Režissöör: Prachya Pinkaew

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0427954/

Pärast ONG-BAK menu läänes muutus peaosas säranud Tony Jaa nimi peksufilmi-sõprade seas uueks kuumaks teemaks. Uut rusikakangelast oodati sealsete riisipõldude vahelt tegelikult juba mõnda aega: Jackie Chan proovib kätt väheke tõsisemate rollidega ja Jet Li proovib siiani Hollywoodis (edutult) kanda kinnitada. Kuid kulus kaks aastat ennem, kui Tony Jaa uuesti peaosas areenile astus ja enda oskusi demonstreeris. Loomulikult oli uue filmi peamine eesmärk vaid Tony Jaa tõusvat populaarsust ära kasutada ja seetõttu eriti millelegi muule ei mõeldudki, kui, et kuidas filmi võimalikult palju kaklusstseene lisada. Samuti oli tähtis, et film lääne publikule kuidagi loomulikum tunduks ja seetõttu viidi tegevus ka Austraaliasse, kus möllavad siiski peaasjalikult vaid tailased. Tulemus on nagu arvata võib, väga rumal. Rumal filmina, kuid täis väga häid, loominguliselt loodud kaklusstseene. Tony Jaa ei peta ka seekord fännide ootusi/lootusi ning teeb kõik kaskadöörivembud ise, ilma nööride ja muude abivahenditeta, ära. Kirsiks tordil on veel ühe võttega linti võetud peksustseen, mida osad kõigi peksustseenide emaks peavad. Kahju vaid, et see sellise segaduse sees, nagu see film on, kaduma tahab minna. 4/10

Xipele jälle meeldis väga.

Režissöör: Miike Takashi
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0290329

"The only thing stranger than this family is... Visitor Q"

Film algab küsimusega "Kas sa oled kunagi teinud seda oma isaga?" ja kaadrisse ilmub keskealine meesterahvas, kes Jaapani noorsoo kohta uurimust tehes ühe teismelise prostituudi juurde sattunud on, tema võludele vastu ei suuda panna ning varsti end temaga voodist avastab - tegemist on isa ja tütrega, nagu peale kiiret seksuaalakti välja tuleb. Miike, mis Miike! Loo keskmes ongi üks mittetoimiv perekond, kus ema kannatab poja vägivalla käes ja vahetevahel end heroiiniga rahustab, tütar on kodust lahkunud ning prostituudiks hakanud, poega kannatab koolikiusamise all ja pereisa on niivõrd oma reporteritöös kinni, et muudab varsti ka poja kannatused sobivaks telesaate-formaadiks. Neile, kes Miike töödega kursis on, teavad, kui väga meeldib talle enda filmidega vaatajaid šokeerida ning selles osas ei valmista pettumust ka käesolev film. Siiski leian, et käesoleva filmiga puudutab Miike tunduvamalt sügavamaid teemasid kui tavaliselt ning enda üsna äärmusliku filmikeelega proovib edasi anda ka kommentaari Jaapani pereväärtuste languse üle ja (reality) televisiooni tähtsusest sealses ühiskonnas. Ma vähemalt loodan, et need ideed olid Miike'l filmi kallale asudes ka peas, mitte, et ma otsin siin mingisuguseid põhjendusi, miks mulle see nekrofiiliat, vägistamist, intsesti, koomikslikku vägivalda ja tumemusta huumorit täis lugu niivõrd meeldis. Selgelt üks Miike tugevamaid töid! 9/10

Kõik jõuab lõpuks tagasi emakuju juurde.

Režissöör: Harmony Korine
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1488163/

Selge see, et Harmony Korine nimi müüb. Mees teab seda ka ise ning ainult seetõttu läheb tal läbi müüa hingehinna eest (7500 naela, kui täpsem olla) filmi 35mm koopiaid - ikka leidub rumalaid, kellel raha rahakotti ära ei mahu. Korine ise kuulutab, et filmile tuleks läheneda umbes sellise teadmisega, et see videomaterjal on kuskilt USA maakolkast avastatud ja vaataja saab avastama hakata midagi, mis tegelikult laiema avalikkuse ette üldse jõudma poleks pidanud. Samas ei proovigi režissöörihärra ise midagi selleks teha, et see kogemus ka kuidagi autentsemalt välja kujuneks. Minu arust oleks mõte kuskile torrenti-keskkonda anonüümselt üles laetud ja sealt vaikselt sõna-sõnaliselt levima hakanud informatsioon video kohta, kus väikelinna pensionärid joomise, vandaalitsemise ja hooradega vallatlemisega aega veedavad, tunduvalt intrigeerivam, kui Harmony Korine praegune standartne levitamismeetod. Samas on mul hea muidugi kommenteerida, minu taskusse need rahad ei voola. Trailer oli oma mõningases salapäras küll 10/10 materjal aga film muutus pikapeale küll tüütuks, sest kui pikalt sa ikka ühe toksikomaani vaimusähvatusi nautida jaksad. 6/10

Tegelikult väga lahe idee: jackassilikke vempe tegevad vanurid.

Režissöör: Sang-il Lee
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0472560/

Shingo, Tetsu ja Saki on kõik elus omal moel pettunud. Shingo on politseiametnik, kes lootis politseitööst väheke muud, kui laua taga pabereid täita, kuid tänu oma kontrollivale bossile arvatavasti sinna laua taha ka jääb. Tetsu koristab avalikke käimlaid, lahutades meelt "klientide" kiusamisega ning vabal ajal proovib hullumajas puhkavalt isalt paar sõna suust välja pigistada. Saki on apteeker, kelle vanemad ootavad temalt pere loomist aga kelle kinnisidee on täiusliku plahvatusohtliku vedeliku loomine. Loomulikult peavad selliste tegelaste teed varsti ristuma ja nii hakkavadki Shingo ja Tetsu varsti meelt lahutama neilt tellitud kättemaksude ellu viimisega ja pidevalt suuremaid mõõtmeid võtva vandalismiga.


Selliseid filme on arenenud riikides ikka kombeks paar-kolm tükki aastas teha, sest sihtgrupist, mässumeelse ja eelneva põlvkonna normide peale vilistavast noorsoost, puudust ei teki. Selles mõttes SCRAP HEAVEN mingisuguseid üllatusi ei paku. Kõik oli justkui eelnevalt nähtud-tehtud, sest liiguti kindlat ja tuttavat rada pidi - seetõttu tundus ka filmi pikkus kuidagi vaimule liig, poolteist tundi oleks piisanud. Kummalise maigu jätsid suhu ka pidevalt õhku tõusnud paralleelid ameeriklaste FIGHT CLUB'iga, kuid õnneks ei mindud nii kaugele, et sama üllatust (filmi lõpu näol) teist korda serveerida. 6/10

Režissöör: Hideo Gosha

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0495074/

Verisemad ajad on möödas ja suuremad Jaapani kuritegelikud organisatsioonid proovivad kanda kinnitada legaalsetes ärides. Egawa on endine yakuza, kes Togiku grupeeringut ustavalt teenides end lõpuks trellide tagant leidis ning kongist välja saades vanale elule selja keerab ja peab nüüd Tokyo äärelinnas ööklubi Madrid üleval peab. Egawal on küll mõningaid probleeme endiste perekonnaliikmetega, sest tema klubi asub täpselt kahe klanni mõjupiirkonna vahepeal, kuid ta suudab nendega, omal moel, hakkama saada. Asjad aga lähevad teravaks, kui meelelahutusärisse astunud Togiku grupeeringult varastatakse nende peamine staar, noor lauljanna, ning süüdlaseks peetakse rivaale Western Japan Alliance'st. Sõda on taas lähedal ja nii leiabki Egawa, et elus püsimiseks peab ta vana elu juurde naasma.


Hideo Gosha on hakkama saanud ühe paganama stiilse yakuza eiga'ga, kus on juba tajuda küll lääne filmide mõju, kuid kannab edasi sealsete organiseeritud kuritegevusele keskendunud filmide traditsioone. See on maa, kus kohtuvad veidrad kurikaelad (transvestiidid ja papagoi omanikud) ja oma baarides stoilises rahus viskit rüüpavad perekonnapead, kus politsei kedagi enda tööga ei sega ja kus omavaheliseks arveteklaarimiseks leitakse kõige veidramad kohad (kanalad ja uhked banketid). Peale selle on kõik vürtsitatud, nagu pealkirigi lubab, ohtra, esteetiliselt esitatud, verevalamisega nagu tõusva päikese maa poegadele ikka kohane. 8/10

Režissöör: Adam Green
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1323045/

"No one knows you're up there"

Adam Green sattus mu radarile umbes neli aastat tagasi, kui just oli laiema avalikkuse ette jõudnud tema austusavaldus 80ndate slasher'itele - HATCHET. Selles filmis oli olemas pea kõik, mis mulle tol ajal odavas ameerika õuduskinos sümpatiseeris ja Adam Green'i nimi on siiamaani mul heas nimekirjas. Lubasin muidugi silma peale visata ka tema psühholoogilisele thriller'ile SPIRAL aga aeg näitas, et taaskohtumine toimus alles nüüd, kui mees on hakkama saanud uue katsetusega horror-žanris, mis teisel pool lahte juba aasta alguses laineid lõi ja ka meie blogosfääris mõne tegelase ootusärevuses kihelema ajas. Jutt siis loomulikult FROZEN'ist.


Peategelasteks on kolm noort, kes nädalavahetuseks lumistele nõlvadele suusatama sõidavad. Päev veedetakse nagu ikka aga õhtuhämaruse saabudes tõmbab miski noori viimast korda mäele. Päeval tünga saanud tõstukioperaator laseb peale mõningast mangumist tüütud noored tõstuki peale, hoolimata sellest, et viimast tühja pinki tähistav lipuke on juba mäe poole saadetud. Loomulikult avastavad peategelased, tänu väikesele möödarääkimisele ja inimlikule hooletusele, varsti end seisvas tõstukis puude kohal rippumas ning olukorda ei tee kergemaks ja algav torm ja fakt, et mägi avatakse uuesti alles viie päeva pärast.


Käesolevas filmis tuleb suurepäraselt välja põhjus, miks õuduskinos ikka ja jälle just (rumalad) linnanoored need on, kes sellistesse situatsioonidesse satuvad, nagu nad satuvad. Kes ikka läheks maantee-äärsesse baari kohalikke redneck'e mõnitama, kahtlasesse majja olematuid lapsi valvama või vaatamata korduvatele hoiatustele roniks ikka tõstukisse, et viimase sõidu mäel teha, kui üks just emme-issi sülest vabadusse tõtanud noored. Selline noore inimese arhetüüp on tänapäeva horror-kinos ju lausa hädavajalik, et vajalik sündmustekeeris üles ehitada ja lõppu sel traditsioonil veel nii pea tulemas ei paista. Ei saa seda ju ka pahaks panna siis Adam Green'ile, kes Ameerika õuduskino jälgides üles kasvas ja nüüd ise ka traditsioone ja reegleid edasi kannab, sest mõningatest klišeedest mööda vaadates on tegemist väga põneva filmiga. Jah, pole kindlasti kerge teha ühte põnevat filmi, kus vaataja on koos peategelastega terve filmi lõksus ühes paarkümmend meetrit maapinnast rippuvas tõstukis aga Green suudab seda, sarnaselt Chris Kentis'ele, kes oma tegelased jättis keset avamerd ulpima ja lõi ainuüksi sellega vägagi painava õudusfilmi. Ootused said igatahes täidetud! 7/10

Režissöör: J Blakeson
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1379177/

J Blakeson on hakkama saanud väga tugeva debüüdiga, kindla peale. Võiks isegi öelda, et selle võib igale noorele filmitegijale eeskujuks seada, olles hea näide kuidas minimaalsetest vahenditest maksimum välja pigistada, sest kõik on esmapilgul veatu: nii pildikeel, näitlejatööd, kui ka ludinal jooksev (režissöörihärra enda kirjutatud) stsenaarium. Eks sellele õnnestumisele aita suuresti kaasa ka teose minimalistlik vorm - tegevuspaigad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ning enam kui pool filmi tegevustikust leiab aset just nimikangelanna röövimiseks üles seadud korteris ja tegelasi pole rohkem ega vähem kui kolm. Kõik see loob hea pinnase üheks pinevaks, karakteripõhiseks thriller'iks, mille J Blakeson ka eeskujulikult serveerib aga... midagi jääb nagu puudu. Näha on, et potensiaali filmil, millekski enamaks, kui lihtsalt üheks järjekordseks vaikselt kiidetud indie-filmiks jääda, on - seda peamiselt tänu väikestele üllatustele, mis lavastaja varrukast vahepeal pudenevad - aga midagi uut ta žanri kaanonitesse ei lisa ja seetõttu vajub arvatavasti paari aastaga ka unustuste hõlma. Sellele aitab kindlasti kaasa ka vaimuvaene lõpplahendus, mis enda nüriduses kogu eelneva sära ära tuhmistab. 6/10

Režissöör: Jorma Taccone
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1470023/

"The Ultimate Tool"

Nende SNL sketšidest alguse saanud filmidel on ikka ja jälle sama probleem. Pole võimalik ühte paariminutilist nalja venitada toimivaks täispikaks komöödiaks - olgu see klipp kui naljakas tahes. Will Forte tegelikult sobib minu põlvkonna ühte meeldejäävaimat superkangelast parodiseerima aga kahjuks mängis ta end nendes Superbowli vaheaegadel näidatud sketšides (näide #1 ja näide #2) juba tühjaks ja täispikk film tundubki eesmärgitu kummi venitamine. Ja see kõik tuleb inimese suust, kellel pole tegelikult nende rumalate ja kaootiliste Hollywoodi naljafilmide vastu midagi ja aastas neid paar tükki ka hea meelega ära vaatab. Filmiveebis nimetatakse juba aasta parimaks komöödiaks ja eks oli see just üks põhjus, miks ma selle filmi üldse ette võtsin aga samasugust entusiasmi ei jaga ning panustaks pigem varsti ka eesti kinolevisse jõudva järjekordse McKay ja Ferrelli koostööle THE OTHER GUYS. 4/10

Režissöör: Ken Russell
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073812/

"Your senses will never be the same"

Tegelikult tuleb veel eelmise sissekande jätkuks mainida, et pole ma kunagi suur muusikalide austaja olnud. Sellel sõnal on juba selline ebameeldiv hõng juures, et paneb alati ringiga ümber käima ning on tarvis väga tugevat põhjust, et ma selle žanriga mingit tegemist teeks. No, käesoleval juhul igatahes on. On ju Ken Russelli "käekiri" mulle pärast ALTERED STATES'i nägemist järjest enam meeldima hakanud ja ka Pete Townshendi, kes lõi filmi aluseks oleva samanimelise plaadi, vastu on austus olemas. Nagu ma kartsingi, pani film õlgu kehitama. Mitte, et film halb oleks olnud ning ega muusika ka ebameeldivalt kõlanud, vaid lihtsalt ei tahtnud need kaks asja kuidagi koos töödata - ei näinud nende ühendamisel erilist mõtet. Mis filmi sa ikka ühest kontseptuaalalbumist, mis räägib ühe pimeda, kurdi ja tumma poisi kujunemisest omamoodi messiaseks, ikka välja imed. Aga jah, nagu ma juba ennist mainisin, siis pole minust lihtsalt seda objektiivset muusikalide hindajat. 6/10

Režissöör: Ken Russell
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073298/

"The erotic, exotic electrifying rock fantasy..."

Eluloofilmidega on ikka see jama, et vajavad toimimiseks ikka väga värvikate isiksuste portreteerimist. Pahatihti aga see unustatakse ja loodetakse, et vaatajaid võlub ka lihtsalt mõne silmapaistvama isiku elukäik, isegi kui see mingisuguseid olulisi käänakuid ja hüppeid ei oma. Võib öelda, et kuulsa helilooja ja klaverivirtuoosi Ferenc Liszti elukäik kindlasti sellesse kategooriasse ei kuulu ning poleks mingit probleemi üks huvitav eluloofilm valmistada. Ken Russell aga võttis kätte ja läks hoopistükkis teist teed. Kasutades fragmente Liszti elust (allikana peamiselt Marie d'Agoult' raamat "Nélida") on Russell loonud fantaasiarikka nägemuse, kus mööda Euroopat klaverikontserditega tuuritav heliloojat on võrreldud 70ndate rockstaariga, kellel ei puudu nii arvukad armuseiklused, kadedad rivaalid, kui ka esinemistel hüsteeritsevad tütarlapsed. Nendele paralleelidele aitab kaasa ka The Who ninamehe Roger Daltrey kaasamine projekti, kel Russelliga juba koostöökogemus, tänu rock-muusikalile TOMMY, olemas oli. Film on loomulikult pöörane ja omab tohutult 70ndate popkultuurile omast hõngu, alates Rick Wakeman'i poolt Wagneri ja Liszti süntesaatorimuusikaks ümbertöödeldud paladest ning lõpetades visuaalide ja dekoratsioonidega. Kirsiks tordil on muidugi peategelase rivaaliks kujunenud Richard Wagner, keda kujutatakse vampiiri, Dr. Frankensteini ja (teatavatel põhjustel) natsina , kelle suureks unistuseks on Üliinimese loomine. Ühesõnaga, väga värvikirev õppetund muusikaajaloost. 7/10