Wanted (2008)

neljapäev, august 28, 2008 by , under


Režissöör: Timur Bekmambetov
Osades: James McAvoy, Morgan Freeman, Angelina Jolie, Terence Stamp jt.
Filmi pikkus: 110 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0493464/

"Choose your destiny."

See suvi on olnud üsna palju filme, mis igaltpoolt, kaasa arvatud ka meie omade filmiblogijate poolt, enne linastust korralikku haipi saanud on. Ise suhtun sellistesse asjadess suhteliselt külmalt ja ei küta end ennem filmi nägemist ülesse, vaid pistan huvipakkuvamad filmid kõrva taha ja kui peaksid mingil viisil ette jääma, siis ka asja enda silmadega üle vaadata. Nii on elamus parem ja üllatus ka meeldivam, kui mingil juhul peaksid pärli peale sattuma. WANTED on üks nendest filmidest, mis küll tegi korralikku kassat maailma kinodes, kuid mis mul oleks kindlasti kahe silma vahele jäänud, kui sellest poleks juttu teinud peaaegu kõik meie aktiivsematest filmiblogijatest.


25-aastane Wesley Gibson oli kõige haledam kontorirott kogu planeedil. Boss sõimas teda, pruut pettis poissi iga päev ning kõik ümberringi olid kindlad, et ta ei jõua oma elus mitte kunagi mitte kuhugi. Kuni päevani, mil ta kohtas lummavat iludust nimega Fox (Angelina Jolie). Kuuldes, et on tapetud ta isa, keda ta ei tundnud, saab Wesley kutse liituda Vennaskonnaga. See on salamõrvarite organisatsioon, mille eesmärk on puhastada maailm kurjusest. Muuhulgas saaks ta võimaluse maksta kätte oma isa eest. Tipptasemel õpetajate käe all, kelle hulka kuulub Vennaskonna salapärane juht Sloan, saab andekast õpilasest kiiresti pidurdamatu tapamasin, kes kõrvaldab ühe kurikaela teise järel.


WANTED on järjekordne Hollywoodi konveiertoode, kus loogika ja usutavus on jäetud tagaplaanile ning märulit saab kogu raha eest. Palgamõrtsukate elu ja nende tööga kaasnevat vägivalda näidatakse nii lahedas ja soosivas valguses, et iga kinokülastaja revolveri järgi ilastama hakkaks ja pärast kinoseanssi endale ka ühe filmi produtseerinud relvakompaniilt telliks. Keda aga relvad ja tulemöll ei huvita, võib end hõõruda närtsinud Angelina Jolie peale. Kuigi film on silmnähtavalt palju laenanud teistest filmidest, suudab ta siiski enda rolli välja mängida ja ka järelpõlvele midagi jätta (vindiga lastavad kuulid). Arvatavasti oleks film olnud üsna suur põrumine, kui režissööritooli poleks saadud hullumeelsete ideedega venelast Timur Bekmambetov, kes kätt proovinud ka b-filmide alal ning seetõttu aruvabasse filmi veelgi rohkem aruvabadust süstida suutis. Koomiksit, millel film põhineb, lugenud ma pole ning seetõttu võrdlusi tuua ei oska - uudisihimu aga tekkis.

Demoni / Demons (1985)

kolmapäev, august 27, 2008 by , under


Režissöör: Lamberto Bava
Osades: Fiore Argento, Natasha Hovey, Urbano Barberini, Karl Zinny jt.
Filmi pikkus: 88 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0089013/
"They will make cemeteries their cathedrals and the cities will be your tombs."

Nagu näha on suvi blogile lausa laastavalt mõjunud. Ei hakka välja keerutama ja ütlen kohe ausalt, et pole enam sellist viitsimist ja entusiasmi blogiga tegeleda nagu aasta-kaks tagasi. Siiski pole ma veel lõplikult alla andnud ja loodan, et kuskilt august tuleb veel motivatsiooni ja lasen vaikses tempos siiski edasi. Olgem siiski ausad, see neetud blogimine on ju siiski üsna lahe hobi. Vähemalt midagigi. Ja mis oleks väikseks comeback'iks parem kui üks korralik itaallaste ajuvaba veristamine 80ndatest? DEMONI sobib selleks igatahes suurepäraselt.


Kui Mario Bava't võib lugeda italo-horrori kuldnimede hulka, siis tema pojast Lamberto Bava'st just eriti palju kuulda pole olnud. Ta on küll koos töötanud selliste suurnimedega nagu Dario Argento (filmidega INFERNO ja TENEBRAE) ja Ruggero Deodato (kurikuulus CANNIBAL HOLOCAUST), kuid nende projektide puhul on härrade nimed lihtsalt Bava enda varju jätnud. Lamberto Bava nimi toobki horror-sõbrale kohe silme ette ainult kaks filmi - DEMONI ja selle järje DEMONI 2.


Lugu deemonitest algab sellega kui teel koju olev Hannah saab metroos kokku kahtlase metallmaskiga tüübiga, kes talle Metropoli-nimelisse kinno vabapääsme ulatab ja kaob. Hannah võtab sõbranna Cheryl'i ühes ja läheb seansile kohale, kuhu on juba kogunenud palju värvikaid kujusid - pime mees enda naisega, neegrist sutekas enda linnukestega, kaks tiirast noormeest jne. Kõik sätivad end filmi alguseks saali ja kahtlase väärtusega õudusfilm (mis veidike EVIL DEAD'i meenutab) pannakse käima. Kõik on OK - pimeda mehe naine ameleb enda armukesega, tiirased noormehed kasutavad võimalust ja sebivad Cheryl'it ja Hannah'it - kuni üks litsidest (sarnaselt ka filmis toimuvale) verejanuliseks deemoniks moondub. Asjale lisab vürtsi veel see, et kõik kino sissepääsud on järsku kinni müüritud ja nii peavadki kinosolijad põgenemise asemel deemonitele vastu astuma.


Nagu ma juba enne mainisin on DEMONS väga korralik 80ndate hõnguga gorefest. Siit ei puudu ekstra halb inglise dublaaž, leidlikult kummi ja kunstverega lahendatud eriefektid ja halb näitlemine, kuid nagu ikka, on need sellise filmi puhul pigem plussideks kui miinusteks. Effektide koha pealt veel nii palju, et oli stseene, mis mõjusid nii hästi, et tuli veel korraks uuesti nägemiseks tagasi kerida. Mehed teadsid, mis mehed tegema peavad. Kuigi film ja selle tempo olid keskpaigani väga hästi sätitud, siis mingil ajal keeras asi väheke metsa. Eks vastust pole sellele kaugelt vaja otsida, nimelt on ju kaane peal ilusti kirjas "Dario Argento presents", mis tähendab seda, et kindlasti soovis vanameister vahepeal natuke Bava tööle end vahele pressida ja enda ideid sisse torgata. Selle tõttu ei saanud film ise ka enam aru, kas ta peab siis nüüd tobedapoolse jandi poole kiskuma või hoidma tõsimeelse horrori rada. Pigem kiskus asi sinna esimese poole, tõi sisse veel täiesti mõttetud kõrvaltegelased ja see kõik kulmineerus eriti imala lõpplahendusega, mis silmi pööritama ajas. Mängus olid helikopterid, deemonite maailmavallutusplaanid ja mis kõik veel. Paljulubavalt algavalt filmilt selline ämber, omaette saavutus. Kiita tahaks muidugi veel seda, et seekord on Goblini asemel kasutatud saundträkil tol ajal väga populaarseid hevipunte nagu Saxon, Mötley Crüe ja Accept.

See kõik on aga minevik ja praegu tegeleb Bava lastele mõeldud fantaasiafilmide lavastamisega televisiooni jaoks. Nii võib juhtuda ka sinuga, kui sa koolis ei käi...

6/10

Truth?

teisipäev, juuli 22, 2008 by , under

Poster: Fallout 3 (2008)

esmaspäev, juuli 21, 2008 by , under

All The Boys Love Mandy Lane (2006)

by , under

Režissöör: Jonathan Levine
Osades: Amber Heard, Anson Mount, Whitney Abel, Michael Welch, Edwin Hodge jt.
Filmi pikkus: 88 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0490076/

"There's something about Mandy all the boys love."

Mandy Lane on ingel maa peal, keda kõik poisid ihaldavad ja kõik tüdrukud kadestavad. Siiski on siiani tema lähedale end suutnud pressida vaid üks poiss - luuserist Emmet. Olukord muutub aga kui tänu Emmetile saab surma üks järjekordne tüüp, kes Mandy Lane'i südant proovib võita. Kättesaamatu kaunitar hakkab hoopistükis läbi käima kooli kõige populaarsemate inimestega ja nii meelitataksegi ta kaasa üksikusse talusse, kus toimub väike koolilõpupidu. Kõik poisid proovivad Mandy Lane peal oma parimaid võrgutamistrikke, samal ajal kui keegi peokülaliste eluküünalde kallale asub...


Eelnevalt reklaamitud intelligentse slasheri asemel sain ma hoopiski osaliseks üsna korralikult lahendatud nooremale publikule suunatud thrillerile. Selline, mis ei püüagi erinevatest klišeeprobleemidest kuidagi üle olla, vaid võtab asja tsillilt ja liigub juba tuttavat rada pidi. Loomulikult ei jätnud Mandy Lane oma naabritüdrukuliku võluga ka mind külmaks ja nii varastas ta iga stseeni, jättes juhmid kõrvaltegelased teisejärgulisteks - just nii nagu peab. Hoolimata vähesest verest ja puudulikust õudusliinist kindlasti üks viimaste aastate märkimisväärsemaid teinislashereid, võttes SCREAM'ilt teatepulga auga üle.

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2008/07/all-boys-love-mandy-lane.html

7/10


Picnic at Hanging Rock (1975)

pühapäev, juuli 20, 2008 by , under


Režissöör: Peter Weir
Osades: Rachel Roberts, Vivean Gray, Helen Morse, Kirsty Child jt.
Filmi pikkus: 115 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073540/

"On St. Valentine's Day in 1900 a party of schoolgirls set out to picnic at Hanging Rock. ...Some were never to return."

1967. aastal kirjutas Austraalia kirjanik Joan Lindsay ühe päevaga valmis loo tüdrukutest, kes Hanging Rock-nimelisele mäekesele piknikule sõidavad ja seal jäljetult kaovad. Raamat kogus paari järgmise aastaga kenasti populaarsust - paljuski tänu sellele, et lugu arvati põhinevat tõsielulistel sündmustel - ja ei tulnud ka kaua oodata filmiversiooni, mis oli üheks läbimurdefilmiks Peter Weir'le ja üheks esimeseks Austraalia linatükiks, mis tegi ilma ka väljaspool kodumaad.


On valentinipäev ja Inglise tütarlastekooli kasvandikud sõidavad metsikule sisemaale Hanging Rock kalju juurde piknikut pidama. Keelule vaatamata otsustavad aga neli neiut mäge lähedamalt uurima minna ja kolm nendest kaovad jäljetult. Samuti jääb kadunuks ka enda hoolealuseid otsima läinud õpetaja. Poole tee pealt tagasi pöördunud tüdruk on aga šokis ja ei suuda juhtunule mingit seletust anda. Kuna kohalik konstaabel ei suuda mitte kuidagi müsteeriumit lahendada, tekitab see pingeid kohalikus kogukonnas ja ka tütarlastekoolis, mille direktriss enda asutuse maine pärast kartes järjest rohkem stressi langeb. Juhtunult ei aita saladuseloori eemaldada ka teise tüdruku leidmine, kes samuti ei mäleta midagi, mis teistega juhtus...


PICNIC AT HANGING ROCK on just selline film, mida kas vihatakse või armastatakse. Üheltpoolt on tegu aeglase looga, kus 1oo minuti jooksul ühelegi küsimusele vastust ei anta, vaid tekitatakse neid pidevalt juurde. Teiseltpoolt on tegu suurepärase atmosfääriga müsteeriumiga, mis vaataja lihtsalt endasse tõmbab ja ta erinevaid niidiotsi otsima paneb, et vähemalt enda peas asjadele mingi loogiline seletus anda. Halva maigu jättis suhu vaid see, et olin enda jaoks pool võlust rikkunud saades eelnevalt teada, et tegu on puhta fiktsiooniga, mitte tõsieluliste sündmustega nagu alguses võis tunduda ja nende jaoks, kes filmi kohta veel midagi uurinud pole, ma seda rikkuma ei hakka. Võtke lihtsalt ette ja nautige imeilusat Austraalia loodust, kananahka tekitavat muusikat ja Austraalia suurimat müsteeriumit!

8/10

Joshikyôei hanrangun / The Girls Rebel Force of Competitive Swimmers (2007)

kolmapäev, juuli 16, 2008 by , under

Režissöör: Kôji Kawano
Osades:
Mizuka Arai, Sasa Handa, Yuria Hidaka, Hiromitsu Kibata jt.
Filmi pikkus: 78 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1134826/

Aki esimene päev uues koolis ei kujune üldsegi lihtsaks. Nimelt on üks hullunud teadlane kõiki koolisolijaid nakatanud viirusega, mis nad verejanulisteks tapamasinateks muudab. Ainukesteks pääsenuteks on tüdrukute ujumisvõistkond - kloorivesi muudab viiruse vastu immuunseks - ja nii peavadki nemad Aki abiga vastu astuma kurjale teadlasele ja tema zombie-armeele.


Filmi poster tegelikult ütleb juba kõik, mida film pakkuda suudab. Siin on poolpaljad tüdrukud, kes zombistunud koolitüdrukutega rinda pistavad, vahepeal ise rindasid välgutavad ja omavahel armastust jagavad. Jaapanile omane trash-kino, mis poolteist tundi mõnusat ja jaburat meelelahutust pakub, kuid hiljem järelemõeldes on ikka üsna ilmetu tükk. Meesterahvastele sobib kindlasti vaatamiseks juba peaosalise Sasa Handa "silmade" pärast, naistele sobib pigem aga köögis üks korralik lasanje valmis küpsetada.

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2008/05/nihombie-2-girls-rebel-force-of.html

5/10

See stseen juba väärib eraldi väljatoomist - klassika!

Automaton Transfusion (2006)

by , under


Režissöör: Steven C. Miller
Osades: Garrett Jones, Juliet Reeves, William Howard Bowman, Rowan Bousaid jt.
Filmi pikkus: 75 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0469683/

"Blood...Will...Run"

Viimase aastaga on õudusfilmidele keskendunud portaali Bloody-Disgusting.com tase ikka tohutult allakäinud. Küll topivad nad endale igalepoole suuremate Hollywoodi saastafilmide reklaame, mis häirivad saidil ringi liikumist (viimastest meenub THE HAPPENING'i promotrailer, mis terve esilehe enda alla võttis ja tuli otsima hakata "close" nupukest). Teiseks meeldib neile viimasel ajal igat teist madalaeelarvelist indie-horrorit taevani kiita. Kuna tegu on ikkagi nišiportaaliga, mis on valinud just õudukate arvustamise, siis võiks ka arvustajatelt oodata pigem professionaalset ja kriitilist pilku uute filmide pihta, kui madalkohtadest mööda vaatamist ja heade külgede liigset rõhutamist tänu kirjutaja enda armastusest horroržanri vastu. See lihtsustaks kindlasti žanri austajate tööd eristada terasid sõkaldest ja nad ei peaks enam pöörduma teisejärguliste allikate poole (nagu minu blogi höh höh). Siiski on teada, et raha paneb rattad käima ja juba filmi DVD, kasti õlut ja suvaliselt scream queen'ilt blowjobi saanud arvustaja ei saagi enam filmi kohta midagi halvasti öelda ja kirjutab arvustuse, mis horrorisõpru haledalt tillist tõmbab, kuid annab filmi produtsendile mingi laheda fraasi suurelt DVD kaanele suruda. AUTOMATON TRANSFUSION'iga suutis BD mulle järjekordselt mõnusa tünga teha.


Grover City's hakkavad toimuma veidrad sündmused - laibakuuris olevad surnud ärkavad ellu ja ründavad sealseid töötajaid, õpilane soovib tükki oma õpetajast haugata jne. See aga ei ärata kellegi tähelepanu ja nii lähevad kõik enda tegemistega edasi. Kolm sõpra sõidavad rahulikult tühjal maanteel naaberlinna, et seal kontsertit nautida ja kohalikud cheerleaderid ja sportlased peavad enda tavalist majapidu - kepi ja alkoga. Kõigile noortele jõuab toimuv zombie-mayhem kohale alles siis, kui terve linn nakatunuid täis on ja nende liha himustavad.


AUTOMATON TRANSFUSION on tegelikult oma olemuselt aus kraam. 6 päeva ja 30 000 dollariga üles võetud indie-horror, mis pakub verd ja ajuvaba meelelahutust. Omamoodi 28 DAYS LATER lollim väikevend. Siiski on aga Steven C. Miller oma debüütfilmiga igatepidi ämbrisse astunud. Kõige enam vast kiruks tobedat viisi film üles võtta - MTV'likult hüplev kaamera EI OLE lahe, pigem väsitab see silmi ja mõjub üldse tobedalt. Sellele lisaks on otsustatud niigi häirivale pildile lisada juurde veel tobe järeleffekt, mis pildi veelgi raskemini jälgitavaks muudab. Ka erinevad surmastseenid ei suutnud originaalsusega silma paista - paar lahedat money shot'i küll oli (loote rebimine kõhust!), kuid tavaliselt vältis kaamera otsest märulit näitamast. Kõige rohkem aga jäi kripeldama tobe lõpupüänt, mis proovis zombieloole anda sügavama külje (valitsuse vandenõud jms) ja samuti anti otsene vihje, juba eoses läbikukkunud, järjele. Holy Grail of “true” independent horror films my ass!

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2008/04/automaton-transfusion.html

2/10

Nagu ikka, paistab Dimension Extreme silma oma erakordselt mageda kaanekujundusega

The Cottage (2008)

kolmapäev, juuni 18, 2008 by , under


Režissöör:
Paul Andrew Williams
Osades: Andy Serkis, Reece Shearsmith, Jennifer Ellison, Steve O'Donnell jt.
Filmi pikkus: 92 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0465430/
"Sleeps six bloody comfortably"

Vennad David ja Peter otsustavad kiire rahategemise eesmärgil röövida kohaliku gängsteri tütre Tracey. Asjad hakkavad minema allamäge, kui oodatud raha asemel saadab gängster neile kotitäie salvrätikuid ja kaks korealasest kõrilõikajat. Ei lähe ka kaua, kui Tracey suudab põgeneda, pantvangiks kaasas üks vendadest - Peter. Kuigi tundub, et inimrööv ei suuda enam kuidagi hullemaks minna, tuleb välja, et läheduses elab ka kunagi õnnetuse läbi moondunud farmer, kes kõik tema maa peale sattunud ära tükeldab.


THE COTTAGE järgib juba reegliteks muutunud briti horror-komöödia traditsioone, kus terav dialoog ja situatsioonikomöödia seob endaga vaimukalt lahendatud gore. Selline asi on eelnevates filmid toiminud päris hästi, kuid nüüd hakkab juba näitama kulumise jälgi. Sellepärast ei mõju ka film oodatult hästi. Sarnaselt SEVERANCE'le on terve esimene pool musta huumoriga pikitud komöödia ning alles teises pooles hakatakse tegutsema vastavalt õudusfilmide reeglite järgi. Kuigi filmi teine pool ei suutnud erilist pettumust valmistada, andes mutant-farmeril, kes kangesti meenutas HATCHET'st tuttavat Victor Crowley't, vabad käed veristada kutsumata külaliste kallal, siis esimene pool oli uimane brittidele iseloomuliku huumoriga käkerdis, mis oleks vabalt võinud olemata jääda. Keskpärasus enda parimas vormis.

5/10

Jennifer Ellison

Death Trance (2005)

by , under


Režissöör: Yûji Shimomura
Osades: Tak Sakaguchi, Kentaro Seagal, Takamasa Suga, Honoka Asada jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0443737/

"An unknown time. An unknown place. Without reasons. With no future. His only desire is... Destruction!"

Yûji Shimomura tegeles enne DEATH TRANCE lavastajatooli istumist peamiselt videomängudega (DEVIL MAY CRY 3 ja ONIMUSHA 3) ja vastutas ka mitme Ryuhei Kitamura filmi märulistseenide kvaliteedi eest. Üks viimastest on kultusmaine saavutanud VERSUS, mille Shimomura võttis enda režissööridebüüdi suurimaks eeskujuks, pannes sealt kõrva taha nii stiililisi lahendusi ning "laenates" ka peaosalist Tak Sakaguchi't.


Filmi tegevustik keerleb ümber salapärase kirstu, mida on sajandeid Tougan templis munkade valve all hoitud. Levib legend, et kirst hoiab endas kujuteldamatut jõudu ja suudab täita kõik selle soovid, kes kirstu avab. Nii himustavadki kasti enda kätte saada kõik kaabakad ja kriminaalid kuid asjatult. Ühel päeval ründab templit aga üksik sõdalane Grave, kes suudab maha koksata terve armaada munkasid ja viib kirstu ühes endaga. Surev peamunk saadab selle avamist takistama noore õpipoisi, andes talle kaasa salapärase mõõga, mida saab kasutada vaid see, kelle mõõk on "välja valinud". Kuna röövitud kirst on siiani erinevate bandiitide ja tegelaste huviorbiidis, peab Grave hakkama saama pidevate rünnakutega.


DEATH TRANCE on, nagu ka hiljuti vaadatud THE MACHINE GIRL, peamiselt lääne publikule suunatud - nii ei ole siit mingit tõepärast ajaloopildi kujutamist oodata (kui üldse), sest peaeesmärk on vaatajale pakkuda võimalikult adrenaliinirohkeid võitlusstseene ja lahedaid tegelaskujusid, kellele kaasa elada. Sellega saab ka film täitsa korralikult hakkama. Film ei võta ennast kordagi tõsiselt ja läheb iga momendiga järjest jaburamaks ja jaburamaks, mille tõttu muutub filmi sužee järjest teisejärgulisemaks, andes pidevalt ruumi uutele võitlustseenidele ja friikidele karakteritele. See on ka filmi suurim miinus, et pole suudetud erinevaid stseene omavahel korraliku taustalooga kokku liimida. Kuna stoori oli lõpuks juba nii tagaplaanile surutud, blokeerisin ka mina enda jaoks igasuguse tegevusliini ja ootasin vaid seda, millega hullud jaapanlased mind järgmisena üllatavad. Niimoodi film täitsa töötas ja nautisin kahevõitluseid mõõkade (millest üks näeb välja nagu pulseeriv peenis!), rusikate, revolverite ja bazookadega, mootorrattaga kihutavaid bandiite, zombisid, vampiire ning suurte nugadega neegripoisse. Huvitavalt oli lahendatud ka erinevate tegelaste väljanägemised, nimelt polnud kellegi peal kasutatud grimmi ega kummimaske, vaid nende olemust rõhutati teatripäraselt erinevate hilpudega, nii nägid näiteks zombied välja justkui musta riidesse mätsitud muumiad. Kuna Yûji Shimomura näol on tegemist võitluskunstidega sina peal oleva inimesega, siis on arusaadav, et enamus kahevõitlusi lõppeb vaid lamava vastasega ja film möödub peaaegu, et veretult. Mina aga usun, et otsast pekstavate jäsemete ja ohtra verepritsimisega oleks film peaaegu, et poole coolim välja näinud.


Kui tegevusliin kõrvale jätta ja nautida vaid ilusat kinematograafiat, hullumeelseid võitlusstseene ja neis osalejaid ning huvitavat maailmapilti, siis võib filmiga igati rahule jääda. Kuigi väike poiss minus oli rõõmust ogaraks minemas, oleks mina oodanud ka rohkem tähelepanu süžeele, pidevalt tekkinud aukude kinnilappimisele ja loomulikult jäi puudu ka liitrite kaupa õhku pritsivast ning pilti punaseks värvivast verest.

6/10

Steven Seagali poeg (jah, päriselt) enda sõbraga