!"

Olles veerand tundi filmi jälginud, tänasin ma jumalat, et ma endale just selleks ajaks väheke nosimist olin valmistanud, sest taipasin, et söögil on siin kerges komöödias oodatust isegi suurem roll ja kui ekraanil hakkab kogemustega vanamees enda õpilasasele detailset ramen-nuudlite söömise rituaali lahti seletama, pole seda tühja kõhuga/olematu ninaesisega just kõige meeldivam nautida. Filmi keskmes on Tampopo, õnnetu nuudlirestorani omanik, kel tahtmist enda toidukoht üles vuntsida aga puudu jaks ja pealehakkamine. Talle saabub rüütellikult appi veokijuht Goro, kelle käe all Tampopo enda enesekindlust ja toiduvalmistamist lihvima hakkab.


Toidul on kindlasti Itami filmis kandev roll, kuid väikeste kõrvaliste lugudega, mis narratiivi kuskilt altpoolt vaikselt toetavad, toob ta mängu ka väikest pilget enda kaasmaalaste klassikuuluvuse ja sellega seotud käitumismallide ja -normide üle. Kõik see on esitatud muidugi läbi optimistlikku ja elurõõmsa huumoriprisma, mis ei kao ka tõsisemate teemadel - nagu näiteks surm - peatudes. Viimast näidet illustreerib kenasti üks fragment filmist, kus koju, sureva naise juurde, tõttav mees kohale jõudes kohe naisel kratist haarab ning nuttes palub, et too veel ei lahkuks, sest perele on vaja ju õhtusöök vaaritada, mis peale naine kööki vaarub, perele korraliku riisiroa valmistab ning kui söök valmis ja näljased suud toidu kallale asuvad, jalad taeva poole saadab. Selline väike satiirinoot saadab muidugi kõiki fragmente, mis pealiiniga ristuvad ja teeb tervikust sama nauditava maiuspala kui üks korralik kuum kausitäis ramen suppi.

Väike, nunnu komöödia armastusest toidu ja selle valmistamise vastu.

9/10

Režissöör: Herman Yau

Osades: Anthony Wong Chau-Sang, Yeung Ming Wan, Fui-On Shing jt.
Filmi pikkus: 98 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0116163/

Kui kuskil läheb jutuks HK kolmanda kategooria filmidest (ehk siis väidetavalt need kõige kangemad kinotükid sealmail), siis miskipärast libiseb üks nimi alati kõigi huulilt - selleks on EBOLA SYNDROME. Tegelikult väärib ta muidugi selle kategooria eeskujuliku lapse tiitlit igast küljest, temas on kõike, mis moraalijüngreid ja ühiskonnaõpetuse tunnis esipingis istunuid lõdisema ja paanikasse ajab - piisavalt paljast pinda, kamaluga verd, äärmsusteni minevat vägivalda ning üleüldist poliitilist ebakorrektsust. Seda kõike on Herman Yau muidugi serveerinud mõnusa humoorika alatooniga, mida saadab suurepärane ümberkehastumine Anthony Wongi poolt. Tänapäeval rafineeritud politseipealike või hillitsetud olekuga gängstereid kehastada armastav mees näitab seal end hoopis uuest küljest - sadistliku, kergelt haavatava närvikavaga ja kontrollimatu olekuga kokapoisina. Eks igaüks peab ikka kuskilt punktist alustama, armastatakse tavaliselt sellise karjääriloo kohta pilkavalt öelda. Siinkohal aga on see kohatu, sest Wong suudab ka kõige ekstreemsemas näites väga veenva rollisoorituse anda ja ei tahaks kuidagi öelda, et asi hilisemate kvaliteetsemate tööde varju jääb.

Vähekene tugevama kõhuga ja omal kohal oleva huumorisoonega filmisõpradele on antud film kindel soovitus, olgu see siis esmatutvus Hong Kongi cat III kinoga või lihtsalt kitsa horisondi avardamine. Mujal sa igatahes LAV neegritega inglise keelt purssivat Wong'i ei näe! 9/10

Režissöör: Steve Barnett

Osades: Bruce Campbell, Angus Scrimm, Marta Alicia, Elizabeth Kent jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100152/

"In the future, life will be a dream. And reality a nightmare."

Kuigi tänapäevalgi võib veel mõne odavama horrori DVD kaanel näha ilutsemas Fangoria silti (kohalikus videolevis liigub vist siiamaani veel I, ZOMBIE), siis üsna vähetuntud fakt on, et peale levitamise proovis Ameerika vanim horror-zine 90ndate alguses kätt ka filmide tegemise alal. Paari aastaga andis Fangoria Films välja kolm odavat horrorit, siis tõmmati juhe seinast välja ja projekt vajus koos oma vaimusünnitustega unustustehõlma. Poleks minagi esimesel Fangoria Filmi toodangul tolmu pealt hakanud pühkima, kui märksõnad "Bruce Campbell", "Angus Scrimm" ja "post-apokalüptiline temaatika" mul peopesasid higiseks poleks ajanud.


Film ise tundub pealtnäha muidugi liiga hea, et tõsi olla, kuid juba esimesed minutid panevad kulmu kortsutama - post-apokalüptilise asemel maalitakse meile silme ette hoopis düstoopiline maailmapilt, kus inimesi hoiab rahulikult oma kambrikestes arvutisüsteem, mis neile juhtmete kaudu ilusaid fantaasiamaailmu alateadvusesse "süstib". Üks neiu aga otsustab süsteemile vastu astuda ja seetõttu visatakse täiuslikust ühiskonnast välja... ja - lõpuks on jõutud punkti, mida iga filmi kallale asuja oodanud on- ta leiab end elutust kõrbest, kus valitsevad radiatsiooni tõttu võimsa väljanägemise saanud kannibalidest mutandid ja opossumeid jahtiv Bruce Campbelli kehastatud kõrbesõdalane, kes ka neiu oma hoole alla võtab. Peale seda hakkas aga vanker allamäge veerema, sest tegevus viidi peagi maakoore alla, kus mutantide poolt vangistatud peategelased seal pesitseva Angus Scrimmi kehastatud hõimujuhiga kemplema hakkavad ja kus valitsev pimedus ei lase vaatajal, dekoratsioonide näol, niivõrd hästi aru saada filmi eelarve puudujääkidest. Madalpunkt aga saabus, kui filmisõber langetati lõksu, tolle perioodi b-horrori ja -ulme kõige imalamasse klišeepuntrasse - kogu filmis toimuv oli kõigest kellegi fantaasialend, uni või mitmepäevasest joomise tulemusel tekkinud deliirium. 5/10

Režissöör: Ngai Kai Lam

Osades: Siu-hou Chin, Maggie Cheung, Yun-Fat Chow jt.
Filmi pikkus: 78 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0092273/

Ngai Kai Lam on minu jaoks üks Hong Kongi elavaima kujutlusvõimega režissööre ja seda võib juba puhtalt öelda omades kokkupuudet vaid mehe kahe viimaseks jäänud filmitükiga. STORY OF RICKY ja THE CAT nimelt on suurepärased näited, kuidas õnnestunult ühte potti visata kõik mahakantud ideede jäänused, mis arvatavasti mõne tõsisemaltvõetavama filmi võtetel tagaukse kaudu prügikasti on lennanud. Wikipedia julgeb muidugi Lam'i samastada kurikuulsa lääne käkimeistri Edward D. Wood'ga, kohatu võrdlus, millel mina erilist alust ei näe. Mõlemale meeldis muidugi odavalt enda filmiprojektidega hakkama saada aga seal, kus Wood nöörijupiga lendavaid taldrikuid õhus hõljuma pani, sai Lam hakkama koera ja kassi-vahelise kaklusstseenidega ja inimesi juppideks kiskuvate kummimonstrumitega ekraanile toomisega. Langen muidugi selliste võrdlustega ja objektiivsuse hammaste taga hoidmisega internetientsüklopeedia tasemele, niiet rääkigem parem filmist.


Filmi juhatab sisse Wisley-tegelaskuju loonud Hiina pulp-kirjanik Ni Kuang, kes (väga läänelikul) pidulikul õhtusöögil, kaunite preilide seltskonnas, kallist vahuveini lakkudes, enda kahte sõpra tutvustab - üheks on filmi protagonist Dr. Yuen ja teiseks kirjaniku enda loomingu vili Wisley. Viimane on omamoodi vaste ameeriklaste Indiana Jones'ile, mitmetuhande oskusega seikleja, kes alati ka kõige suurematest sekeldustest puhtalt välja tuleb. Muidugi on Wisely seiklused väheke pöörasemad ja üle vindi keeratud - küll tuleb tal tegemist teha maavälise eluga, nõidadega ja muude monstrumitega, nii maa peal, maa sisemuses kui ka kosmoses. Ngai Kai Lam filmis on ta ka hiljem üles astunud, THE CAT's nimelt jutuvestja rollis. Seekordne lugu saab aga alguse just sealtsamalt peolt, kus kirjanik alustab seltskonna tungival soovil enda tegelaskuju seiklustest jutustama.


Dr. Yuen'i külastab üks öö salapärane võõras, kes peale väikest kähmlust doktorit tema peale pandud needusest teavitab ning teda Taimaale kutsub, et seal koos alistada džunglis pesitsev maag, kes on needuse peale pannud võõra armastatule Betsy'le. Samuti soovitab ta Yuen'l hoiduda seksist, sest see paneks needuse kiiremini tööle. Loomulikult on tiirasel noormehel tarvis hoiatusest üle astuda, samal õhtul (koleda) ameerika neiuga sängis vallatleda ning järgmine päev, kui needuse tagajärjel esimesed veresooned lõhkenud on, enda sõbra Wisley juurde hädaldama minna. Tuleb välja, et dr. Yuen oli kunagi Taimaal teadusekspeditsioonil viibides ühe hõimu käest ohverdamiseks mõeldud neiu päästnud ja seetõttu ka kohaliku maagi viha alla sattunud, mistõttu viimane talle kurja loitsu oli peale pannud. Tark sõber Wisley soovitabki nüüd mehel tagasi minna, et needusele vastumürk leida.


Kuigi THE SEVENTH CURSE ei suuda kuidagi järele jõuda kahe eespool mainitud filmide pöörasusele, ei jäta Lam ka pealtnäha lihtsakoelist seikluslugu omapoolsete fantaasialendudega üle külvamata. Kui asjad Tai musta maagia peale liiguvad, siis võib juba oodata odava väljanägemisega kummimonstrumeid, kes enda isandatele kuuletudes inimesi verest tühjaks imevad, päid otsast koksavad ning lõpuks ka omavahel väheke kemplevad. Selline jant võib muidugi lääne b-filmide massis üsna näotuks ja kiirelt unustatud vaatamiskogemuseks jääda, tänu aga Lami mängu toodud vürtsidele - tempokatele võitlusstseenidele, koomilisele toonile ning hästi lahendatud gore'le - on filmitükk oma eripäraga kindlasti väga mõnus juustune meelelahutus. Üks kuldne linnuke Ngai Kai Lam'i filmograafias juures. 7/10

Režissöör: Akihiko Shiota
Osades: Kou Shibasaki, Satoshi Tsumabuki, Kiichi Nakai jt.
Filmi pikkus: 139 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0780503/

DORORO põhineb jaapani vast kõige armastatuima manga ja anime kunstniku Osamu Tezuka teosel, milles jäsemeteta, näota ja organiteta sündinud ronin Hyakkimaru feodaalajastu Jaapanis ringi seikleb, eesmärgiga ots peale teha 48 deemonile. Deemonid nimelt omavad tükke tema kehast, mis nende käsutusse enne Hyakkimaru sündi tänu võimuahnele isale said - deemon tapetud, jälle ühe kehaosa võrra lähemal inimeseks saamisel. Seiklustel on talle seltsiliseks vargaplika Dororo, kelle peale on mängitud loo humoorikad juhtumised.

Kui juba niigi populaarne manga on edukalt animatsioonivormis toodud teleekraanidele, siis oli vaid aja küsimus, millal rahva rahustamiseks ka uhke live-action versiooniga lagedale tullakse. Kuigi film oli Jaapani kinodes oodatult edukas, ei suutnud teosest midagi, peale huvitava loo, välja nokkida. Kehva arvutigraafikaga ning veniv eepos (pikkust lausa üle kahe tunni!) ei suutnud endale teadvustada, kas ta peab olema noorematele mõeldud lustlik fantaasiafilm või väheke sügavama ja tumedama taustaga seiklusfilm. Mulle jättis pigem selle esimese maitse suhu ja seetõttu tundus ka filmi pikitud melodraama kuidagi liialt punnitatud ja juustuse meki. Kuna aga jaapani kinodes filmi niivõrd suur menu saatis, et filmile isegi kaks järge tegemisjärgus on, siis arvan lihtsalt, et filmi täielikuks nautimiseks peab ennem tuttav olema ka algmaterjaliks olnud mangaga. 4/10

Režissöör: Jonathan Yudis
Osades: Mary Carey, Sean Andrews, Darrell Sandeen jt.
Filmi pikkus: 81 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0460898/

"He's coming to get you!"

On hea teada, et kuigi Russ Meyer naudib juba mõned aastad suuri tisse ja võimukate naiste seltskonda teispoolsuses, elab vanameistri pärand noorte (b-)filmitegijate loomingus edasi. Yudis nimelt, tugevalt inspireeritud eelmainitud härra 60- ja 70ndate sexploitation tükkidest ja Troma madalalaubalisest huumorist, on hakkama saanud niivõrd väärika austusavaldusega, et mina isiklikult annaks mehele peale tema debüütfilmi teistkordset nägemist kõhklemata vimpli ja Meyeri mantli ning asetaks ta tühjaks jäänud troonile mugavalt istuma.

Pöörasest ülikoolielust vaheldust otsiv James sõidab suvevaheajaks isa kõrberantšosse, et vanameest natuke talutöödel aidata. Kohalejõudes avastab ta isa kõrvalt rinnaka Cheryl'i ning loomulikult ei suuda tiirane kolledži-noormees pilke temalt ära pöörata ning käsi rahulikult taskus hoida. Asjad üksikus rantšos lähevad aga käest, kui välja ilmuvad esimesed laibad ja James enda papsi salatsemise tõttu asju uurima hakkab. Järgneb pöörane lõbusõit kuhu mahub ohtralt suurerinnalisi beibesid, mõrvasid, pööraseid kohalikke ja... midagi jäägu ka saladuseks.


Kõige paremini sobib selline film loomulikult väikese seltskonnaga nautimiseks, kes on joogipoolisega end juba väheke turgutanud. Juba esimese viie minutiga on põhimõtteliselt teada, mida Yudis enda filmiga pakub ning isegi, kui sa pärast seda üritad leida põhjusi, miks videomängijal stopp nuppu vajutada, haarab juhm dialoog, amatöörlikud (otsekui pornofilmilikud) näitlejatööd ning odavapoolne väljanägemine sind endasse ja see loll idee kaob otsekui vits vette. Isegi mu kaasa, kes poole filmi pealt meiega liitus krimpsutas alguses nina aga leidis enda mõne aja pärast kaasa muhelemast. Nunnu süütu meelelahutus, olles samal ajal eeskujulik lugupidamisavaldus aastakümneid vanale žanrikinole! 9/10

Urmas Väljaotsa moesoovitus naisautojuhtidele