Hiljuti jagati filmimaailma tsentris kõige prestiižikamaid auhindasid ja loomulikult palvetas iga endast lugupidav filmisõber sel õhtul näoga Hollywoodi poole. Mina, lihtne inimene, sain sellest teada muidugi alles järgmine päev, kui postkasti potsatas kiri ühelt kihlveokontorilt, et olin enda tasuta saadud piletid asjata maha mänginud. Noh, võitsid loomulikult need, kelle koefitsendid kõige väiksemad olid ning mina panustasin nende peale, kelle pealt oleks kõige rohkem teenida saanud ehk siis need, kelle võit oleks vist kõigile täieliku üllatusena tulnud. Selliseid asju aga sealmail juba naljalt ei juhtu. See panigi mõtlema, et mis mõte on üldse korraldada selline suurejooneline gala oma kõigi idiootsustega, kui numbrid näitavad juba ammu ära, kes kuldmehikese tol õhtul koju viib. Vähemalt on kollasel ajakirjandusel järgmine nädal aega millestki rääkida. Üldiselt eelistangi ma lugeda pigem blogijate (kas keegi meilt üldse tegi seda?) või mõne iseseisva filmisaidi aasta kokkuvõtteid (Twitch, Wildgrounds), kui panna kõrva taha erinevate kujude saajate nimesid. Seega, olles hea eeskuju otsustasin ritta panna endale eelmisel aastal kõige enam muljet avaldanud filmid, võttes kriteeriumiks, et nad ka eelmisel aastal valmisid või siis vähemalt suurema avalikkuse ette jõudsid. 2010 on muidugi ammu juba ajalugu aga tehnoloogia võimaldab meil õnneks häid filme vaadata just siis, kui endale kõige paremini sobib.

Suvalises järjekorras:

ENTER THE VOID. Arvatavasti eelmisel aastal kõige rohkem kõneainet tekitanud film, mis jagas inimesed kaheks - ühed materdasid seda korralikult, süüdistades filmi vaid uhke fassaadi omamises, mis tühja sisemust kuidagi varjata üritab, teised aga ülistasid Gaspar Noé tuttavat, agressiivset pildikeelt ja seadsid selle pika edumaaga aasta parima filmi positsioonile. Ise paigutun pigem sinna viimaste lähedusse ja seda juba suuresti seetõttu, et pole ammu juba sellise emotsioonilaenguga kinost väljunud nagu tookord ühel suveõhtul juhtus. Jah, oli füüsiliselt raske kaks ja pool tundi seda värvidemängu ja kaameralendu jälgida aga see kõik oli kuidagi masohhistlikult nauditav. Sisu jäigi kuidagi teisejärguliseks ja lihtsakoeliseks aga ma polekski tahtnud, et vahepeal keegi mu trippi millegi kõrvalisega segama tuleks. Eriauhinna võib anda aasta kõige geniaalsemate algustiitrite eest. Miks nad juba OST'i pole välja andnud?

***

ANIMAL KINGDOM. Üllatus Austraaliast, mille nime mainiti vaid moka otsast ja mis oleks arvatavasti täielikult kahe silma vahele jäänud, kui poleks figureerinud nii mõnegi Twitch'i kirjutaja aastaaruandes. Krimidraama, kus põhirõhk on asetatud pigem Melbourne'i äärelinna pätiperekonna omavahelistele suhetele, kui nende kuritegevuslikele saavutustele. Pealkirigi vihjab, et need suhted ei erine sugugi mõne kiskjakarja omadest, kus karjaüksus on täpselt nii tugev, kui on selle kõige nõrgem liige. Lõpunoodid kisuvad muidugi liiga läilaks aga nüüd tagantjärele mõeldes jäid muljed väga positiivseteks.

***

SPLICE. Vincenzo Natali kadus peale 1997. aasta kultushitti CUBE nagu vits vette, et siis 13 aastat hiljem uus comeback teha. Filmist räägiti õhinal juba juba esimeste piltide lekkimise ajal aga mina võtsin julguse alles kokku siis, kui noor perverdist (filmi)sõber Ralf mainis, et isegi tema tundis kinos teatud hetkedel väheke piinlikust. Filmi näinud muidugi võivad juba arvata, mis momentidega võis tegemist olla. Muidu vana "mis-juhtub-kui-inimene-tahab-olla-jumal" lugu aga väikeste omapoolsete kiiksudega. Kas lugu ühest düsfunktsionaalsest peremudelist, kommentaar Püha Teaduse eesmärkide pihta või mõlemat - see jääb juba vaataja otsustada. Minu jaoks kindlasti üks huvitavamaid pärle viimase aasta õuduskinost.

***

EXIT THROUGH THE GIFT SHOP. Eelmisel aastal vaatasin üllatavalt palju dokumentaalfilme aga kõige enam jäi meelde tänavakunstnikust geeniuse Banksy katsetus filmi alal. Siinkohal muidugi tuleb mõelda, kas antud filmi puhul võib üldse kasutada mõistet "dokumentaalfilm", mis peaks tegelikkust võimalikult vahetult kujutama ning äkki sobiks paremini silt "mockumentary". Tundus vähemalt mulle, et Banksy, sarnaselt näiteks vanameister Herzog'iga, kompab dokumentalistika piire ja proovib mingil varjatumal tasandil hoopis midagi muud öelda, kui esialgu paistab. Meelelahutuslik satiir tänapäeva kunstitarbimise ja -tootmise kohta.

***

KAK YA PROVYOL ETIM LETOM. Siinkohal tuleb südamest tänada Joonast, kes suvel sellest filmist niivõrd kiitva arvustuse kirjutas, et ka mina, idanaabrite kinos vähe orienteeruv, nime kõrva taha pani. Suvel ma kiire elulaadi (loe: laiskuse) tõttu kinno ei jõudnud aga ühel päeval, kui väljas käre pakane möllas, ma filmil end hubases õhkkonnas ära võluda lasin. Lugu kahest erineva põlvkonna mehest, kes polaarjaamas ilma mõõdavad ja kuidas tühised asjad kahe mehe omavahelisse kooseksisteerimisse kiilu löövad. Miks on meil nõnda raske üksteist mõista ja omavaheliselt korralikult suhelda, olles tegelikult ju igast küljest niivõrd sarnased. Ühteaegu minimalistlik ja võimas film.

***

HOWL. Biitnike vaimustus pole ka minust mööda läinud. Kooli lõppedes sai ära loetud mõjukam osa tol perioodil valminud kirjandusest ning seega polnud vaja mulle kaks korda meelde tuletada, et hiljaaegu on ameeriklased valmis saanud Ginsbergi filmiga. Keskendutakse muidugi peamiselt Ginsbergi teadvusest otse paberile jooksnud poeemile "Howl" ja kohtuprotsessile, milles neid samu ridu moraalituses ja kõlvatuses süüdistati. Sinna sekka ka killukesi Ginsbergi enda elukäigust. Hästi tehtud film ning suurepärane rollisooritus noorukeselt James Franco'lt aga millegipärast julgen arvata, et imponeerib vaid neile, kes eelnevalt biit-põlvkonna tegemistega kursis on olnud.

***

VALHALLA RISING. Film, mis lõppedes vist iga inimese mõneks hetkeks tühja pilguga ekraani vahtima jättis ja äsjakogetud peas analüüsima pani. Väga lüürilise ja kauni pildikeele, kuid samas üsna keerulisest ülesehitatud looga, milles orienteerumiseks tulevad kindlasti abiks teadmised Põhjala mütoloogiast ja legendidest. Millelegi otse näpuga ei näidata, vaid vihjatakse läbi piltide, mistõttu võib igaüks lõpuks välja tulla oma tõlgendusega just ekraanil toimunu üle. Aeglane tempo võib muidugi kärsituma kiirelt eemale peletada aga müstikast ja mütoloogiast lugu pidav inimloom saab kindlasti oma doosi kätte.

***

THE SOCIAL NETWORK. Kui on üks eelmise aasta Hollywoodi film, mida sa peaksid vaatama, siis on see arvatavasti see. Facebookis on tänapäeval juba igaüks ja seega oleks paslik ära vaadata ka selle sündimislugu. David Fincher on muidugi stsenaristidega selle loo kallal väheke vaeva näinud ning konflikte erinevate osapoolte vahel ning puudujääke kellegi iseloomus kohe eriti rõhutatult esile toonud aga tuleb meeles pidada, et see on siiski ju "kinofilm", kõigi oma nõrkustega. Kõigile ärindust tudeerivatele noortele suur inspiratsiooniallikas kuidas kiirelt rikkaks saada: tuleb olla vaid täielik tõhk... ja omada head ideed, kuidas kiirelt rikkaks saada.

***

Käesolevat nimekirja võiks vabalt muidugi pikemaks venitada aga jätkem ta praeguseks sellisele kujule. Tegelikult on mul üsna kahju, et ma paljusid näha soovitud eelmise aasta filme veel näinud pole (suur osa neist just Ida-Aasiast), mis kindlasti mingil määral seda tabelit moonutaksid. Paar tükki jäid tänu rahapuudusele PÖFF'il nägemata ja mõne puhul tuleb oodata veel DVD ilmumist. Sama lugu on ka paari eelmisel aastal valminud lääne õõvafilmi kohta. Ühtlasi võib kommentaariumisse lajatada veel soovitusi, mis eelmise aasta toodangust kindlasti ära tuleks vaadata. Järgmise korrani!

Režissöör: Adam Green
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1270835/

"Hold on to all of your pieces."

Nagu ka paljude teiste järgede puhul, jääb ka nüüd mulle mõistetamatuks selle järjeloo vajalikkus. Olgu, esimene oli täitsa hea kokkuvõte terve Ameerika slasher- jms rämpskino defineerivatest külgedest aga sama valemiga kokkuklopsitud filmiga pole ju mõtet kaks korda välja tulla, leian mina. Räägivad küll, et erinevatest voolikutest pumbati välja kaks korda rohkem valeverd, mättasse lüüakse kaks korda rohkem idioote ja et HATCHET'i järjeloo puhul on tegemist esimese õudusfilmiga 32 aasta jooksul (järgides surematut DAWN OF THE DEAD'i), mis lõikumata kinodesse lubati aga kas ainult sellest piisab? Loomulikult mitte, kui uus film ei suuda peale väikest lihvi saanud välise külje enam midagi muud pakkuda. Kinodes film põrus ja ei rääkinud sellest ka midagi head enam need, kes esimest osa kiita julgesid (kuhu lisandun ka nüüd mina) ning seetõttu tuli Adam Green'il mõistus pähe ja loobus plaanist surnud hobust nii kaua nüpeldada, kuni sellest midagi enam järgi pole (vt. SAW-seeria). Üksikuid helgeid momente leidus, nagu näiteks viited režissööri enda filmidele ja ka teistele žanris head mainet omavatele tükkidele ning oma rollidesse naasnud Tony Todd ja Kane Hodder kohalolek. Adam Green'i edasistele tegemistele hoian muidugi pöialt, sest ta on üks väheseid tegelasi väljaspool Fessenden'i õpipoiste ringi, kes sealse uue laine õuduskino lainel midagi ka korda saadavad. 5/10

Režissöör: Pål Øie
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1347007/

Ma oleks rohkem kui rahul olnud, kui film oleks esimese 15-20 minutiga sarnases meeleolus ja tempos lõpuni välja liikunud. Tundus tõesti, et Øie näol pole tegemist üheööliblikaga, kelle eelmise täispika VILLMARK kohta, nii kodumaal kui ka võõrsil, häid sõnu lausuti ja seda isegi Norra žanrifilmi uueks tulemiseks peeti. Jättis ka mulle hea mulje, kui omal ajal ETV pealt seda nägema juhtusin. See oli ka suuresti põhjuseks, miks käesoleva filmi enda vaatevälja organiseerisin. Ega kahe filmi vahel polegi esmapilgul suuri erinevusi - peaosatäitja on jälle Kristoffer Joner ja peamiseks tegevuspaigaks sügavas metsas asetsev elamu. Nagu ma juba mainisin, siis esimeses pooles suudab Pål Øie selles keskkonnas luua üsnagi pingelise õhkkonna, kus kasutab küll juba tüütuks muutunud ehmatusmeetodeid, kuid suudab vaatajat pingsalt enda koha peal hoida. Mingi hetk vajub aga see kõik sohu, kui lugu jääb ühe koha peale seisma ja lõpupüänt muudetakse praktiliselt juba keskpaigas täiesti läbinähtavaks. On seda skiso-horrorit ju tegelikult nii palju juba tehtud, et mingeid üllatusi pakkuda soovides, on vaja väheke mängureegleid väänata. Seda aga režissöörihärra teha polnud julgenud ja tulemuseks keskmisest tugevama alguse, kuid masendavalt vaimuvaese lõpuga kino. 5/10

Režissöör: Samuel Maoz
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1483831/

Juudid on viimasel ajal enda filmidega vist mingisuguse niši leidnud, mida edukalt ekspluateerida. Nimelt on tarvis mängu tuua vaid sõjavastased meeleolud, mis Iisraeli praeguse (välis-)poliitika kõrval tugevalt silma paistab ja erinevatel filmifestivalidel on auhindade napsamine käkitegu. Samas, sõda on põrgu ja võibolla tõesti närivad minevikusündmused mõndadel inimestel niivõrd südametunnistust, et filmis nähakse loogilist väljundit, et end välja elada. Omamoodi teraapia, vaadake. Sarnaselt WALTZ WITH BASHIR'iga, vaadatakse tagasi Esimesele Liibanoni sõjale 1982. aastal. Režissöör Samuel Maoz, olles ise sõjas viibinud ühe tanki meeskonnaliikmena, asetab ka vaataja samasse positsiooni ja nii toimubki suur osa filmist tanki sisemuses, ainsaks aknaks "välismaailma" kuulipilduri sihik. Vahepeal potsatavad luugist sisse muidugi igasugused külalised ja raadioga hoitakse kontakti monotoonselt kõlavate häältega, kuid sihik jääb just selleks kanaliks, mille kaudu sõjakoledused - vanemad kaotanud laste pilgud, inimkehadest järele jäänud tükid, puruks pommitatud kodud jne - tee noore sõduri/vaataja hinge leiavad. Jah, aga sõjakoleduste ja tanki sisemuses kasvava närvilisuse eksponeerimine ei ole eriti veenvad, eriti veel kui kokkuvõttes mängib režissöör ikka vana triki "sõjamees-on-lihtsalt-inimene-kes-käsku-täidab" peale. Lõppkokkuvõttes olid ikka sõja kõige pahamad inimesed Liibanoni enda kristlased. Kui see väheke naiivne sõjavastane sõnum välja arvata on tegemist hea minimalistliku linatükiga, meenutades maismaapinnale toodud DAS BOOT'i. Lisana veel igati õnnestunud poster. 7/10

Režissöör: Jörn Donner
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0066215/

Režissöör: Lee Jeong-beom
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1527788/

Korea kõige vaadatum film aastal 2010, mis noppis ka suure saagi kohalikel filmiauhindade jagamisel - ei saa ju kuidagi mööda vaadata. Kahjuks on aga lood sellised, et sealne filmitööstus ei kavatsegi praegusel ajal eriliste üllatustega välja tulla ja eelistatakse pigem käia juba vana, turvalist rada. Peaosas nunnu modellimõõtu noormees (kes erinevate peksukunstidega võrdväärselt arvatavasti ka tohutuid teadmisi näokreemidest ja juuksehoolduvahenditest omab), et kinno tuua võimalikult palju naisterahvaid ja (sealse kino kohta) ülimalt lihtsalt jälgitav lugu, mida on vürtsitatud võimalikult paljude veriste peksu- ja action-steenidega ning plahvatustega, et ka naistega kaasas olevad mehed kinotoolis magama ei jääks. Kõrvalosas veel väike, armas tüdrukutirts, keda peategelane gängsterite käest päästma peab hakkama - täiuslik koguperemeelelahutus ühesõnaga. Kui nüüd kõrvale jätta ebaoriginaalne lugu, mida on omajagu nämmutanud juba Hollywood ja millele korealased omalt poolt tavapäraseid nõkse lisanud pole, siis võis ju tegelikult rahule jääda. Selline tavaline meelelahutuslik action-film, mida ka meie limonaadikinod teiselt poolt Atlanti ookeanit siia näitamiseks toovad ja mis tavaliselt hästi vastu võetakse. Korea action-kinost huvitanutel soovitaks selle asemel parem kätte võtta paari aasta tagune krimilugu THE CHASER või minna hoopistükkis "klassikute" A DIRTY CARNIVAL või A BITTERSWEET LIFE kallale. 6/10

Režissöör: Terry Zwigoff

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0364955/

"Who said anything about talent?"

See, teine ekstsentrikutest režissööri Terry Zwigoff'i ja koomiksimeistri Daniel Clowes'i koostöö, oleks arvatavasti veel kõvasti mu plaadiriiulil tolmu kogunud, kui ma ükspäev ta otsa poleks "koperdanud". Mäletan, et omal ajal materdasid seda filmikriitikut seda tükki omajagu ja võib-olla oli ka just see põhjuseks, miks ma mälestused selle filmi olemasolust olin kuskile sügavale mälusoppi ära peitnud. Ega ma teda muidugi Zwigoff'i filmina omale ei teadvustanud ja tõin ta omalajal ühest kinniminevast videolaenutusest puhtalt odava hinna tõttu ära. Halb komme muidugi aga vahest on sellisest spontaansetest ostudest ka päris palju kasu. Praegu näiteks.


Jerome on lapsest peale suureks kunstnikuks saada tahtnud ning märkide järgi peaks see tal ka õnnestuma - tal on suurepärane käsi ja suured ambitsioonid, juba esimestel koolipäevadel kuulutab ta klassikaaslastele, kuidas temast järgmine Picasso saab. Lõpuks ongi käes aeg, kui tema ees avanevad NY Strathmore Kunstikolledži uksed ja noormees tunneb, et sellest hetkest peale hakkab tema unelm vaikselt täide minema. Loomulikult aga purunevad kõik Jerome'i illusioonid, kui ta oma veidrikest klassikaaslaste (loe: kunstiinimeste stereotüüpide) poolt täielikult tahaplaanile tõugatakse, mis siis, et kaine silm tema töid teiste omadega võrreldes hoopis vastupidist võiks oletada. Noh, ja loomulikult luusib kooliterritooriumil ringi sarikägistaja.


Selge see, et ART SCHOOL CONFIDENTIAL pole film igaühele. Võib vast öelda, et kui sulle viis aastat varem valminud GHOST WORLD ei meeldinud, ei tekita arvatavasti ka käesolev film erilisi emotsioone. Mõlemaid filme iseloomustab samasugune kuiv, kuid teravalt torkav huumor ja paras doos misantroopiat. Nagu filmi nimigi lubab, on seekord pilkeobjektiks valitud kunst ja kõik, kes enda elu sellega sidunud on. Stereotüüpe ja silmakirjalikkust on selles eluvaldkonnas tõesti piisavalt, et nende naeruvääristamisega 100 minutit täita. Seega jääbki mulle natuke arusaamatuks sissetoodud mõrvamüsteerium, mille kulminatsioon paneb lõpuks ikkagi loole ilmeka punkti, kuid mis ise kuidagi rohmakana mõjub ja Zwigoff'i maadligi lähenemist teemale natuke taeva poole lennutab. Üllatavalt mõjus aga rohke nimekamate näitlejate hulk kõrvalosades, mitte küll staarid aga sellised, keda on ikka ja jälle hea filmides silmata - John Malkovich, Steve Buscemi, Joel Moore, Ethan Suplee, kui nimetada mõndasid. Muhe satiir. 8/10

Daniel Clowes

Režissöör: Lee Joon-Ik
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1730695/

Trash siin hiljuti moka otsast poetas, et tegemist on üle pika aja ühe Lõuna-Korea filmiga, mida tõepoolest vaadata kõlbab. Nojah, eks ole ikka nii, et kui oled pikka aega dieedil olnud, siis maitseb ka lastevorst lihana. Film oligi selline nagu Trash lubas ehk meelelahutuslik seiklusfilm, mis ajaloofilmi raamistikku oli topitud, selliseid meeldib neil seal ikka teha - aga üsna kesine teine. Kõigepealt ongi probleemiks see, et tegemist pole ei liha ega kalaga. Korra pannakse peamine rõhk ajaloosündmustele (jaapanlaste sissetung Chosŏn'i riiki ja ühe provintsivalitseja katsed valitsus jõuga kukutada), siis võetakse fookusesse hoopis oma tapetud isa eest kättemaksu ihaldav konfutsiaan, kes veiderdava pimeda eraku (Zatoichi anyone?) käest mõõga- ja võitluskunstitunde saama hakkab ning sellele lisaks on veel üritatud sisse pressida väikest armulugu. Tulemuseks ongi laialivalguv film, kus pole ühelegi küljele korralikku, lõplikku lihvi antud ning selle abil ka keskpärasest vaatamiskogemusest päästa. Eraldi pean kiitma aga negatiivsemat tegelast mänginud Cha Seung-Won'i, kes paarsada aastat hiljem ühel eraldatud saarel mõrvamüsteeriumit lahendama peab. 5/10

Režissöör: Paul Andrew Williams
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1468829/

"No warning. No mercy. No escape."

Suurbritannias on viimasel ajal tõusnud tendents panna õudusfilmide ja thrillerite pahategelase rolli oma järelpõlve. Ütlus "noorus on hukas" on saanud seal uue mõõtme ja selle asemel, et vanem põlvkond nooremaid lihtsalt viltu vaatab, nende käitumismalle kommenteerib ja neid moraalituses süüdistab, kardetakse nüüd, et lapsed ka vanemate eluküünla kallale kipuvad. Sellised tuuled puhuvad vähemalt sealses õuduskinos.


Kui THE CHILDREN'is, mille stsenaariumi autor ka käesoleva filmi režissöör P.A. Williams on, olid esimese-teises klassis käiv jõmpsikas see, kes isa kudumisvardaga silma torkas ja ema kööginoaga pussitas, siis EDEN LAKE ääres kiusasid täisealiseid varateismelised kaagid. Nüüd aga on järg käes äsja puberteedist väljunud noortel, kes ühe keskklassi pere kodusse tungivad, pereisa ja -emaga natuke "lõbutsevad" ning nende poega ootama jäävad. Nende motiivid jäävad esialgu üsna ähmasteks, millele ei aita kaasa ka immigrantidest noorte kommunikeerumisel kasutatav sõnavara. Jah, just sisserännanud inimeste järeltulijad on need, kes korralikku valget pere (sellisena nagu me teda nägema oleme harjunud) terroriseerima hakkab. Williams on oma thrilleris nimelt otsustanud ekspluateerida praegu heaoluühiskondades kulutulena levivat hirmu immigrantide ees ning seetõttu võib tegevuse vabalt Cherry Tree Lane'lt üle viia näiteks Nybergsgatanile. Hoolimata oma minimalistlikust lähenemisest loole, suudab režissöör pinget edukalt (suuresti tänu filmi lühikesele kogupikkusele) hoida ja otsad stiilselt kokku tõmmata. Ütleks, et žanris tänavu peamised kiidusõnad endale napsanud THE DISAPPEARANCE OF ALICE GREED jääb käesolevast filmist tunduvalt maha. 8/10

Režissöör: Philip Brophy

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0106450/

"The first phase is hallucinogenic... the second phase is glandular... and the third phase is... BODY MELT"

Et mitte sellelt suurelt, ilusalt mandrilt ära liikuda, siis 1993. aastal valmis seal ka käesolev, mõningast kultusmaiku omav film. Kehasulamisfilmid ise peaks isegi mingisuguse horrori alamkategooria moodustama ja millegipärast arvan, et see film jäigi silma just mõnele sellistele filmidele keskendunud leheküljele poolkogemata sattudes. Eksperdiks end pidada ei saa, kuid leian, et antud film just kõige paremini seda tillukest alamžanri iseloomustama ei sobi. Esiteks pole siin filmis piisavalt sulavaid kehasid ja teiseks... ega muud vist öelda ei saagi kui, et sulavaid kehasid on selgelt liiga vähe! Nagu ikka on keha vedelaks massiks muutvaks jõuks sissemanustatav jook (vt. STREET TRASH), seekord on kurjajuureks vanaks läinud alkoholi asemel aga ühe keskmise ettevõtte poolt Melbourne'i eeslinna elanikeni toimetatud vitamiinijook (võtke seda kui hoiatusfilmi!). Noh, muidugi tulevad varsti mängud karmide ja vähem karmide võtetega võmmid ja (tuletan meelde, et tegemist on austraallaste filmiga) kiirituse või mingite eksperimentide tõttu moondunud maakad. Pritsitakse rohelist löga, plahvatatakse, sulatakse, rebitakse otsast kehaosasid ja tehakse muid ulakusi. 6/10