Režissöör: Rowan Lee Hartsuiker

Filmitegija Hartsuiker veetis kuus kuud ühes Mongoolia väikekülas ja otsustas seal valitseva eluolud ja meelelaadi kuidagi ka läbi filmi vaatajani tuua. Traditsiooniliselt oleks see muidugi lahendatud nii, et dokumentaalfilmi režissöör filmib külainimeste igapäevaseid tegemisi, õhtuti uberike ees istuvaid vanainimesi, tänavatel mängivaid lapsi, perekondlike söömasid jne. Hartsuiker aga teadis, et seda on juba tuhandeid kordi eelnevalt tehtud ja et mingilgi määral meelde jääda on sel projektil vaja uudset lähenemist (kui saab üldse sellisest asjast veel tänapäeval rääkida nagu "uudne lähenemine", sest kõik on juba läbi proovitud ja vaid tühipaljas tsiteerimine). Nii proovibki ta oma filmiga pigem subjektiivset kogemust peegeldada kui tuua vaatajani lihtsalt pealiskaudset informatsiooni. Tulemus on muidugi muljetavaldav - sinakas monokroomne pilt, vürtsitatud erinevate videoefektidega, mida saadavad Mongoolia kurgulaul ja rahvamuusika. Lisaks ilmub kaadri tagant ka vahetevahel jutustaja soiguv hääl, mis jääb kahjuks subtiitrirea puudumise tõttu arusaamatuks. Kõik see jätab mulje, et tegemist on mingisuguse võõra postapokalüptilise maailmaga, mitte ühe käegakatsutava kohaga mõne sammu kaugusel. Nii ei tahakski öelda, et tegemist on puhta dokumentaaliga, vaid lihtsalt ühe pooletunnise eksperimenteerimisega filmiga, mis hästi näiteks mõne galerii seinale jooksmiseks sobiks. 9/10

Soovitan kiigata ka Hartsuikeri Vimeo lehele. Eelmaigu saab kätte sealt!

Režissöör: Robert Pratten
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0964529/

"Pleasure is not happiness."

Peas pidevalt tekkivate mõttemullide külge haakumine on üks paha asi, tekivad niimoodi ju väärkujutelmad ja illusioonid, mis paksendavad seda udu, millest me tahame näha. Targad mehed on kunagi soovitanud mittemillestki tekkinud mõtetel samamoodi minema lipsata lasta, nagu nad eelnevalt ka tekkinud olid. Ühele Londoni taksojuhile jääb selline loogika kaugeks, sest talle ilmutav paljas näitsik muutub mehe kinnisideeks, purustades mehe armusuhteid ja pannes sõbrad tema vaimse tervise pärast muretsema. Oma väärkujutelmades kinni olev mees suudab mingil hetkel aga peas toimuva materialiseerida ja jääb kiirelt enda loodud naudingutemaailma vangi. Sellega rikub ta loomulikult "kirjutamata Universumi seadusi" ja korda hoidvad valvurid teistest dimensioonidest tulevad meest (ja tema sõpru) karistama.


Lugu ise on tegelikult täitsa põnev, kuid usun, et tööb raamatuna (William Scheinman "White Light") kindlasti paremini kui madalaeelarvelise filmina. Nimelt jäävad silma riivama üsna lohakas (ja kohati ebavajalik) CGI ja poolikuks jäetud süžeeliinid, mis filmiversioonis kuidagi kasutuna rippuma jäävad. Filmi vaadates olin tegelikult üsna nördinud aga tagantjärele mõeldes tuleb lavastajale vähemalt au anda, et mõningaste uute nüanssidega žanrikinole läheneda proovib, pakkudes napi vere ja palja ihu kõrvale ka natuke vaimutoitu. Kohati hüppas meelekohta isegi body-horror-aegne Cronenberg, kuigi see on antud juhul juba liiga uhkeks kiskuv võrdlus. Nüüd tuleb aga klammerduda vaid ühe mõtte külge - kust ja miks ma selle filmi hankisin? 4/10

Režissöör: Carl Theodor Dreyer
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0023649/

Eelmisel nädalavahetusel toimus pealinnas üks paganama äge mitmepäevane muusikafestival, Heliosphere, kus terve maailma pealt kohale sõitnud bändide esituses kõlas lai spekter erinevaid muusikastiile - alates kõrvukriipivast noise'st ning lõpetades rahuliku, uneleva post-rock'iga. Korraliku kultuuriinimesena võtsin töölt vabad päevad ning veetsin kõik õhtud kääritatud jooke mekkides ja suuremaid ja väiksemaid helivõnkeid läbi keha lastes. Pühapäevaseks lõpetajaks oli väga sobivalt Prantsusmaalt kohale kutsutud punt Year of No Light, kes pidi paralleelselt jooksvale õudusklassikale VAMPYR elavas esituses koha peal muusika looma. Noh, eks olid poisid muidugi ennem harjutanud ja juhuse tahteks ei jäetud vast midagi aga lõpptulemus oli küll igatahes pahviks lööv. Kuigi VAMPYR oli vist üks esimesi heliga õõvafilme, siis keerati heli maha ja loo kulgu aitas mõista vaid subtiitririda (mitte, et ma saksa keelt valdaks). YONL helilooming aga viis filmi täiesti uuele tasandile, suutes kummitavate süntesaatorihelide, kärisevate kitarride undamine ja kõrgpunktidel lammutama hakkavate trummidega täpselt nendele kohtadele tähelepanu tõmmata, mis muidu 30ndate orkestrimuusikaga oleks silme eest kiiresti mööda jooksnud. Tahaks isegi öelda, et muusika ja film moodustasid lausa ühtse terviku, mida oleks raske olnud koha peal lahti lammutada. Eks suuresti aitas sellele õnnestumisele kaasa ka filmivalik, sest aastaid varasemad ekspressionistlikud õudusfilmid oleks väheke tempokamat saadet soovinud aga Dreyer'i meistritöö oma unenäolisuses ja kaldumises isegi mõningasse sürrealismi oli justkui mõeldud, et 80 aastat hiljem üks post-whatever bänd talle muusika loob. 10/10

Pildid: Heikki Leis (http://heikkileis.ee/fotod/heliosphere2011/)

Režissöör: Sogo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0083609/

80ndate alguseks oli anarhia Londonist Jaapanisse jõudnud ning bände, mis uue trendilainega kaasa läksid tekkis nagu seeni pärast vihma. Sex Pistols oli teema kogu maailmas ning esialgu piirdusidki uued pundid vaid eeskujude välise kopeerimisega - lõuati anarhiast ja kanti riideid, mis vanemate inimeste põlved hirmust värisema panid. Punk mandus muidugi üsna kiiresti, kuid lõi soodsa pinnase jaapani hardcore tekkimiseks, mis siiamaani sealkandis vaikselt hingitseb... kuid see on juba teine jutt.


Samal ajal tegutses Kyūshū punk-skenes keegi Sogo Ishii, kes tihedalt kohalike bändidega lävis ja vahepeal nendega isegi lavalaudu jagas. Hiljem Tōkyō'sse filmikooli õppima minnes ja oma debüütfilmiga CRAZY THUNDER ROAD parajalt menu ja ressursse kogunud, leidis ta, et on õige aeg kogu käesoleva punkperioodi vaimsus ühte filmi koondada. Ta kutsus kokku riigi kuulsamad pundid - The Rooster ja The Rockers Kyūshū'st, Inu Kansai piirkonnast ja üks kõige prominentsemaid 80ndate Jaapani punk-bände The Stalin esindas Tōkyō't - ning toppis nad kõik ühte post-apokalüptilisse düstoopiasse. Tulemuseks on midagi, mida võib pidada jaapani pungi uhkeks monumendiks aga ka novaatorlikuks kinoteoseks, kust ammutasid hiljem inspiratsiooni nii kultusrežissöörid Takashi Miike ja Shinya Tsukamoto, kui ka terve järgnev cyberpunk žanr.


Ega filmi sisust midagi rääkida ei annagi, sest põhirõhk on asetatud võimalikult pungilikule väljanägemisele, energilisele pildikeelele ja kohalike staaride etteastetele ning traditsiooniline narratiivi järgiv kulgemine on kõrvale heidetud. Kesksed tegelased puuduvad ja peategelaste rolli täidavad omavahel ja politseiga kaklevad tänavajõugud, kes lärmakaid kontserte peavad ning siis kui parasjagu pille ei näpi, tänavatel kiirendusvõistlusi peavad. Kaose keskel paistab silma mingilgi määral organiseeritud yakuza-grupeering, kes plaanivad linna keskele tööstushoone rajada, kasutades selle rajamisel kohalike elanike orjatööjõudu, mis varsti rõhujate vastu mässu tekitab. Midagi sellist võib siit välja lugeda aga mille teadmine tegelikult olulist väärtust filmile ei lisa. Ishii peaeesmärk on muidugi punk rocki vaimsuse väljendamine läbi filmimeediumi ja see tuleb tal lausa eeskujulikult välja. 9/10

THE STALIN - ruuporiga (pungilikus võtmes) karismaatiline ninamees Michirō Endō

Hiljuti jagati filmimaailma tsentris kõige prestiižikamaid auhindasid ja loomulikult palvetas iga endast lugupidav filmisõber sel õhtul näoga Hollywoodi poole. Mina, lihtne inimene, sain sellest teada muidugi alles järgmine päev, kui postkasti potsatas kiri ühelt kihlveokontorilt, et olin enda tasuta saadud piletid asjata maha mänginud. Noh, võitsid loomulikult need, kelle koefitsendid kõige väiksemad olid ning mina panustasin nende peale, kelle pealt oleks kõige rohkem teenida saanud ehk siis need, kelle võit oleks vist kõigile täieliku üllatusena tulnud. Selliseid asju aga sealmail juba naljalt ei juhtu. See panigi mõtlema, et mis mõte on üldse korraldada selline suurejooneline gala oma kõigi idiootsustega, kui numbrid näitavad juba ammu ära, kes kuldmehikese tol õhtul koju viib. Vähemalt on kollasel ajakirjandusel järgmine nädal aega millestki rääkida. Üldiselt eelistangi ma lugeda pigem blogijate (kas keegi meilt üldse tegi seda?) või mõne iseseisva filmisaidi aasta kokkuvõtteid (Twitch, Wildgrounds), kui panna kõrva taha erinevate kujude saajate nimesid. Seega, olles hea eeskuju otsustasin ritta panna endale eelmisel aastal kõige enam muljet avaldanud filmid, võttes kriteeriumiks, et nad ka eelmisel aastal valmisid või siis vähemalt suurema avalikkuse ette jõudsid. 2010 on muidugi ammu juba ajalugu aga tehnoloogia võimaldab meil õnneks häid filme vaadata just siis, kui endale kõige paremini sobib.

Suvalises järjekorras:

ENTER THE VOID. Arvatavasti eelmisel aastal kõige rohkem kõneainet tekitanud film, mis jagas inimesed kaheks - ühed materdasid seda korralikult, süüdistades filmi vaid uhke fassaadi omamises, mis tühja sisemust kuidagi varjata üritab, teised aga ülistasid Gaspar Noé tuttavat, agressiivset pildikeelt ja seadsid selle pika edumaaga aasta parima filmi positsioonile. Ise paigutun pigem sinna viimaste lähedusse ja seda juba suuresti seetõttu, et pole ammu juba sellise emotsioonilaenguga kinost väljunud nagu tookord ühel suveõhtul juhtus. Jah, oli füüsiliselt raske kaks ja pool tundi seda värvidemängu ja kaameralendu jälgida aga see kõik oli kuidagi masohhistlikult nauditav. Sisu jäigi kuidagi teisejärguliseks ja lihtsakoeliseks aga ma polekski tahtnud, et vahepeal keegi mu trippi millegi kõrvalisega segama tuleks. Eriauhinna võib anda aasta kõige geniaalsemate algustiitrite eest. Miks nad juba OST'i pole välja andnud?

***

ANIMAL KINGDOM. Üllatus Austraaliast, mille nime mainiti vaid moka otsast ja mis oleks arvatavasti täielikult kahe silma vahele jäänud, kui poleks figureerinud nii mõnegi Twitch'i kirjutaja aastaaruandes. Krimidraama, kus põhirõhk on asetatud pigem Melbourne'i äärelinna pätiperekonna omavahelistele suhetele, kui nende kuritegevuslikele saavutustele. Pealkirigi vihjab, et need suhted ei erine sugugi mõne kiskjakarja omadest, kus karjaüksus on täpselt nii tugev, kui on selle kõige nõrgem liige. Lõpunoodid kisuvad muidugi liiga läilaks aga nüüd tagantjärele mõeldes jäid muljed väga positiivseteks.

***

SPLICE. Vincenzo Natali kadus peale 1997. aasta kultushitti CUBE nagu vits vette, et siis 13 aastat hiljem uus comeback teha. Filmist räägiti õhinal juba juba esimeste piltide lekkimise ajal aga mina võtsin julguse alles kokku siis, kui noor perverdist (filmi)sõber Ralf mainis, et isegi tema tundis kinos teatud hetkedel väheke piinlikust. Filmi näinud muidugi võivad juba arvata, mis momentidega võis tegemist olla. Muidu vana "mis-juhtub-kui-inimene-tahab-olla-jumal" lugu aga väikeste omapoolsete kiiksudega. Kas lugu ühest düsfunktsionaalsest peremudelist, kommentaar Püha Teaduse eesmärkide pihta või mõlemat - see jääb juba vaataja otsustada. Minu jaoks kindlasti üks huvitavamaid pärle viimase aasta õuduskinost.

***

EXIT THROUGH THE GIFT SHOP. Eelmisel aastal vaatasin üllatavalt palju dokumentaalfilme aga kõige enam jäi meelde tänavakunstnikust geeniuse Banksy katsetus filmi alal. Siinkohal muidugi tuleb mõelda, kas antud filmi puhul võib üldse kasutada mõistet "dokumentaalfilm", mis peaks tegelikkust võimalikult vahetult kujutama ning äkki sobiks paremini silt "mockumentary". Tundus vähemalt mulle, et Banksy, sarnaselt näiteks vanameister Herzog'iga, kompab dokumentalistika piire ja proovib mingil varjatumal tasandil hoopis midagi muud öelda, kui esialgu paistab. Meelelahutuslik satiir tänapäeva kunstitarbimise ja -tootmise kohta.

***

KAK YA PROVYOL ETIM LETOM. Siinkohal tuleb südamest tänada Joonast, kes suvel sellest filmist niivõrd kiitva arvustuse kirjutas, et ka mina, idanaabrite kinos vähe orienteeruv, nime kõrva taha pani. Suvel ma kiire elulaadi (loe: laiskuse) tõttu kinno ei jõudnud aga ühel päeval, kui väljas käre pakane möllas, ma filmil end hubases õhkkonnas ära võluda lasin. Lugu kahest erineva põlvkonna mehest, kes polaarjaamas ilma mõõdavad ja kuidas tühised asjad kahe mehe omavahelisse kooseksisteerimisse kiilu löövad. Miks on meil nõnda raske üksteist mõista ja omavaheliselt korralikult suhelda, olles tegelikult ju igast küljest niivõrd sarnased. Ühteaegu minimalistlik ja võimas film.

***

HOWL. Biitnike vaimustus pole ka minust mööda läinud. Kooli lõppedes sai ära loetud mõjukam osa tol perioodil valminud kirjandusest ning seega polnud vaja mulle kaks korda meelde tuletada, et hiljaaegu on ameeriklased valmis saanud Ginsbergi filmiga. Keskendutakse muidugi peamiselt Ginsbergi teadvusest otse paberile jooksnud poeemile "Howl" ja kohtuprotsessile, milles neid samu ridu moraalituses ja kõlvatuses süüdistati. Sinna sekka ka killukesi Ginsbergi enda elukäigust. Hästi tehtud film ning suurepärane rollisooritus noorukeselt James Franco'lt aga millegipärast julgen arvata, et imponeerib vaid neile, kes eelnevalt biit-põlvkonna tegemistega kursis on olnud.

***

VALHALLA RISING. Film, mis lõppedes vist iga inimese mõneks hetkeks tühja pilguga ekraani vahtima jättis ja äsjakogetud peas analüüsima pani. Väga lüürilise ja kauni pildikeele, kuid samas üsna keerulisest ülesehitatud looga, milles orienteerumiseks tulevad kindlasti abiks teadmised Põhjala mütoloogiast ja legendidest. Millelegi otse näpuga ei näidata, vaid vihjatakse läbi piltide, mistõttu võib igaüks lõpuks välja tulla oma tõlgendusega just ekraanil toimunu üle. Aeglane tempo võib muidugi kärsituma kiirelt eemale peletada aga müstikast ja mütoloogiast lugu pidav inimloom saab kindlasti oma doosi kätte.

***

THE SOCIAL NETWORK. Kui on üks eelmise aasta Hollywoodi film, mida sa peaksid vaatama, siis on see arvatavasti see. Facebookis on tänapäeval juba igaüks ja seega oleks paslik ära vaadata ka selle sündimislugu. David Fincher on muidugi stsenaristidega selle loo kallal väheke vaeva näinud ning konflikte erinevate osapoolte vahel ning puudujääke kellegi iseloomus kohe eriti rõhutatult esile toonud aga tuleb meeles pidada, et see on siiski ju "kinofilm", kõigi oma nõrkustega. Kõigile ärindust tudeerivatele noortele suur inspiratsiooniallikas kuidas kiirelt rikkaks saada: tuleb olla vaid täielik tõhk... ja omada head ideed, kuidas kiirelt rikkaks saada.

***

Käesolevat nimekirja võiks vabalt muidugi pikemaks venitada aga jätkem ta praeguseks sellisele kujule. Tegelikult on mul üsna kahju, et ma paljusid näha soovitud eelmise aasta filme veel näinud pole (suur osa neist just Ida-Aasiast), mis kindlasti mingil määral seda tabelit moonutaksid. Paar tükki jäid tänu rahapuudusele PÖFF'il nägemata ja mõne puhul tuleb oodata veel DVD ilmumist. Sama lugu on ka paari eelmisel aastal valminud lääne õõvafilmi kohta. Ühtlasi võib kommentaariumisse lajatada veel soovitusi, mis eelmise aasta toodangust kindlasti ära tuleks vaadata. Järgmise korrani!

Režissöör: Adam Green
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1270835/

"Hold on to all of your pieces."

Nagu ka paljude teiste järgede puhul, jääb ka nüüd mulle mõistetamatuks selle järjeloo vajalikkus. Olgu, esimene oli täitsa hea kokkuvõte terve Ameerika slasher- jms rämpskino defineerivatest külgedest aga sama valemiga kokkuklopsitud filmiga pole ju mõtet kaks korda välja tulla, leian mina. Räägivad küll, et erinevatest voolikutest pumbati välja kaks korda rohkem valeverd, mättasse lüüakse kaks korda rohkem idioote ja et HATCHET'i järjeloo puhul on tegemist esimese õudusfilmiga 32 aasta jooksul (järgides surematut DAWN OF THE DEAD'i), mis lõikumata kinodesse lubati aga kas ainult sellest piisab? Loomulikult mitte, kui uus film ei suuda peale väikest lihvi saanud välise külje enam midagi muud pakkuda. Kinodes film põrus ja ei rääkinud sellest ka midagi head enam need, kes esimest osa kiita julgesid (kuhu lisandun ka nüüd mina) ning seetõttu tuli Adam Green'il mõistus pähe ja loobus plaanist surnud hobust nii kaua nüpeldada, kuni sellest midagi enam järgi pole (vt. SAW-seeria). Üksikuid helgeid momente leidus, nagu näiteks viited režissööri enda filmidele ja ka teistele žanris head mainet omavatele tükkidele ning oma rollidesse naasnud Tony Todd ja Kane Hodder kohalolek. Adam Green'i edasistele tegemistele hoian muidugi pöialt, sest ta on üks väheseid tegelasi väljaspool Fessenden'i õpipoiste ringi, kes sealse uue laine õuduskino lainel midagi ka korda saadavad. 5/10

Režissöör: Pål Øie
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1347007/

Ma oleks rohkem kui rahul olnud, kui film oleks esimese 15-20 minutiga sarnases meeleolus ja tempos lõpuni välja liikunud. Tundus tõesti, et Øie näol pole tegemist üheööliblikaga, kelle eelmise täispika VILLMARK kohta, nii kodumaal kui ka võõrsil, häid sõnu lausuti ja seda isegi Norra žanrifilmi uueks tulemiseks peeti. Jättis ka mulle hea mulje, kui omal ajal ETV pealt seda nägema juhtusin. See oli ka suuresti põhjuseks, miks käesoleva filmi enda vaatevälja organiseerisin. Ega kahe filmi vahel polegi esmapilgul suuri erinevusi - peaosatäitja on jälle Kristoffer Joner ja peamiseks tegevuspaigaks sügavas metsas asetsev elamu. Nagu ma juba mainisin, siis esimeses pooles suudab Pål Øie selles keskkonnas luua üsnagi pingelise õhkkonna, kus kasutab küll juba tüütuks muutunud ehmatusmeetodeid, kuid suudab vaatajat pingsalt enda koha peal hoida. Mingi hetk vajub aga see kõik sohu, kui lugu jääb ühe koha peale seisma ja lõpupüänt muudetakse praktiliselt juba keskpaigas täiesti läbinähtavaks. On seda skiso-horrorit ju tegelikult nii palju juba tehtud, et mingeid üllatusi pakkuda soovides, on vaja väheke mängureegleid väänata. Seda aga režissöörihärra teha polnud julgenud ja tulemuseks keskmisest tugevama alguse, kuid masendavalt vaimuvaese lõpuga kino. 5/10

Režissöör: Samuel Maoz
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1483831/

Juudid on viimasel ajal enda filmidega vist mingisuguse niši leidnud, mida edukalt ekspluateerida. Nimelt on tarvis mängu tuua vaid sõjavastased meeleolud, mis Iisraeli praeguse (välis-)poliitika kõrval tugevalt silma paistab ja erinevatel filmifestivalidel on auhindade napsamine käkitegu. Samas, sõda on põrgu ja võibolla tõesti närivad minevikusündmused mõndadel inimestel niivõrd südametunnistust, et filmis nähakse loogilist väljundit, et end välja elada. Omamoodi teraapia, vaadake. Sarnaselt WALTZ WITH BASHIR'iga, vaadatakse tagasi Esimesele Liibanoni sõjale 1982. aastal. Režissöör Samuel Maoz, olles ise sõjas viibinud ühe tanki meeskonnaliikmena, asetab ka vaataja samasse positsiooni ja nii toimubki suur osa filmist tanki sisemuses, ainsaks aknaks "välismaailma" kuulipilduri sihik. Vahepeal potsatavad luugist sisse muidugi igasugused külalised ja raadioga hoitakse kontakti monotoonselt kõlavate häältega, kuid sihik jääb just selleks kanaliks, mille kaudu sõjakoledused - vanemad kaotanud laste pilgud, inimkehadest järele jäänud tükid, puruks pommitatud kodud jne - tee noore sõduri/vaataja hinge leiavad. Jah, aga sõjakoleduste ja tanki sisemuses kasvava närvilisuse eksponeerimine ei ole eriti veenvad, eriti veel kui kokkuvõttes mängib režissöör ikka vana triki "sõjamees-on-lihtsalt-inimene-kes-käsku-täidab" peale. Lõppkokkuvõttes olid ikka sõja kõige pahamad inimesed Liibanoni enda kristlased. Kui see väheke naiivne sõjavastane sõnum välja arvata on tegemist hea minimalistliku linatükiga, meenutades maismaapinnale toodud DAS BOOT'i. Lisana veel igati õnnestunud poster. 7/10

Režissöör: Jörn Donner
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0066215/

Režissöör: Lee Jeong-beom
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1527788/

Korea kõige vaadatum film aastal 2010, mis noppis ka suure saagi kohalikel filmiauhindade jagamisel - ei saa ju kuidagi mööda vaadata. Kahjuks on aga lood sellised, et sealne filmitööstus ei kavatsegi praegusel ajal eriliste üllatustega välja tulla ja eelistatakse pigem käia juba vana, turvalist rada. Peaosas nunnu modellimõõtu noormees (kes erinevate peksukunstidega võrdväärselt arvatavasti ka tohutuid teadmisi näokreemidest ja juuksehoolduvahenditest omab), et kinno tuua võimalikult palju naisterahvaid ja (sealse kino kohta) ülimalt lihtsalt jälgitav lugu, mida on vürtsitatud võimalikult paljude veriste peksu- ja action-steenidega ning plahvatustega, et ka naistega kaasas olevad mehed kinotoolis magama ei jääks. Kõrvalosas veel väike, armas tüdrukutirts, keda peategelane gängsterite käest päästma peab hakkama - täiuslik koguperemeelelahutus ühesõnaga. Kui nüüd kõrvale jätta ebaoriginaalne lugu, mida on omajagu nämmutanud juba Hollywood ja millele korealased omalt poolt tavapäraseid nõkse lisanud pole, siis võis ju tegelikult rahule jääda. Selline tavaline meelelahutuslik action-film, mida ka meie limonaadikinod teiselt poolt Atlanti ookeanit siia näitamiseks toovad ja mis tavaliselt hästi vastu võetakse. Korea action-kinost huvitanutel soovitaks selle asemel parem kätte võtta paari aasta tagune krimilugu THE CHASER või minna hoopistükkis "klassikute" A DIRTY CARNIVAL või A BITTERSWEET LIFE kallale. 6/10