Režissöör: Michael Paul Girard

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0200940/

"You'll never trust your vacuum cleaner again!"

Tüüpiline ameerika trash-kino, kus ei lasta heidutada nii rahalistest puudujääkidest, kui ka naabruskonna amatöörteatrist hangitud inimeste olematust näitlemisoskusest - tegijate fantaasia on see, mis loeb ja see lendleb ideaalselt.

Tulnukad maanduvad enda kosmoselaevaga Los Angeles'es ja esimest ettejuhtuvat inimsoo esindajat nähes (kelleks on prügikasti kõrval peatäit välja magav kodutu) leiavad, et inimesed pole aastatuhandetega eriti kuskile arenenud. Sihtmärgiks inimese ja tolmuimeja ristamine, annavad nad prügikastis vedelevale tolmuimurile südame, et see missiooniga pihta hakkas. Tolmuimeja satubki ühe keskmise ameeriklase koju ja "kogemata" suguiha tõstvat teed sisse imedes, naissoole (kuid ka meessoole) väga ohtlikuks seksimasinaks muutub. Samal ajal imuri jälgi ka inimsoo arengut illustreeriv kodutu, kes lühikese ajaga tollesse armuda jõudis.


Juba esimese kümne minuti jooksul, kus näidatakse lohakalt savist voolitud paljaid Marsi elanikke, kusejoomist ja seksuaalakti tolmuimejaga, teadsin ma, et seekord on filmi kultusmaine täielikult õigustatud. Leidis seda ka Lionsgate, kes paar aastat tagasi otsustas filmile isegi korraliku DVD-reliisi anda. Noh, korralik on muidugi liialdus, sest film on sellegi poolest väga halva heli- ja videokvaliteediga aga suur samm edasi võrreldes ennem ringi liikunud VHS'idega. Film ise on muidugi suurepärane näide rumalast filmist ja seetõttu ka soovitus neile, kes vähemalt paar korda elus end Troma filmi nautimast on avastanud. 5/10

Režissöör: Barry Shils
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0104922

"Most kids can't wait to get their driver's license. Ten-year-old Gus didn't."

Hoiatan kohe ette ära, et järgnev tekst (eriti viimased lõigud) võivad sisaldada ja kindlasti sisaldavad spoiler'eid. Ära loe, kui kardad elamuse rikkumist ja ära vingu, kui siis ikka loed.

Ameerika Ühendriigid hõlmavad suurt ja laia territooriumi ning sealsed inimesed on juba aastakümneid seda vabadust rohkemal või vähemal viisil ära kasutanud - kes kindla ümbrusega kohanemise eest põgenedes pidevalt teel olles, kes vähemalt korra enda elupaiga teisele rannikule lennutanud. Teel olemise motiiv on piisavalt ainest andnud ka sealsele kinole: kuulsamatest põrkab kohe silme ette hiljaaegu lahkunud Dennis Hopper'i kultusfilm EASY RIDER ning uuematest sobib samasse kategooriasse ka näiteks INTO THE WILD. Tunduks nagu road movie, žanr kui selline, on tõesti viimane kants, kust mingit üllatavat pauku oodata võiks, sest teel olemine, kui road movie selgroog, seab alati mingid kitsendused, mille ületamine vajab tugevat loomingulist lähenemist nii stsenaristilt kui ka režissöörilt. Hea on peale seda mainida, et MOTORAMA puhul tegijate loomingulisusest puudu ei jää.


Filmi peategelaseks on 10-aastane Gus, kes pidevate peretülide keskelt põgeneb, taskus rahapõrsast võetud 30 dollarit ja istumise all varastatud 1966 Ford Mustang. Jõnglane otsustab, maksku, mis maksab, kokku koguda ühe tanklaketi poolt korraldatava loterii kõik kuus tähte (M-O-T-O-R-A-M-A) ning kammib seetõttu osariik-osariigi haaval läbi kõik tanklad, mis mängus osalevad. Kuna rahasumma on tõsiselt piiratud ja auto januneb kütuse järgi, satub poiss pidevalt väga veidradesse olukordadesse... kus näiteks: lüüakse ta ühest silmast pimedaks, tätoveeritakse käevars täis, kasutatakse tema autot kähkukate jaoks ning selle kõige keskel käituvad millegipärast kõik täiskasvanud temaga kui omaealisega.


Jah, sürreaalsus on see, mis sellele filmile parajalt vürtsi annab - veidrate filmidega omale nime teinud David Lynch'i kohaolekut oleks justkui igas stseenis tunda. Tegelaskujud on veidrad (lisaks kehastavad neid veel veidrad näitlejad, näiteks paks rokimees Meat Loaf, Lynch'i filmidest tuttav Jack Nance ning lõputiitrid väidavad ka legendaarse sokimehe Flea kohalolu), narratiiv ei taha sirgjooneliselt kulgeda ja üldse on kogu asi sellise maiguga, nagu oleks tegemist... unenäoga. Täpsemalt öeldes - lapse unenäoga. Kui võtta filmi kui poisi peas toimunud fantaasialendu, kus kajastuvad nii tema eale kohased mõtted täiskasvanute maailmast kui ka jäljed perevägivallast, loksuvad pea kõik asjad filmi lõppedes kenasti kokku aga kindlasti leian (ja ka julgustan teda sellise pilguga vaatama), et käesolevat indie-filmi saab võtta ka kui unenäolist seiklust, millel mingeid mõistuspäraseid lahenduskäike polegi. 8/10

A boy and his car

Režissöör: Werner Herzog
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0064647/

Werner Herzog on alati dokumentaalfilmi, kui meediumisse, üsna loominguliselt suhtunud. Ka käesolev 11-minutiline lühifilm on midagi sellist, mida on konkreetselt raske kuskile kasti asetada - ühest küljest justkui dokumentaal vaatluse all oleva hobuste ringrajaga seotud tegelastest, teisest küljest aga (üsna kehvasti) näideldud väike stsenaariumijupp. Herzog ise on filmi lihtsalt nimetanud sketšiks, vembuks. Tõesti, tegelased on üsna kahtlased. Kõik väidavad end mingil määral ringraja ja hobustega seotud olevad - kes kaitseb (vabatahtlikult) hobuseid fanaatikute eest, kes hoiab hobuseid küüslauguga vormis, kes hobuseid iga päev 36 korda ümber puu jooksutab jne. Sellele lisaks jookseb "intervjueeritavaid" pidevalt segama ühe käega vanamees, kes end koha autoriteediks peab ning kõiki koguaeg ringraja territooriumilt ära soovib saata. Tegelaskujud on kaamera ees kohati kramplikult enda ridadest kinnihoidvad näitlejad, kohati aga kogemata kaamera ette sattunud kõrvalised isikud. See on siinkohal ühtlasi ka peamine meetod, kuidas Herzog dokumentalistika ja fiktsioonie piire kompab ja hägustab, tuleb tal see siis välja või mitte. Minu jaoks jääb pigem selliseks suurlavastaja noorpõlve eksperimenteerimiseks.

Režissöörid: Dennis Widmyer ja Brian James Fitzpatrick
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1300601/

"If you sleepwalk through your days, you could bump into a nightmare."

Pean minagi mõned päevad kuus sel ajal, kui normaalsed inimesed magavad, tööl passima ja tean seetõttu omast käest, kui raske on järgneval hommikul end korralikult välja magada - maja ees lõugavate mutikeste ja autodega tööle sõitvate inimeste häirivusfaktor on korrutatud viiega ning kui siia lisada veel praeguse aastaajaga kaasaskäiv varajane valgus, on kõik vajalikud eeldused stressi tekkeks olemas. Samasuguse häda käes vaevleb ka Abby, kelle hommikust und hakkab segama akna taga prügikastis mürav kodutu. Kuna asi muutub regulaarseks, otsustab väsimuse all vaevlev naine lõpuks suu lahti teha ja prükkariga juttu teha, et teine oma tööks väheke sobilikuma aja leiaks. See loob sobiva aluse muidugi kokkupõrkeks ja õõvafilm võib juba oma tuttavat rada edasi liikuda.


THROWAWAY on mõnusalt viidetud 21 minutit. Lihtsa idee ja korraliku teostusega ning mis kõige tähtsam toimiva lõpuga. Sest, mis oleks taoliste lühifilmide puhul veel tähtsam, kui just see, kuidas on suudetud selle "pooliku" filmijupi otsad lõppedes kokku tõmmata. Kõigi lemmikirjanikule Chuck Palahniukile tõi halvad unenäod, mind aga jättis Abby saatus lihtsalt mõtlema sellise abitu olukorra õudusele. Oleks suurepäraselt sobinud HÕFF'ile, mitmete keskpäraste lühifilmide vahele, värskust tooma. 7/10

PS! Filmi saab striimida ka kodulehel.

Režissöör: Mike Davis
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1198142/

"The world's first 'green' movie!"

Mike Davis'e SEX GALAXY oli minu jaoks festivali üks oodatumaid filme. Sama sõpruskonna poolt eelnevalt filminohikuteni toimetatud häbitu sexplotation-paroodia PERVERT! oli omal ju väga magus tükk rämpskino ja sarnast kogemust oodates sai mindud ka "maailma esimese rohelise filmi" seansile. Loomulikult juba paraja vine all, sest linnusehoovis toimunud festivali avamispaugult ja filminäitamiselt oleks ilma väikese pipraviinata külmapõletustega naasnud. Samas olin kindel, et väike naps käib sellise filmiga koos nagu sukk ja saabas - sai ju ka PERVERT! parima vastuvõtu osaliseks, kui sõpradega seda õlle kõrvale serveerisin. Jah, SEX GALAXY ei üllatanud eriti millegagi - pakuti sarnast seksi ümber keerlevat huumorit ja näidati ka piisavalt paljast pinda. Film on kokku pandud peaaegu täielikult vanast, praeguseks vabana saadaval olevast materjalist (vanad seksuaalõpetuse klipid, lõigud ulmefilmidest jne.) ning millele on loodud, dublaaži näol, uus helitaust. Selline trikk pole muidugi uuemate killast, kuid töötab pea alati - üheks heaks näiteks veel Steve Oedekerk'i HK kung fu filme pilav KUNG POW: ENTER THE FIST. SEX GALAXY oli minu jaoks festivali üks lõbusamaid filme ja kindlasti tükk, mida sooviks veel hiljem DVD pealt meelde tuletada. 7/10

"Picking up a strange signal..."

Režissöör: Andrei Iskanov

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0820087/

Andrei Iskanov oli omamoodi tänavuse HÕFF'i tõmbenumber, kellest rääkides korraldajad pressiteadetes sõnadega "skandaalne" ja "vihatud" tagasi ei hoidnud. Venemaalt, Hiina piiri lähedalt, kohale lennanud mees oli ise ka neljapäeval ilusti Artises kohal, et paari sõnaga enda filme kommenteerida ning niimoodi on sellisesse kategooriasse langevaid filme alati kõige parem vaadata.


NAILS'i juhatas sisse tema lühifilm A GLIMPSE OF HELL, kus 13 minuti jooksul ei toimunud kaamera ees midagi muud, kui näidati üksteise otsa laotud laipasid. Algas tugevalt traagilise elukäiguga Jaapani kirjaniku Akutagawa Ryūnosuke tsitaadiga ja paar minutit arvasin ma tõesti, et just selline film sobibki illustreerima neid pressiteadetes õhku visatud lubadusi. Asi vajus aga ära ning monotoonne muusika ja kaja-efektiga jutustaja muutusid varsti koos pildiga parajaks naljaks. Järgnenud Iskanov'i debüütfilm NAILS algas täpselt selliste nootidega, nagu ma Trashi arvamust lugedes, kartnud olin. Stseen, kuidas palgamõrvar oma sihtmärgid maha koksab, oli lihtsalt niivõrd amatöörlikult ja kohmakalt lahendatud, et hakkasin mõtlema, et Iskanov'i seansi ajaks saalist lahkumine on täiesti põhjendatud. Edasine, antud palgamõrvari vaikne hulluks minemine enda räpases korteris, hakkas aga järjest enam huvi pakkuma ning kui esimesed naelad peavalu tõttu koljusse peksti, olin ma toolil kindlalt paigal. Režissööri eeskujud olid tugevalt esindatud - kaadrid udusest ümbruskonnast meenutasid mulle Lynchi ERASERHEAD'i industriaalpiirkonda (kuigi Iskanov rääkis mulle hiljem, et Lynch põhiline eeskuju pole olnud), taustaks raiuv digitaalne biit proovis järele jõuda Ishikawa Chu TETSUO'st tuttavatele laamendamisele ning peavalu ja paranoiade käes vaevlev peategelane viitab ju Aronofsky PI'le - kuid film suutis siiski omanäoliseks jääda. Eelnevalt häiriv amatöörlikus ja toores väljanägemine muutusid otsekui filmi üheks osaks ja kokkuvõttes jäin rahule. Ei midagi alustpanevat aga siiski märk, millegi suurema poole püüdlemisest. Tagantjärele mõeldes on väheke kahju, et mehe uuemat filmi, tänu kokkulangevustele näha, ei jõudnud. 6/10

Režissöör: Yannick Dahan ja Benjamin Rocher

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1183276/

Minu jaoks algas tänavune Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide festival juba neljapäeval, kui lagunevas ostukeskuses asuvasse kinno kogunes väike hulk pealinlastest õõvafilmisõpru, et tuliuue prantsuse zombi-filmiga rutiinsesse arginädalasse vähegi närvikõdi tuua. Kuna THE HORDE oli minu jaoks juba ammu oodatud filmitükk, soovisin ma elamusest maksimaalse välja pigistada, eelistades mugavate istmetega sooja kinosaali pakase poolt vallutatud linnusehoovile.


Algus oli igatahes paljutõotav - filmi eel linastunud lühifilm MORSURE tõi hea maitse suhu, hiilates hea grimmitööga ja kiire ning efektiivse kaameratööga. Film on arvatavasti David Morley väike näpuharjutus enne suurema tüki MUTANTS kallale asumist ja seetõttu ei hakkagi puuduste üle pikalt juurdlema. Enne seanssi mainiti mokaotsast, et õige THE HORDE'i koopia on kuskile lennujaama toppama jäänud ja seetõttu tuli näidata viimasel hetkel Pariisist saadetud varukoopiat, mis pidi "enamvähem lõplik versioon" olema. Arvasin alguses, et just see on põhjus, miks film nii imelikult välja lõigatud oli, et isegi algustiitrid ei tahtnud ekraanile mahtuda, kuid pärast Haapsalus nägemist, kus kõik sama koopia puhul korras oli, oli see arvatavasti üks väike tehniline aps või lihtsalt ainuke võimalus filmi näidata - ei tea.


Film ise oli segu Carpenter'i kultusklassikast ASSAULT ON PRECINT 13 ja DAWN OF THE DEAD uusversioonist, kus jooksvate zombide vastu peavad jõud ühendama räämas korterelamus oma hämaraid tegusid korda saatvad kurikaelad ja neile, kaaslase surma pärast, kättemaksu hauvad võmmid. Paljutõotav algus ja ka trailer jättis omal ajal väga võimsa mulje aga reaalsus ei toimi üldsegi nii kui võiks. Liiga tihti esineb momente, kus filmitegijad, võimaluste (raha) puudumisel, lihtsama vastupanu teed lähevad ja seetõttu kohmaka arvutigraafika kasutusele võtavad. Ei olnud ju tegelikult seda tobedat hetke vajagi, kus terve seltskond katusel linnas toimuvaid plahvatusi imetlevad, kui sarnane moment toimis tunduvalt paremini tagasihoidlikus võtmes - see stseen, kui ukseklaas taamal toimuvaid plahvatusi peegeldas oli minu arust lausa eepiline. Arvutite poole pöörduti ka, et suuremaid massiveristamisi vaataja rahustamiseks kaamera ette manada - tobedast, pseudo-heroilisusest nõretav stseen allmaa-parklas oli igatahes nii halvasti välja kukkunud, et pani lausa silmi kissitama. Siinkirjutaja jääb siiski seisukohale, et parem juba 20 korralikku "käsitsi tehtud" zombit ringi tuikumas, kui pikslitest koosnev elavate surnute armee. Tundub, et pigem proovitigi suurusega lääne standarditele järele jõuda, kui millegi omanäolisega üllatada ja selline asi on tavaliselt väga õhukese jää peal tallumine. Vähemalt päästis filmi täielikust sohu vajumisest keskpaigas mängu toodud prantsuse sõjaveteran, kes oma kommentaaridega ja märkustega natukenegi muigamisainet pakkus. 5/10

Režissöör: Yoshihiro Nishimura ja Naoyuki Tomomatsu

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1425928/

Näen mingisugust pöördvõrdelist seost nende jaapani hullumeelsete splatter'ite kvaliteedi ja populaarsuse vahel. Mitte, et ma käesoleva junni lavastajate, juba (ka meie blogimisringkonnas) mõningase kultusmaigu omandanud, eelmisi töid STACY: ATTACK OF THE SCHOOLGIRL ZOMBIES, TOKYO GORE POLICE, ZOMBIE SELF-DEFENCE FORCE just nende silmipimestava kvaliteedi pärast hindan aga vähemalt suudeti vaataja mõneks ajaks pahviks lüüa täiesti ootamatute lahendustega.


Asi hakkab aga kiiva kiskuma. Hiljuti ühise nimetaja Sushi Typhoon alla koondnud veristamis-spetsialistid ei suuda enam mitte millagi üllatada ja nii möödus ka lugu vampiiritüdrukust, kes poisi armastuse nimel hakkab mõõtu võtma erinevate inimeste tükkidest kokku pandud frankensteinitüdrukuga üsna üllatustevabalt. Jah, päris imelik on tagantjärgi mõelda, et miski pealtnäha nii pöörane suudab tegelikkuses niivõrd... tavaline olla. Mõned helged momendid, kuid muidu juba tuttavat, sissetallatud rada sammuv. Samas paistab asi toimivat. Läänes, kuhu sellised filmid tegelikult turustamiseks on mõeldudki, korjab ta erinevatelt fantaasia- ja õudusfilmifestivalidelt häid arvamusi ja müüb hiljem portsu DVD'sid. Raha jõuab jaapanlasteni, kes kiirelt ja odavalt uue pöörase idee filmikäkiks pööravad, et järjekordse "pöörase jaapanlaste splatter'iga" lääne inimestelt raha koorida. Noh, miks mitte selleks teha film mutant-neiude löögirühmast? Jah... MUTANT GIRLS SQUAD!

4/10

Režissöör: Larry Fessenden

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0113241/

Larry Fessenden mängib enda filmis Sam'i, kolmekümnendates baariomanikku, kelle elu on jõudnud tõelisesse madalpunkti. Hiljuti surnud isa, kellega suhted polnud küll kõige lähedasemad aga kes poja silmis suurt austust omas ning hinge närivad kahtlused seoses lahkuminekuga tüdruksõbrast ei aita mehe masendusele just positiivselt kaasa. Nii otsibki Sam pidevalt toetust just alkoholipudelilt ja avastab end pahatihti NY slummides sihitult ringi uitamast. Ühel Halloweeni õhtul aga muutub kõik, kui ta sõprade juures koosviibimisel salapärase Anna'ga tutvub. Tüdruk on selgelt väljaspool Sam'i liigat ja seetõttu pole tal ka raske meest ümber oma näpu keerata. Järgneb veider romanss, mis Sam'ilt elumahlad sõna otseses mõttes välja pigistab. Kuid, kas tegu on järjest süveneva depressiooniga või osutuvad mehe kahtlused tõepooleks tõeks ja Anna on tõesti enamat kui tavaline inimene?


Fessenden'i HABIT on, ajal kui žanris valitsevad päikese käes säravad metroseksuaalid, kui suutäis värsket verd neitsi kaelaartrist. Vampiirifilmiks muidugi käesolevat tükki täielikult pidada ei saa - vampiiritemaatika on siin pigem sekundaarne, samas kui esiplaanil jookseb mõnus realistlik lugu NY lihtsate inimeste-vahelisest sõprusest, armastusest ja pettumistest elus. Fessenden küll mängib vampiiri-žanri reeglitega, kuid ei anna kunagi liiga tugevaid vihjeid ja jätab seetõttu lõpliku pildi vaatajal endal kokku panna. Kas see, mille tunnistajaks me oleme, on ühe masenduses vireleva joodiku pettekujutelm või on peategelane tõesti ühe vampiiri veetlusvõrku sattunud, kust välja rabeleda pole kerge?


Kui NO TELLING puhul jäid silma üsna toored näitlejatööd, siis seekord võib režissööri tutvus- ja sõprusringkonnast koosnevat näitlejaansamblit vaid lilleõitega üle puistada. Nimelt tuleb inimestel, kes kaamera ees oma tavapärast elu etendama peavad, see tunduvalt paremini välja, kui neil, kes selle rolli jaoks tohutult pingutama peavad. Paljudele on roll siiamaani ainukeseks jäänud, mis Anna't mänginud Meredith Snaider'i puhul lausa müstiliselt kõlab - peale tema julge rollisoorituse nägemist ja imetlemist oleks võinud talle soodsat tulevikku ennustada, niivõrd hästi veab Snaider lihtsalt Sam'i ellu ilmunud salapärase neiu rolli välja. Samas tuleb meeles pidada, et paljud kaasa teinud inimestest polnud kunagi unistanud näitlejakarjäärist ja tulid lihtsalt sõbrale appi... võib-olla seetõttu toimibki kõik niivõrd suurepäraselt?

Kui millegi üle nuriseda, siis on ilmneb ka antud filmis Fessenden'i suutmatus film stiilselt lõpetada - viga, mis kummitab tema kõiki teoseid. Tema viis otsi kokku tõmmata meenutab mulle autojuhti, kes selle asemel, et sujuvalt enda käsutuses oleval masinal hoogu peatumiseni vähendada, selle järsu liigutsega seisma käsutab.

8/10

Režissöör: Larry Fessenden

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0102545/

Ei oska nimetada ühtegi teist režissööri, kes sama edukalt, kui Fessenden, horror-žanri abil rohelise mõtteviisi seemnekesi külvab. See peegeldub nii tema töömeetodites (low impact filmmaking), kui ka teemades, mida ta enda filmidega puudutab (laiemalt: inimese-looduse vahekord; kitsamalt: kliima soojenemine, loomkatsed jms). Oma debüütfilmis on ta luubi alla võtnud loomkatsete moraalsuse küsimuse, väikese- ja suure teaduse vahekorra, sidudes selle kõik hullu teadlase müüdiga à la Frankenstein.


Lillian ja Geoffrey on abielupaarike, kes väikeseks suvepuhkuseks linnakärast eemale värsket maaõhku hingama suunduvad. Kuigi peamiseks eesmärgiks näib olevat suhet veidike siluda, loodab meespool kuuri rajatud laboratoorimis siiski loomkatsete abil suure avastuseni jõuda, mis tema positsiooni teadusringkondades ja firma silmis tublisti suurendama peaks. Naine proovib samal ajal ümbritsevast idüllist enda kunstiloomele inspiratsiooni ammutada, pööramata mehe tegudele suuremat tähelepanu. Asjad aga hakkavad muutuma, kui Lilliani tähelepanu hakkab tõmbama naaberfarmi pestitsiidide kasutamisest loobumisele kaasa aitav ülikooli-teadlane Alex Vine, kelle maailmapilt Geoffrey omaga täielikult vastuolus on. Ka Geoffrey "jumala-mängimine" võtab järjest enam suuremaid mõõtmeid.


NO TELLING pole kaugeltki täiuslik film. Tal on puudusi, mis madalast eelarvest tingitult ikka ja jälle silma jäävad: kohati ülereageerivad näitlejad, kohmakad tehnilised lahendused jms. Selle kõige pealt võib aga silma poolenisti kinni pigistada, sest väikeste paratamatute vigade peale nina kirtsutama jäädes võib kogu filmist ilmnev Fessendeni geniaalsus lihtsalt üle pea lennata. Ilus on vaadata neid väikestviisi eksperimenteerivaid filmimisvõtteid ("lendav" kaamera, stoppkaadrite kasutus), mis hilisemate filmidega mehe käekirjaks on kujunesid. Meenutagem vaid metsamaja ümber hüppavat pilti WENDIGO's või üle lumeväljade kihutavat kaamerasilma THE LAST WINTER'is.


Probleemid, millele Fessenden enda filmis viidata üritab, on, õnneks, tänaseks päevaks juba üsna suure kella külge riputatud. Kui 91. aastal võisid loomkatsed veel suures osas sotsiaalselt aksepteeritud (mistõttu toimib seda aksepteeritust ekspluateeriv horror veel eriti hästi), siis tänaseks seab üha rohkem inimesi sellise käitumise moraalsuse ja eetilisuse kahtluse alla. Arvan (või siis pigem loodan), et enamus inimesi peab vähemalt loomade peal nikotiini toimimise katsetamist või kosmeetikatoodete proovimist vääraks ning see on juba samm. Ega inimene muidugi ennem tegutsema ei hakka, kui miski teda ennast personaalselt puudutanud pole, see just paistabki olevat see, mis Fessenden'ile enim peavalu valmistab.

Öko-horrori auteur strikes again! 7/10