Režissöör: Michael Almereyda

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110620/

"Unseen. Unforgiving. Undead."

Tõsi ta on, et vampiiri-mütoloogia on ajaga üsna kardinaalselt muutunud. Kui Bram Stoker kujutas vampiiri Ida-Euroopas, Karpaatides lossi omava karismaatilise härrasmehena, kes jäi lääne populaarkultuuris vampiiri arhetüübiks väga pikaks ajaks (peamiselt tänu Universali ja Hammer stuudio filmidele), siis kuskil 20. sajandi lõpupoole võeti hoopis teine suund (usun, et teerajajaks oli Tony Scott'i THE HUNGER) ning modernne vampiir oli naissoost, elas mõnes suurlinnas (soovitatavalt New York) ning hankis toitu läbi oma naiselike võlude. Suurepärasteks näideteks on, ühiseid jooni kandvad, kaks 90ndate keskpaigas valminud vampiirilugu, Larry Fessenden'i HABIT ning Michael Almereyda NADJA, millest tahaks siinkohal ka juttu teha.


Nadja (võluv Elina Löwensohn) on kurikuulsa krahvi lihane tütar, kes New Yorki suitsuhõngustes baarides ja pimedates nurgatagustes omale sobivaid ohvreid otsib. Peale isa surma Van Helsing'i käe läbi, otsustab Nadja suurlinnast üles otsida oma kaksikvend Edgar, et koos paika panna tulevikuplaanid, kuid tema teed ristuvad Lucy'ga, kes ka vampiiritari lummusesse satub. Probleem on selles, et Lucy on abielus - mitte, et see vampiire varem heidutanud oleks - ja, kokkusattumused-kokkusattumused, tema abikaasaks on justnimelt eelmainitud Van Helsingi vennapoeg, kes nüüd koos proovivad Nadjani jõuda, et Lucy vampiiri mõjuvõimu käest päästa.


Almereyda katsed klassikalist vampiirilugu tänapäevaseks vormida on igatepidi õnnestunud. Ega selleks polnudki rohkemat vaja teha, kui ettekirjutatu lihtsalt tänapäevasesse ruumi tõsta, milleks öise New Yorki tühjad kõrvaltänavad ideaalselt sobivad. Ometi on režissöör jätnud endale piisavalt ruumi eksperimenteerida, seda peamiselt pildikeeles (näiteks võetakse vahepeal kasutusele mänguasi/videokaamera Fisher-Price PXL 2000, mis pildi digimosaiigiks muudab), kuid ka mängureeglid, mille järgi vampiirifilmi teha tuleks, saavad natukene väänatud, et ta tänapäevas natukene paremini töötaks. Nii näiteks on Van Helsing suvaline ekstsrentiline vanamees trepikojast, kelle töövarustuse hulka kuulub jalgratas ja peegeldavad prillid. Eks siin ole neid omamoodi veidrusi veel, mille eksisteerimise kohta oskab vaid režissöörihärra ise vastuseid anda. Tugev autorifilm. 8/10

Režissöör: Tanit Jitnukul

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0284880/

1767. aastal alustas Birma kuningriik sissetungi Siiami (tänapäeva Tai) aladele ja kuna neile erilist vastupanu ei osutatud, suudeti kõik ettejuhtuvad linnad kiirelt kapituleeruma sundida. Oli vaid aja küsimus, millal pealinna Ayutthaya müüride alla jõutakse. Birma vägede edenemisele tõmbas aga piduri peale väike küla Bang Rajan, kuhu kogunesid kõik ümberkaudsete alade elanikud, kes soovisid sissetungijale koha kätte näidata. Loomulikult alahindasid Birma väepealikud peamiselt põllumeestest koosnenud sõjaväge, kes ilma igasuguse sõjalise väljaõppeta ja kehvema varustusega siiski tugevat vastupanu suutsid näidata ja Birma vägesid mitu kuud ühe paiga peal hoidsid. Selle küla vapratest meestest ja naistest, kelle lahinguvõitudest tänase päevani legende räägitakse ja kes igale tailasele patriotismi sümboliks on, käesolev ajalooline eepos räägibki.


Nii suurt vaimustust, nagu Trashil, esile ei kutsunud, kuid võib nõustuda, et tegemist on üsnagi õnnestunud katsega ühte rahvuse jaoks tähtsat ajaloolist episoodi ekraanile tuua. Nagu selliste filmide puhul ikka, on oht langeda imalasse sentimentaalsusesse ja üleliigsesse heroilisusse ja erand pole ka käesolev linalugu. Selge see, et nii tähtsat ajaloosündmust on raske kuidagi objektiivselt kujutada, kui sel rahvuslikul identiteedis niivõrd suur roll on aga kõrvaltvaatajana on natuke naljakas vaadata, kuidas võimalikult macho'd ja lihastes mehepojad kangelaslikult väikeste ja kleenukeste Birma vägedega juba eos kaotatud lahingut peavad. Klišeed aga kõrvale heites, siis film toob vaatajani üsna detailse ajastupildi ja eepilised lahingustseenid, kust ei puudu ka iga tailase jaoks legendidest tuttav seik, kus üks kangelastest vesipühvli seljas esirindel lahingusse tormab. 7/10

Režissöör: Alexandre Aja
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0464154/

"Sea, Sex and Blood"

Kui kõrvale jätta faktid, et filmi tegevustik leiab mere asemel aset hoopis ühe suvalise siseveekogu lähedal ja seksi aseaineks on noored poolpaljad näitsikud, siis läheb filmi reklaamlause üsna täppi. Reklaamimehed on loomulikult psühholoogilist mõjutamist koolis õppinud ja teavad, et sihtgrupiks olevale keskmisele 16-25-aastasele mehehakatisele, ei mõju filmi juurde tõmbamiseks ükski sõna paremini, kui "seks" ja "veri". Ning, kui lisada kõigele sellele veel salapärane tähe- ja numbrikombinatsioon "3D"... ühesõnaga, võib rahulikult rahapakke lugema hakata.


Alexandre Aja näitas enda läbimurdefilmiga HAUTE TENSION ja Hollywoodi debüüdiga THE HILLS HAVE EYES, et suudab üsna hästi läbi käia praktiliste efektidega ja oskab seda kõike ka serveerida nii, et ka verd ja otsast rebitud jäsemeid näha ihkavate, oma igapäevaseid doose vähetuntud b-filmidest ammutavate gorehound'ide pilgud ekraanile naelutaks. Nii polnud ka eriline üllatus, et selles 1978. aasta kultusmaigulise õudusfilmi uustöötluses, on just veri, otsast rebitud jäsemed ja poolitatud inimkehad need, mis kõige enam töötavad ja nädal pärast vaatamist enim meeles on. Peale paljalt vees sulistava Kelly Brook'i, muidugi. Filmi selliste külgede pealt hindama hakata oleks üsna puine aga mida muud teha, kui film just paljaste tibide ja tükeldatud inimkehade eksponeerimise peale toetubki. Tuleb hinnata seda, mida pakutakse. Kindlasti pole mu arvamus ka kõige täpsem, sest kolmemõõtmelise pildi asemel näitab minu televiisor vaid kahemõõtmelist ja seega jäid paljud asjad, sellisena nagu nad mõeldud olid, kogemata - näiteks ekraanilt välja tulev okse ja silme ees ulpivad peenised (tehnoloogia on võimas, ma tean!). 5/10

Kaks peaosalist: bikiinides tibid ja gore.

Režissöör: Prachya Pinkaew

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0427954/

Pärast ONG-BAK menu läänes muutus peaosas säranud Tony Jaa nimi peksufilmi-sõprade seas uueks kuumaks teemaks. Uut rusikakangelast oodati sealsete riisipõldude vahelt tegelikult juba mõnda aega: Jackie Chan proovib kätt väheke tõsisemate rollidega ja Jet Li proovib siiani Hollywoodis (edutult) kanda kinnitada. Kuid kulus kaks aastat ennem, kui Tony Jaa uuesti peaosas areenile astus ja enda oskusi demonstreeris. Loomulikult oli uue filmi peamine eesmärk vaid Tony Jaa tõusvat populaarsust ära kasutada ja seetõttu eriti millelegi muule ei mõeldudki, kui, et kuidas filmi võimalikult palju kaklusstseene lisada. Samuti oli tähtis, et film lääne publikule kuidagi loomulikum tunduks ja seetõttu viidi tegevus ka Austraaliasse, kus möllavad siiski peaasjalikult vaid tailased. Tulemus on nagu arvata võib, väga rumal. Rumal filmina, kuid täis väga häid, loominguliselt loodud kaklusstseene. Tony Jaa ei peta ka seekord fännide ootusi/lootusi ning teeb kõik kaskadöörivembud ise, ilma nööride ja muude abivahenditeta, ära. Kirsiks tordil on veel ühe võttega linti võetud peksustseen, mida osad kõigi peksustseenide emaks peavad. Kahju vaid, et see sellise segaduse sees, nagu see film on, kaduma tahab minna. 4/10

Xipele jälle meeldis väga.

Režissöör: Miike Takashi
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0290329

"The only thing stranger than this family is... Visitor Q"

Film algab küsimusega "Kas sa oled kunagi teinud seda oma isaga?" ja kaadrisse ilmub keskealine meesterahvas, kes Jaapani noorsoo kohta uurimust tehes ühe teismelise prostituudi juurde sattunud on, tema võludele vastu ei suuda panna ning varsti end temaga voodist avastab - tegemist on isa ja tütrega, nagu peale kiiret seksuaalakti välja tuleb. Miike, mis Miike! Loo keskmes ongi üks mittetoimiv perekond, kus ema kannatab poja vägivalla käes ja vahetevahel end heroiiniga rahustab, tütar on kodust lahkunud ning prostituudiks hakanud, poega kannatab koolikiusamise all ja pereisa on niivõrd oma reporteritöös kinni, et muudab varsti ka poja kannatused sobivaks telesaate-formaadiks. Neile, kes Miike töödega kursis on, teavad, kui väga meeldib talle enda filmidega vaatajaid šokeerida ning selles osas ei valmista pettumust ka käesolev film. Siiski leian, et käesoleva filmiga puudutab Miike tunduvamalt sügavamaid teemasid kui tavaliselt ning enda üsna äärmusliku filmikeelega proovib edasi anda ka kommentaari Jaapani pereväärtuste languse üle ja (reality) televisiooni tähtsusest sealses ühiskonnas. Ma vähemalt loodan, et need ideed olid Miike'l filmi kallale asudes ka peas, mitte, et ma otsin siin mingisuguseid põhjendusi, miks mulle see nekrofiiliat, vägistamist, intsesti, koomikslikku vägivalda ja tumemusta huumorit täis lugu niivõrd meeldis. Selgelt üks Miike tugevamaid töid! 9/10

Kõik jõuab lõpuks tagasi emakuju juurde.

Režissöör: Harmony Korine
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1488163/

Selge see, et Harmony Korine nimi müüb. Mees teab seda ka ise ning ainult seetõttu läheb tal läbi müüa hingehinna eest (7500 naela, kui täpsem olla) filmi 35mm koopiaid - ikka leidub rumalaid, kellel raha rahakotti ära ei mahu. Korine ise kuulutab, et filmile tuleks läheneda umbes sellise teadmisega, et see videomaterjal on kuskilt USA maakolkast avastatud ja vaataja saab avastama hakata midagi, mis tegelikult laiema avalikkuse ette üldse jõudma poleks pidanud. Samas ei proovigi režissöörihärra ise midagi selleks teha, et see kogemus ka kuidagi autentsemalt välja kujuneks. Minu arust oleks mõte kuskile torrenti-keskkonda anonüümselt üles laetud ja sealt vaikselt sõna-sõnaliselt levima hakanud informatsioon video kohta, kus väikelinna pensionärid joomise, vandaalitsemise ja hooradega vallatlemisega aega veedavad, tunduvalt intrigeerivam, kui Harmony Korine praegune standartne levitamismeetod. Samas on mul hea muidugi kommenteerida, minu taskusse need rahad ei voola. Trailer oli oma mõningases salapäras küll 10/10 materjal aga film muutus pikapeale küll tüütuks, sest kui pikalt sa ikka ühe toksikomaani vaimusähvatusi nautida jaksad. 6/10

Tegelikult väga lahe idee: jackassilikke vempe tegevad vanurid.

Režissöör: Sang-il Lee
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0472560/

Shingo, Tetsu ja Saki on kõik elus omal moel pettunud. Shingo on politseiametnik, kes lootis politseitööst väheke muud, kui laua taga pabereid täita, kuid tänu oma kontrollivale bossile arvatavasti sinna laua taha ka jääb. Tetsu koristab avalikke käimlaid, lahutades meelt "klientide" kiusamisega ning vabal ajal proovib hullumajas puhkavalt isalt paar sõna suust välja pigistada. Saki on apteeker, kelle vanemad ootavad temalt pere loomist aga kelle kinnisidee on täiusliku plahvatusohtliku vedeliku loomine. Loomulikult peavad selliste tegelaste teed varsti ristuma ja nii hakkavadki Shingo ja Tetsu varsti meelt lahutama neilt tellitud kättemaksude ellu viimisega ja pidevalt suuremaid mõõtmeid võtva vandalismiga.


Selliseid filme on arenenud riikides ikka kombeks paar-kolm tükki aastas teha, sest sihtgrupist, mässumeelse ja eelneva põlvkonna normide peale vilistavast noorsoost, puudust ei teki. Selles mõttes SCRAP HEAVEN mingisuguseid üllatusi ei paku. Kõik oli justkui eelnevalt nähtud-tehtud, sest liiguti kindlat ja tuttavat rada pidi - seetõttu tundus ka filmi pikkus kuidagi vaimule liig, poolteist tundi oleks piisanud. Kummalise maigu jätsid suhu ka pidevalt õhku tõusnud paralleelid ameeriklaste FIGHT CLUB'iga, kuid õnneks ei mindud nii kaugele, et sama üllatust (filmi lõpu näol) teist korda serveerida. 6/10

Režissöör: Hideo Gosha

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0495074/

Verisemad ajad on möödas ja suuremad Jaapani kuritegelikud organisatsioonid proovivad kanda kinnitada legaalsetes ärides. Egawa on endine yakuza, kes Togiku grupeeringut ustavalt teenides end lõpuks trellide tagant leidis ning kongist välja saades vanale elule selja keerab ja peab nüüd Tokyo äärelinnas ööklubi Madrid üleval peab. Egawal on küll mõningaid probleeme endiste perekonnaliikmetega, sest tema klubi asub täpselt kahe klanni mõjupiirkonna vahepeal, kuid ta suudab nendega, omal moel, hakkama saada. Asjad aga lähevad teravaks, kui meelelahutusärisse astunud Togiku grupeeringult varastatakse nende peamine staar, noor lauljanna, ning süüdlaseks peetakse rivaale Western Japan Alliance'st. Sõda on taas lähedal ja nii leiabki Egawa, et elus püsimiseks peab ta vana elu juurde naasma.


Hideo Gosha on hakkama saanud ühe paganama stiilse yakuza eiga'ga, kus on juba tajuda küll lääne filmide mõju, kuid kannab edasi sealsete organiseeritud kuritegevusele keskendunud filmide traditsioone. See on maa, kus kohtuvad veidrad kurikaelad (transvestiidid ja papagoi omanikud) ja oma baarides stoilises rahus viskit rüüpavad perekonnapead, kus politsei kedagi enda tööga ei sega ja kus omavaheliseks arveteklaarimiseks leitakse kõige veidramad kohad (kanalad ja uhked banketid). Peale selle on kõik vürtsitatud, nagu pealkirigi lubab, ohtra, esteetiliselt esitatud, verevalamisega nagu tõusva päikese maa poegadele ikka kohane. 8/10

Režissöör: Adam Green
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1323045/

"No one knows you're up there"

Adam Green sattus mu radarile umbes neli aastat tagasi, kui just oli laiema avalikkuse ette jõudnud tema austusavaldus 80ndate slasher'itele - HATCHET. Selles filmis oli olemas pea kõik, mis mulle tol ajal odavas ameerika õuduskinos sümpatiseeris ja Adam Green'i nimi on siiamaani mul heas nimekirjas. Lubasin muidugi silma peale visata ka tema psühholoogilisele thriller'ile SPIRAL aga aeg näitas, et taaskohtumine toimus alles nüüd, kui mees on hakkama saanud uue katsetusega horror-žanris, mis teisel pool lahte juba aasta alguses laineid lõi ja ka meie blogosfääris mõne tegelase ootusärevuses kihelema ajas. Jutt siis loomulikult FROZEN'ist.


Peategelasteks on kolm noort, kes nädalavahetuseks lumistele nõlvadele suusatama sõidavad. Päev veedetakse nagu ikka aga õhtuhämaruse saabudes tõmbab miski noori viimast korda mäele. Päeval tünga saanud tõstukioperaator laseb peale mõningast mangumist tüütud noored tõstuki peale, hoolimata sellest, et viimast tühja pinki tähistav lipuke on juba mäe poole saadetud. Loomulikult avastavad peategelased, tänu väikesele möödarääkimisele ja inimlikule hooletusele, varsti end seisvas tõstukis puude kohal rippumas ning olukorda ei tee kergemaks ja algav torm ja fakt, et mägi avatakse uuesti alles viie päeva pärast.


Käesolevas filmis tuleb suurepäraselt välja põhjus, miks õuduskinos ikka ja jälle just (rumalad) linnanoored need on, kes sellistesse situatsioonidesse satuvad, nagu nad satuvad. Kes ikka läheks maantee-äärsesse baari kohalikke redneck'e mõnitama, kahtlasesse majja olematuid lapsi valvama või vaatamata korduvatele hoiatustele roniks ikka tõstukisse, et viimase sõidu mäel teha, kui üks just emme-issi sülest vabadusse tõtanud noored. Selline noore inimese arhetüüp on tänapäeva horror-kinos ju lausa hädavajalik, et vajalik sündmustekeeris üles ehitada ja lõppu sel traditsioonil veel nii pea tulemas ei paista. Ei saa seda ju ka pahaks panna siis Adam Green'ile, kes Ameerika õuduskino jälgides üles kasvas ja nüüd ise ka traditsioone ja reegleid edasi kannab, sest mõningatest klišeedest mööda vaadates on tegemist väga põneva filmiga. Jah, pole kindlasti kerge teha ühte põnevat filmi, kus vaataja on koos peategelastega terve filmi lõksus ühes paarkümmend meetrit maapinnast rippuvas tõstukis aga Green suudab seda, sarnaselt Chris Kentis'ele, kes oma tegelased jättis keset avamerd ulpima ja lõi ainuüksi sellega vägagi painava õudusfilmi. Ootused said igatahes täidetud! 7/10

Režissöör: J Blakeson
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1379177/

J Blakeson on hakkama saanud väga tugeva debüüdiga, kindla peale. Võiks isegi öelda, et selle võib igale noorele filmitegijale eeskujuks seada, olles hea näide kuidas minimaalsetest vahenditest maksimum välja pigistada, sest kõik on esmapilgul veatu: nii pildikeel, näitlejatööd, kui ka ludinal jooksev (režissöörihärra enda kirjutatud) stsenaarium. Eks sellele õnnestumisele aita suuresti kaasa ka teose minimalistlik vorm - tegevuspaigad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ning enam kui pool filmi tegevustikust leiab aset just nimikangelanna röövimiseks üles seadud korteris ja tegelasi pole rohkem ega vähem kui kolm. Kõik see loob hea pinnase üheks pinevaks, karakteripõhiseks thriller'iks, mille J Blakeson ka eeskujulikult serveerib aga... midagi jääb nagu puudu. Näha on, et potensiaali filmil, millekski enamaks, kui lihtsalt üheks järjekordseks vaikselt kiidetud indie-filmiks jääda, on - seda peamiselt tänu väikestele üllatustele, mis lavastaja varrukast vahepeal pudenevad - aga midagi uut ta žanri kaanonitesse ei lisa ja seetõttu vajub arvatavasti paari aastaga ka unustuste hõlma. Sellele aitab kindlasti kaasa ka vaimuvaene lõpplahendus, mis enda nüriduses kogu eelneva sära ära tuhmistab. 6/10