Režissöör: Jorma Taccone
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1470023/

"The Ultimate Tool"

Nende SNL sketšidest alguse saanud filmidel on ikka ja jälle sama probleem. Pole võimalik ühte paariminutilist nalja venitada toimivaks täispikaks komöödiaks - olgu see klipp kui naljakas tahes. Will Forte tegelikult sobib minu põlvkonna ühte meeldejäävaimat superkangelast parodiseerima aga kahjuks mängis ta end nendes Superbowli vaheaegadel näidatud sketšides (näide #1 ja näide #2) juba tühjaks ja täispikk film tundubki eesmärgitu kummi venitamine. Ja see kõik tuleb inimese suust, kellel pole tegelikult nende rumalate ja kaootiliste Hollywoodi naljafilmide vastu midagi ja aastas neid paar tükki ka hea meelega ära vaatab. Filmiveebis nimetatakse juba aasta parimaks komöödiaks ja eks oli see just üks põhjus, miks ma selle filmi üldse ette võtsin aga samasugust entusiasmi ei jaga ning panustaks pigem varsti ka eesti kinolevisse jõudva järjekordse McKay ja Ferrelli koostööle THE OTHER GUYS. 4/10

Režissöör: Ken Russell
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073812/

"Your senses will never be the same"

Tegelikult tuleb veel eelmise sissekande jätkuks mainida, et pole ma kunagi suur muusikalide austaja olnud. Sellel sõnal on juba selline ebameeldiv hõng juures, et paneb alati ringiga ümber käima ning on tarvis väga tugevat põhjust, et ma selle žanriga mingit tegemist teeks. No, käesoleval juhul igatahes on. On ju Ken Russelli "käekiri" mulle pärast ALTERED STATES'i nägemist järjest enam meeldima hakanud ja ka Pete Townshendi, kes lõi filmi aluseks oleva samanimelise plaadi, vastu on austus olemas. Nagu ma kartsingi, pani film õlgu kehitama. Mitte, et film halb oleks olnud ning ega muusika ka ebameeldivalt kõlanud, vaid lihtsalt ei tahtnud need kaks asja kuidagi koos töödata - ei näinud nende ühendamisel erilist mõtet. Mis filmi sa ikka ühest kontseptuaalalbumist, mis räägib ühe pimeda, kurdi ja tumma poisi kujunemisest omamoodi messiaseks, ikka välja imed. Aga jah, nagu ma juba ennist mainisin, siis pole minust lihtsalt seda objektiivset muusikalide hindajat. 6/10

Režissöör: Ken Russell
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073298/

"The erotic, exotic electrifying rock fantasy..."

Eluloofilmidega on ikka see jama, et vajavad toimimiseks ikka väga värvikate isiksuste portreteerimist. Pahatihti aga see unustatakse ja loodetakse, et vaatajaid võlub ka lihtsalt mõne silmapaistvama isiku elukäik, isegi kui see mingisuguseid olulisi käänakuid ja hüppeid ei oma. Võib öelda, et kuulsa helilooja ja klaverivirtuoosi Ferenc Liszti elukäik kindlasti sellesse kategooriasse ei kuulu ning poleks mingit probleemi üks huvitav eluloofilm valmistada. Ken Russell aga võttis kätte ja läks hoopistükkis teist teed. Kasutades fragmente Liszti elust (allikana peamiselt Marie d'Agoult' raamat "Nélida") on Russell loonud fantaasiarikka nägemuse, kus mööda Euroopat klaverikontserditega tuuritav heliloojat on võrreldud 70ndate rockstaariga, kellel ei puudu nii arvukad armuseiklused, kadedad rivaalid, kui ka esinemistel hüsteeritsevad tütarlapsed. Nendele paralleelidele aitab kaasa ka The Who ninamehe Roger Daltrey kaasamine projekti, kel Russelliga juba koostöökogemus, tänu rock-muusikalile TOMMY, olemas oli. Film on loomulikult pöörane ja omab tohutult 70ndate popkultuurile omast hõngu, alates Rick Wakeman'i poolt Wagneri ja Liszti süntesaatorimuusikaks ümbertöödeldud paladest ning lõpetades visuaalide ja dekoratsioonidega. Kirsiks tordil on muidugi peategelase rivaaliks kujunenud Richard Wagner, keda kujutatakse vampiiri, Dr. Frankensteini ja (teatavatel põhjustel) natsina , kelle suureks unistuseks on Üliinimese loomine. Ühesõnaga, väga värvikirev õppetund muusikaajaloost. 7/10

Režissöör: Chih-Hung Kuei
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0071189/

Ega mul palju sellest filmist enam meeles pole, peale selle, et valgeid naisi alandati ja vägistati, jaapanlasi kujutati kui hitlereid ja kuidas mu tüdruk end elutoast uksega eraldades ütles, et tema mu pornofilmide häälitsusi ei kannata. Okei. Pildid aga on juba tükk aega töölaual seisnud ja ootasid, et keegi neid kasutaks. Lasengi siinkohal neil rääkida:

Režissöör: L.Q. Jones
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0072730/

"A rather kinky tale of survival"

1969. aastal kirjutas Harlan Ellison lühijutu, millel ka antud film põhineb, kus omapärane duo - noormees Vic (keda mängib muide noor Don Johnson) ja tema telepaatiliste võimetega koer Blood - peale neljandat maailmasõda tsivilisatsioonist järele jäänud tohututel tühermaadel elus proovib püsida. Koera ja poisi vahel on tekkinud ellujäämiseks vajalik sümbioos - karvane sõber aitab peremehele oma arenenud haistmis- ja kuulmismeeltega naisi leida (kellest on tuleviku maailmas tõeline defitsiit saanud) ja too omakorda proovib koerale nina alla toitu leida. Samal ajal on Blood ka poisile õpetaja eest, tutvustades talle ajalugu ning proovides temassegi natukenegi mingisugust moraalikübet süstida.


Arvatavasti üks omapärasema maailma post-apokalüptilisi filme ning olen üsna kindel, et paljud 80ndatel buumi ajal valminud žanri-filmid võtsid üht-teist sealt laenuks. Vähemalt parim post-apokalüptiline arvutimäng FALLOUT on läbi seeria ajaloo korduvalt väikseid kaabukergitusi sellele 75nda aasta filmile teinud - mängu austajana tekitasid mitmed hetked head äratundmisrõõmu. Kuigi esimene pool filmist kulub peamiselt poisi ja koera naiste- ja söögiotsinguile, siis mingil ajal liigub tegevus hoopis teise dimensiooni ning kardinaalselt muutub ka pildikeel - nimelt proovib teatud seltskond maa all veel mingil määral ühiskonda enda väärastunud kujutelmade järgi elus hoida. Maa-aluseid on kujutatud umbes samas toonis nagu kujutas Kubrick Burgess'i tegelasi A CLOCKWORK ORANGE's, mis, koos koera vaimukate kommentaaridega, filmi ka satiirinoodi sisse tõi. Jahmatavapanevalt aus lõpp on aga see, mis antud filmi puhul vaatajatele tavaliselt meelde jääb ning see töötab enda mustas huumoris suurepäraselt - režissöör ise ütles DVD kommentaariribal, et statistika näitab, et sellest lõpust hammustab täielikult läbi vaid 1/3 vaadanutest. Ameeriklased. 7/10

Režissöör: Jan Kounen

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0276830/

"The devil you know."

Jan Kounen ei teinud just kõige arukama käigu, kui ta võttis eesmärgiks prantsuse-belgia kultusmainega koomiksi ekraanile toomise. Peale arvutimängurite on just koomiksite fanaatilisemad austajad need, kes filmide puhul iga väiksemagi alusmaterjalist kõrvalekalde puhul suurt kära tekitavad. Juhtus ju sama ka BLUEBERRY'ga - Michael Steven Donovani seiklustega tuttavad olnud tümitasid filmi korralikult, kuna see käis koomiksiga liiga vabalt ümber ja ei osanud ka enamus kriitikuid häid sõnu selle jaoks leida. Kahju muidugi, sest tegemist on vabalt Kounen'i parima filmiga.


Selleks, et aru saada, miks koomiksi ekraniseering selline välja tuli nagu ta tuli, peaks natukene ennem tuttav olema režissöörihärra enda tegemistega. Kounen, kes on teadatuntud suur Shipibo indiaanlaste kultuuri austaja, reisis nimelt enne BLUEBERRY kallale asumist Peruu džunglites, et osaleda sealsete šamaanide poolt korraldatud rituaalides, kus muuhulgas on üheks osaks võlujoogi ayahuasca joomine. Sellest rännakust ja intervjuudest lääne teadlastega pani ta kokku päris asjaliku dokumentaali OTHER WORLDS. Psühhotroopsete ainete poolt tekitatud nägemused oli mehe jaoks niivõrd avardav kogemus, et ei suutnud ta ka ühte tüüpilist metsiku lääne lugu korralikult reeglite järgi ekraanile tuua ja nägi indiaanlaste juures ravimtaimena kasutuses olevas Peyote kaktuses ja temas sisalduva meskaliini poolt tekitatud visuaalides suurepärast vahendit, millega antud kauboide-indiaanlaste lugu vürtsitada. Ning asi toimib. Koomikslikus esineb pea kõigis western'ile omastes elementides, kuid lisatud on paras kogus psühhedeeliat, muutes kompoti millekski selliseks, mis proovib igat moodi maha raputada temale peale surutud žanrimääratlusi. Nii muutubki Micheal Madsen'i poolt kehastatud pahategelase poolt taga aetud varandus ühel hetkel, millekski enamaks kui lihtsalt kullalaadungiks - surmalähedane kogemus nimelt paneb janunema tunduvalt suuremate väärtuste järgi, kui seda saab iial üks kullakang omada.


Tervet filmi saadab muidugi suurepäraselt arvuti abil loodud visuaalidemäng, mis arvatavasti inspiratsiooni on saanud just Kounen'i (nii vaimsetest kui ka füüsilistest) rännakutest Lõuna-Ameerika vihmametsades. Loo kliimaks näiteks leiabki aset kahe peategelase alateadvuses, kus mõlemad oma sisemiste deemonitega rinda pistavad ja kust "võitjana" võib väljuda vaid üks. Palun mulle veel selliseid metsiku lääne filme... 9/10

Režissöör: Godfrey Ho

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0111552/

"Out of the ring, into the fire... in a fight to the finish"

Godfrey Ho. Mees, kelle pitserit omab üle saja filmi (millest pooled omavad pealkirjas sõna "ninja"), kuid keda siiski vaid väike grupp inimesi teab ja palavalt armastab. Ristitud Hong Kong'i Ed Wood'iks tema filmitegemismeetodite ja valmisprodukti üldise kvaliteedi tõttu. Tõsi ta on, et Ho filmid ei kannata mingisugust kriitikat aga omavad oma kohmakuses teatavat võlu - juba reeglipäraseks on saanud samade stseenide kordumine mitmetes filmides, olematu süžee, mis proovib tavaliselt suvaliselt kokkupandud stseene omavahel kuidagi kokku kleepida ja punnitatud rõhuasetus füüsilise vägivallale. Millalgi liikus Ho, nagu paljud teised HK action-lavastajad, Ameerikasse, et sealset z-filmi turgu enda andega turgutada ja milleks üheks (suurepäraseks) näiteks UNDEFEATABLE tegelikult on.


Cynthia Rothrock. Viiekordne maailmameister karates. Mitte otseselt praktilises võitluses, vaid sujuvas oskuste demonstreerimises žüriile, mistõttu sobiv kandidaat erinevate martial arts filmide peaossa. Algselt, omades rolle peamiselt HK filmides, oli enda filmidega suhteliselt menukas aga hiljem ameerikas kanda kinnitada proovides jäi ainult väga kitsa ringi tähelepanu objektiks. Antud filmis mängib ta noort (olles ise pea 40-aastane) kohviku ettekandjat/tänavakaklejat, kes organiseeritud kaklustel osalemise abil proovib oma õe ülikooliõpinguid toetada.


Kas on veel midagi rääkida filmist, mida saab iseloomustada paari lausega? Muidugi! Üheks peaosaliseks on veel Don Niam'i (Myspace) kehastatud eeskujuliku mulletiga, samuti raha eest kaklusmatše pidav rets Stingray, kelle ootamatute vägivallapursete (ja arvatavasti ka üllatusseksi) tõttu naine maha jätab ning teda otsima minnes igas lillelise kleidiga ettejuhtuvas õrnema soo esindajas oma armastatud (ja vahel ka ema) näeb. Sellele järgneb alati kaklus naise kaaslasega, vägistamine ja silmade välja kookimine, et nendega oma akvaariumikalu toita. Tapmiste tõttu sekkub mängu ka politseinik, kes samuti võitluskunste oskab ning koos Cynthia Rothrocki poolt kehastatud teismelisega hakkavad sadisti taga ajama. Selline lugu siis.


Tuleb au anda, et seekord on Ho filmis lugu isegi kergelt jälgitav, tundub nagu kõik stseenid olekski filmitud vaid filmi enda jaoks, ei mingeid metsas üksteisest mõõtu võtvaid pidžaamades ninjahakatisi ega kuskil välja kargavaid vampiire. Juust aga sellegipoolest, sest maailm, kus kõik aset leiab oleks võetud justkui mõnest poisikese fantaasiast, kus tegutsevad omavahel tülitsevad, väga tabavate nimedega, nagu Draakonid ja Tiigrid, tänavajõugud ning absoluutselt iga inimene alustades psühhiaatrist ning lõpetades suvalise valgekraega oskab mingisugust võitluskunsti, mis viib selleni, et politseijaoskondades on eraldi inimesed, kes surnukehade pealt võetud jälgede abil laiba peal kasutatud võitluskunste identifitseerivad. Arvata võib, et kogu seda tohuvabohu on üsna nauditav jälgida, mistõttu on hinnangu andmine üsna raske ja oleks sobilik mõelda isegi kahest hindest nagu teeb seda Xipe. Objektiivselt vaadates on tegemist lehkava hunnikuga aga halbasid filme nautima õppinutele kindel soovitus. 4/10

Seekord lausa kaks korda rohkem pilte, asi väärib seda.

Režissöör: Michael Paul Girard

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0200940/

"You'll never trust your vacuum cleaner again!"

Tüüpiline ameerika trash-kino, kus ei lasta heidutada nii rahalistest puudujääkidest, kui ka naabruskonna amatöörteatrist hangitud inimeste olematust näitlemisoskusest - tegijate fantaasia on see, mis loeb ja see lendleb ideaalselt.

Tulnukad maanduvad enda kosmoselaevaga Los Angeles'es ja esimest ettejuhtuvat inimsoo esindajat nähes (kelleks on prügikasti kõrval peatäit välja magav kodutu) leiavad, et inimesed pole aastatuhandetega eriti kuskile arenenud. Sihtmärgiks inimese ja tolmuimeja ristamine, annavad nad prügikastis vedelevale tolmuimurile südame, et see missiooniga pihta hakkas. Tolmuimeja satubki ühe keskmise ameeriklase koju ja "kogemata" suguiha tõstvat teed sisse imedes, naissoole (kuid ka meessoole) väga ohtlikuks seksimasinaks muutub. Samal ajal imuri jälgi ka inimsoo arengut illustreeriv kodutu, kes lühikese ajaga tollesse armuda jõudis.


Juba esimese kümne minuti jooksul, kus näidatakse lohakalt savist voolitud paljaid Marsi elanikke, kusejoomist ja seksuaalakti tolmuimejaga, teadsin ma, et seekord on filmi kultusmaine täielikult õigustatud. Leidis seda ka Lionsgate, kes paar aastat tagasi otsustas filmile isegi korraliku DVD-reliisi anda. Noh, korralik on muidugi liialdus, sest film on sellegi poolest väga halva heli- ja videokvaliteediga aga suur samm edasi võrreldes ennem ringi liikunud VHS'idega. Film ise on muidugi suurepärane näide rumalast filmist ja seetõttu ka soovitus neile, kes vähemalt paar korda elus end Troma filmi nautimast on avastanud. 5/10

Režissöör: Barry Shils
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0104922

"Most kids can't wait to get their driver's license. Ten-year-old Gus didn't."

Hoiatan kohe ette ära, et järgnev tekst (eriti viimased lõigud) võivad sisaldada ja kindlasti sisaldavad spoiler'eid. Ära loe, kui kardad elamuse rikkumist ja ära vingu, kui siis ikka loed.

Ameerika Ühendriigid hõlmavad suurt ja laia territooriumi ning sealsed inimesed on juba aastakümneid seda vabadust rohkemal või vähemal viisil ära kasutanud - kes kindla ümbrusega kohanemise eest põgenedes pidevalt teel olles, kes vähemalt korra enda elupaiga teisele rannikule lennutanud. Teel olemise motiiv on piisavalt ainest andnud ka sealsele kinole: kuulsamatest põrkab kohe silme ette hiljaaegu lahkunud Dennis Hopper'i kultusfilm EASY RIDER ning uuematest sobib samasse kategooriasse ka näiteks INTO THE WILD. Tunduks nagu road movie, žanr kui selline, on tõesti viimane kants, kust mingit üllatavat pauku oodata võiks, sest teel olemine, kui road movie selgroog, seab alati mingid kitsendused, mille ületamine vajab tugevat loomingulist lähenemist nii stsenaristilt kui ka režissöörilt. Hea on peale seda mainida, et MOTORAMA puhul tegijate loomingulisusest puudu ei jää.


Filmi peategelaseks on 10-aastane Gus, kes pidevate peretülide keskelt põgeneb, taskus rahapõrsast võetud 30 dollarit ja istumise all varastatud 1966 Ford Mustang. Jõnglane otsustab, maksku, mis maksab, kokku koguda ühe tanklaketi poolt korraldatava loterii kõik kuus tähte (M-O-T-O-R-A-M-A) ning kammib seetõttu osariik-osariigi haaval läbi kõik tanklad, mis mängus osalevad. Kuna rahasumma on tõsiselt piiratud ja auto januneb kütuse järgi, satub poiss pidevalt väga veidradesse olukordadesse... kus näiteks: lüüakse ta ühest silmast pimedaks, tätoveeritakse käevars täis, kasutatakse tema autot kähkukate jaoks ning selle kõige keskel käituvad millegipärast kõik täiskasvanud temaga kui omaealisega.


Jah, sürreaalsus on see, mis sellele filmile parajalt vürtsi annab - veidrate filmidega omale nime teinud David Lynch'i kohaolekut oleks justkui igas stseenis tunda. Tegelaskujud on veidrad (lisaks kehastavad neid veel veidrad näitlejad, näiteks paks rokimees Meat Loaf, Lynch'i filmidest tuttav Jack Nance ning lõputiitrid väidavad ka legendaarse sokimehe Flea kohalolu), narratiiv ei taha sirgjooneliselt kulgeda ja üldse on kogu asi sellise maiguga, nagu oleks tegemist... unenäoga. Täpsemalt öeldes - lapse unenäoga. Kui võtta filmi kui poisi peas toimunud fantaasialendu, kus kajastuvad nii tema eale kohased mõtted täiskasvanute maailmast kui ka jäljed perevägivallast, loksuvad pea kõik asjad filmi lõppedes kenasti kokku aga kindlasti leian (ja ka julgustan teda sellise pilguga vaatama), et käesolevat indie-filmi saab võtta ka kui unenäolist seiklust, millel mingeid mõistuspäraseid lahenduskäike polegi. 8/10

A boy and his car

Režissöör: Werner Herzog
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0064647/

Werner Herzog on alati dokumentaalfilmi, kui meediumisse, üsna loominguliselt suhtunud. Ka käesolev 11-minutiline lühifilm on midagi sellist, mida on konkreetselt raske kuskile kasti asetada - ühest küljest justkui dokumentaal vaatluse all oleva hobuste ringrajaga seotud tegelastest, teisest küljest aga (üsna kehvasti) näideldud väike stsenaariumijupp. Herzog ise on filmi lihtsalt nimetanud sketšiks, vembuks. Tõesti, tegelased on üsna kahtlased. Kõik väidavad end mingil määral ringraja ja hobustega seotud olevad - kes kaitseb (vabatahtlikult) hobuseid fanaatikute eest, kes hoiab hobuseid küüslauguga vormis, kes hobuseid iga päev 36 korda ümber puu jooksutab jne. Sellele lisaks jookseb "intervjueeritavaid" pidevalt segama ühe käega vanamees, kes end koha autoriteediks peab ning kõiki koguaeg ringraja territooriumilt ära soovib saata. Tegelaskujud on kaamera ees kohati kramplikult enda ridadest kinnihoidvad näitlejad, kohati aga kogemata kaamera ette sattunud kõrvalised isikud. See on siinkohal ühtlasi ka peamine meetod, kuidas Herzog dokumentalistika ja fiktsioonie piire kompab ja hägustab, tuleb tal see siis välja või mitte. Minu jaoks jääb pigem selliseks suurlavastaja noorpõlve eksperimenteerimiseks.