Režissöör: Hideo Gosha

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0495074/

Verisemad ajad on möödas ja suuremad Jaapani kuritegelikud organisatsioonid proovivad kanda kinnitada legaalsetes ärides. Egawa on endine yakuza, kes Togiku grupeeringut ustavalt teenides end lõpuks trellide tagant leidis ning kongist välja saades vanale elule selja keerab ja peab nüüd Tokyo äärelinnas ööklubi Madrid üleval peab. Egawal on küll mõningaid probleeme endiste perekonnaliikmetega, sest tema klubi asub täpselt kahe klanni mõjupiirkonna vahepeal, kuid ta suudab nendega, omal moel, hakkama saada. Asjad aga lähevad teravaks, kui meelelahutusärisse astunud Togiku grupeeringult varastatakse nende peamine staar, noor lauljanna, ning süüdlaseks peetakse rivaale Western Japan Alliance'st. Sõda on taas lähedal ja nii leiabki Egawa, et elus püsimiseks peab ta vana elu juurde naasma.


Hideo Gosha on hakkama saanud ühe paganama stiilse yakuza eiga'ga, kus on juba tajuda küll lääne filmide mõju, kuid kannab edasi sealsete organiseeritud kuritegevusele keskendunud filmide traditsioone. See on maa, kus kohtuvad veidrad kurikaelad (transvestiidid ja papagoi omanikud) ja oma baarides stoilises rahus viskit rüüpavad perekonnapead, kus politsei kedagi enda tööga ei sega ja kus omavaheliseks arveteklaarimiseks leitakse kõige veidramad kohad (kanalad ja uhked banketid). Peale selle on kõik vürtsitatud, nagu pealkirigi lubab, ohtra, esteetiliselt esitatud, verevalamisega nagu tõusva päikese maa poegadele ikka kohane. 8/10

Režissöör: Adam Green
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1323045/

"No one knows you're up there"

Adam Green sattus mu radarile umbes neli aastat tagasi, kui just oli laiema avalikkuse ette jõudnud tema austusavaldus 80ndate slasher'itele - HATCHET. Selles filmis oli olemas pea kõik, mis mulle tol ajal odavas ameerika õuduskinos sümpatiseeris ja Adam Green'i nimi on siiamaani mul heas nimekirjas. Lubasin muidugi silma peale visata ka tema psühholoogilisele thriller'ile SPIRAL aga aeg näitas, et taaskohtumine toimus alles nüüd, kui mees on hakkama saanud uue katsetusega horror-žanris, mis teisel pool lahte juba aasta alguses laineid lõi ja ka meie blogosfääris mõne tegelase ootusärevuses kihelema ajas. Jutt siis loomulikult FROZEN'ist.


Peategelasteks on kolm noort, kes nädalavahetuseks lumistele nõlvadele suusatama sõidavad. Päev veedetakse nagu ikka aga õhtuhämaruse saabudes tõmbab miski noori viimast korda mäele. Päeval tünga saanud tõstukioperaator laseb peale mõningast mangumist tüütud noored tõstuki peale, hoolimata sellest, et viimast tühja pinki tähistav lipuke on juba mäe poole saadetud. Loomulikult avastavad peategelased, tänu väikesele möödarääkimisele ja inimlikule hooletusele, varsti end seisvas tõstukis puude kohal rippumas ning olukorda ei tee kergemaks ja algav torm ja fakt, et mägi avatakse uuesti alles viie päeva pärast.


Käesolevas filmis tuleb suurepäraselt välja põhjus, miks õuduskinos ikka ja jälle just (rumalad) linnanoored need on, kes sellistesse situatsioonidesse satuvad, nagu nad satuvad. Kes ikka läheks maantee-äärsesse baari kohalikke redneck'e mõnitama, kahtlasesse majja olematuid lapsi valvama või vaatamata korduvatele hoiatustele roniks ikka tõstukisse, et viimase sõidu mäel teha, kui üks just emme-issi sülest vabadusse tõtanud noored. Selline noore inimese arhetüüp on tänapäeva horror-kinos ju lausa hädavajalik, et vajalik sündmustekeeris üles ehitada ja lõppu sel traditsioonil veel nii pea tulemas ei paista. Ei saa seda ju ka pahaks panna siis Adam Green'ile, kes Ameerika õuduskino jälgides üles kasvas ja nüüd ise ka traditsioone ja reegleid edasi kannab, sest mõningatest klišeedest mööda vaadates on tegemist väga põneva filmiga. Jah, pole kindlasti kerge teha ühte põnevat filmi, kus vaataja on koos peategelastega terve filmi lõksus ühes paarkümmend meetrit maapinnast rippuvas tõstukis aga Green suudab seda, sarnaselt Chris Kentis'ele, kes oma tegelased jättis keset avamerd ulpima ja lõi ainuüksi sellega vägagi painava õudusfilmi. Ootused said igatahes täidetud! 7/10

Režissöör: J Blakeson
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1379177/

J Blakeson on hakkama saanud väga tugeva debüüdiga, kindla peale. Võiks isegi öelda, et selle võib igale noorele filmitegijale eeskujuks seada, olles hea näide kuidas minimaalsetest vahenditest maksimum välja pigistada, sest kõik on esmapilgul veatu: nii pildikeel, näitlejatööd, kui ka ludinal jooksev (režissöörihärra enda kirjutatud) stsenaarium. Eks sellele õnnestumisele aita suuresti kaasa ka teose minimalistlik vorm - tegevuspaigad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ning enam kui pool filmi tegevustikust leiab aset just nimikangelanna röövimiseks üles seadud korteris ja tegelasi pole rohkem ega vähem kui kolm. Kõik see loob hea pinnase üheks pinevaks, karakteripõhiseks thriller'iks, mille J Blakeson ka eeskujulikult serveerib aga... midagi jääb nagu puudu. Näha on, et potensiaali filmil, millekski enamaks, kui lihtsalt üheks järjekordseks vaikselt kiidetud indie-filmiks jääda, on - seda peamiselt tänu väikestele üllatustele, mis lavastaja varrukast vahepeal pudenevad - aga midagi uut ta žanri kaanonitesse ei lisa ja seetõttu vajub arvatavasti paari aastaga ka unustuste hõlma. Sellele aitab kindlasti kaasa ka vaimuvaene lõpplahendus, mis enda nüriduses kogu eelneva sära ära tuhmistab. 6/10

Režissöör: Jorma Taccone
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1470023/

"The Ultimate Tool"

Nende SNL sketšidest alguse saanud filmidel on ikka ja jälle sama probleem. Pole võimalik ühte paariminutilist nalja venitada toimivaks täispikaks komöödiaks - olgu see klipp kui naljakas tahes. Will Forte tegelikult sobib minu põlvkonna ühte meeldejäävaimat superkangelast parodiseerima aga kahjuks mängis ta end nendes Superbowli vaheaegadel näidatud sketšides (näide #1 ja näide #2) juba tühjaks ja täispikk film tundubki eesmärgitu kummi venitamine. Ja see kõik tuleb inimese suust, kellel pole tegelikult nende rumalate ja kaootiliste Hollywoodi naljafilmide vastu midagi ja aastas neid paar tükki ka hea meelega ära vaatab. Filmiveebis nimetatakse juba aasta parimaks komöödiaks ja eks oli see just üks põhjus, miks ma selle filmi üldse ette võtsin aga samasugust entusiasmi ei jaga ning panustaks pigem varsti ka eesti kinolevisse jõudva järjekordse McKay ja Ferrelli koostööle THE OTHER GUYS. 4/10

Režissöör: Ken Russell
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073812/

"Your senses will never be the same"

Tegelikult tuleb veel eelmise sissekande jätkuks mainida, et pole ma kunagi suur muusikalide austaja olnud. Sellel sõnal on juba selline ebameeldiv hõng juures, et paneb alati ringiga ümber käima ning on tarvis väga tugevat põhjust, et ma selle žanriga mingit tegemist teeks. No, käesoleval juhul igatahes on. On ju Ken Russelli "käekiri" mulle pärast ALTERED STATES'i nägemist järjest enam meeldima hakanud ja ka Pete Townshendi, kes lõi filmi aluseks oleva samanimelise plaadi, vastu on austus olemas. Nagu ma kartsingi, pani film õlgu kehitama. Mitte, et film halb oleks olnud ning ega muusika ka ebameeldivalt kõlanud, vaid lihtsalt ei tahtnud need kaks asja kuidagi koos töödata - ei näinud nende ühendamisel erilist mõtet. Mis filmi sa ikka ühest kontseptuaalalbumist, mis räägib ühe pimeda, kurdi ja tumma poisi kujunemisest omamoodi messiaseks, ikka välja imed. Aga jah, nagu ma juba ennist mainisin, siis pole minust lihtsalt seda objektiivset muusikalide hindajat. 6/10

Režissöör: Ken Russell
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0073298/

"The erotic, exotic electrifying rock fantasy..."

Eluloofilmidega on ikka see jama, et vajavad toimimiseks ikka väga värvikate isiksuste portreteerimist. Pahatihti aga see unustatakse ja loodetakse, et vaatajaid võlub ka lihtsalt mõne silmapaistvama isiku elukäik, isegi kui see mingisuguseid olulisi käänakuid ja hüppeid ei oma. Võib öelda, et kuulsa helilooja ja klaverivirtuoosi Ferenc Liszti elukäik kindlasti sellesse kategooriasse ei kuulu ning poleks mingit probleemi üks huvitav eluloofilm valmistada. Ken Russell aga võttis kätte ja läks hoopistükkis teist teed. Kasutades fragmente Liszti elust (allikana peamiselt Marie d'Agoult' raamat "Nélida") on Russell loonud fantaasiarikka nägemuse, kus mööda Euroopat klaverikontserditega tuuritav heliloojat on võrreldud 70ndate rockstaariga, kellel ei puudu nii arvukad armuseiklused, kadedad rivaalid, kui ka esinemistel hüsteeritsevad tütarlapsed. Nendele paralleelidele aitab kaasa ka The Who ninamehe Roger Daltrey kaasamine projekti, kel Russelliga juba koostöökogemus, tänu rock-muusikalile TOMMY, olemas oli. Film on loomulikult pöörane ja omab tohutult 70ndate popkultuurile omast hõngu, alates Rick Wakeman'i poolt Wagneri ja Liszti süntesaatorimuusikaks ümbertöödeldud paladest ning lõpetades visuaalide ja dekoratsioonidega. Kirsiks tordil on muidugi peategelase rivaaliks kujunenud Richard Wagner, keda kujutatakse vampiiri, Dr. Frankensteini ja (teatavatel põhjustel) natsina , kelle suureks unistuseks on Üliinimese loomine. Ühesõnaga, väga värvikirev õppetund muusikaajaloost. 7/10

Režissöör: Chih-Hung Kuei
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0071189/

Ega mul palju sellest filmist enam meeles pole, peale selle, et valgeid naisi alandati ja vägistati, jaapanlasi kujutati kui hitlereid ja kuidas mu tüdruk end elutoast uksega eraldades ütles, et tema mu pornofilmide häälitsusi ei kannata. Okei. Pildid aga on juba tükk aega töölaual seisnud ja ootasid, et keegi neid kasutaks. Lasengi siinkohal neil rääkida:

Režissöör: L.Q. Jones
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0072730/

"A rather kinky tale of survival"

1969. aastal kirjutas Harlan Ellison lühijutu, millel ka antud film põhineb, kus omapärane duo - noormees Vic (keda mängib muide noor Don Johnson) ja tema telepaatiliste võimetega koer Blood - peale neljandat maailmasõda tsivilisatsioonist järele jäänud tohututel tühermaadel elus proovib püsida. Koera ja poisi vahel on tekkinud ellujäämiseks vajalik sümbioos - karvane sõber aitab peremehele oma arenenud haistmis- ja kuulmismeeltega naisi leida (kellest on tuleviku maailmas tõeline defitsiit saanud) ja too omakorda proovib koerale nina alla toitu leida. Samal ajal on Blood ka poisile õpetaja eest, tutvustades talle ajalugu ning proovides temassegi natukenegi mingisugust moraalikübet süstida.


Arvatavasti üks omapärasema maailma post-apokalüptilisi filme ning olen üsna kindel, et paljud 80ndatel buumi ajal valminud žanri-filmid võtsid üht-teist sealt laenuks. Vähemalt parim post-apokalüptiline arvutimäng FALLOUT on läbi seeria ajaloo korduvalt väikseid kaabukergitusi sellele 75nda aasta filmile teinud - mängu austajana tekitasid mitmed hetked head äratundmisrõõmu. Kuigi esimene pool filmist kulub peamiselt poisi ja koera naiste- ja söögiotsinguile, siis mingil ajal liigub tegevus hoopis teise dimensiooni ning kardinaalselt muutub ka pildikeel - nimelt proovib teatud seltskond maa all veel mingil määral ühiskonda enda väärastunud kujutelmade järgi elus hoida. Maa-aluseid on kujutatud umbes samas toonis nagu kujutas Kubrick Burgess'i tegelasi A CLOCKWORK ORANGE's, mis, koos koera vaimukate kommentaaridega, filmi ka satiirinoodi sisse tõi. Jahmatavapanevalt aus lõpp on aga see, mis antud filmi puhul vaatajatele tavaliselt meelde jääb ning see töötab enda mustas huumoris suurepäraselt - režissöör ise ütles DVD kommentaariribal, et statistika näitab, et sellest lõpust hammustab täielikult läbi vaid 1/3 vaadanutest. Ameeriklased. 7/10

Režissöör: Jan Kounen

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0276830/

"The devil you know."

Jan Kounen ei teinud just kõige arukama käigu, kui ta võttis eesmärgiks prantsuse-belgia kultusmainega koomiksi ekraanile toomise. Peale arvutimängurite on just koomiksite fanaatilisemad austajad need, kes filmide puhul iga väiksemagi alusmaterjalist kõrvalekalde puhul suurt kära tekitavad. Juhtus ju sama ka BLUEBERRY'ga - Michael Steven Donovani seiklustega tuttavad olnud tümitasid filmi korralikult, kuna see käis koomiksiga liiga vabalt ümber ja ei osanud ka enamus kriitikuid häid sõnu selle jaoks leida. Kahju muidugi, sest tegemist on vabalt Kounen'i parima filmiga.


Selleks, et aru saada, miks koomiksi ekraniseering selline välja tuli nagu ta tuli, peaks natukene ennem tuttav olema režissöörihärra enda tegemistega. Kounen, kes on teadatuntud suur Shipibo indiaanlaste kultuuri austaja, reisis nimelt enne BLUEBERRY kallale asumist Peruu džunglites, et osaleda sealsete šamaanide poolt korraldatud rituaalides, kus muuhulgas on üheks osaks võlujoogi ayahuasca joomine. Sellest rännakust ja intervjuudest lääne teadlastega pani ta kokku päris asjaliku dokumentaali OTHER WORLDS. Psühhotroopsete ainete poolt tekitatud nägemused oli mehe jaoks niivõrd avardav kogemus, et ei suutnud ta ka ühte tüüpilist metsiku lääne lugu korralikult reeglite järgi ekraanile tuua ja nägi indiaanlaste juures ravimtaimena kasutuses olevas Peyote kaktuses ja temas sisalduva meskaliini poolt tekitatud visuaalides suurepärast vahendit, millega antud kauboide-indiaanlaste lugu vürtsitada. Ning asi toimib. Koomikslikus esineb pea kõigis western'ile omastes elementides, kuid lisatud on paras kogus psühhedeeliat, muutes kompoti millekski selliseks, mis proovib igat moodi maha raputada temale peale surutud žanrimääratlusi. Nii muutubki Micheal Madsen'i poolt kehastatud pahategelase poolt taga aetud varandus ühel hetkel, millekski enamaks kui lihtsalt kullalaadungiks - surmalähedane kogemus nimelt paneb janunema tunduvalt suuremate väärtuste järgi, kui seda saab iial üks kullakang omada.


Tervet filmi saadab muidugi suurepäraselt arvuti abil loodud visuaalidemäng, mis arvatavasti inspiratsiooni on saanud just Kounen'i (nii vaimsetest kui ka füüsilistest) rännakutest Lõuna-Ameerika vihmametsades. Loo kliimaks näiteks leiabki aset kahe peategelase alateadvuses, kus mõlemad oma sisemiste deemonitega rinda pistavad ja kust "võitjana" võib väljuda vaid üks. Palun mulle veel selliseid metsiku lääne filme... 9/10

Režissöör: Godfrey Ho

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0111552/

"Out of the ring, into the fire... in a fight to the finish"

Godfrey Ho. Mees, kelle pitserit omab üle saja filmi (millest pooled omavad pealkirjas sõna "ninja"), kuid keda siiski vaid väike grupp inimesi teab ja palavalt armastab. Ristitud Hong Kong'i Ed Wood'iks tema filmitegemismeetodite ja valmisprodukti üldise kvaliteedi tõttu. Tõsi ta on, et Ho filmid ei kannata mingisugust kriitikat aga omavad oma kohmakuses teatavat võlu - juba reeglipäraseks on saanud samade stseenide kordumine mitmetes filmides, olematu süžee, mis proovib tavaliselt suvaliselt kokkupandud stseene omavahel kuidagi kokku kleepida ja punnitatud rõhuasetus füüsilise vägivallale. Millalgi liikus Ho, nagu paljud teised HK action-lavastajad, Ameerikasse, et sealset z-filmi turgu enda andega turgutada ja milleks üheks (suurepäraseks) näiteks UNDEFEATABLE tegelikult on.


Cynthia Rothrock. Viiekordne maailmameister karates. Mitte otseselt praktilises võitluses, vaid sujuvas oskuste demonstreerimises žüriile, mistõttu sobiv kandidaat erinevate martial arts filmide peaossa. Algselt, omades rolle peamiselt HK filmides, oli enda filmidega suhteliselt menukas aga hiljem ameerikas kanda kinnitada proovides jäi ainult väga kitsa ringi tähelepanu objektiks. Antud filmis mängib ta noort (olles ise pea 40-aastane) kohviku ettekandjat/tänavakaklejat, kes organiseeritud kaklustel osalemise abil proovib oma õe ülikooliõpinguid toetada.


Kas on veel midagi rääkida filmist, mida saab iseloomustada paari lausega? Muidugi! Üheks peaosaliseks on veel Don Niam'i (Myspace) kehastatud eeskujuliku mulletiga, samuti raha eest kaklusmatše pidav rets Stingray, kelle ootamatute vägivallapursete (ja arvatavasti ka üllatusseksi) tõttu naine maha jätab ning teda otsima minnes igas lillelise kleidiga ettejuhtuvas õrnema soo esindajas oma armastatud (ja vahel ka ema) näeb. Sellele järgneb alati kaklus naise kaaslasega, vägistamine ja silmade välja kookimine, et nendega oma akvaariumikalu toita. Tapmiste tõttu sekkub mängu ka politseinik, kes samuti võitluskunste oskab ning koos Cynthia Rothrocki poolt kehastatud teismelisega hakkavad sadisti taga ajama. Selline lugu siis.


Tuleb au anda, et seekord on Ho filmis lugu isegi kergelt jälgitav, tundub nagu kõik stseenid olekski filmitud vaid filmi enda jaoks, ei mingeid metsas üksteisest mõõtu võtvaid pidžaamades ninjahakatisi ega kuskil välja kargavaid vampiire. Juust aga sellegipoolest, sest maailm, kus kõik aset leiab oleks võetud justkui mõnest poisikese fantaasiast, kus tegutsevad omavahel tülitsevad, väga tabavate nimedega, nagu Draakonid ja Tiigrid, tänavajõugud ning absoluutselt iga inimene alustades psühhiaatrist ning lõpetades suvalise valgekraega oskab mingisugust võitluskunsti, mis viib selleni, et politseijaoskondades on eraldi inimesed, kes surnukehade pealt võetud jälgede abil laiba peal kasutatud võitluskunste identifitseerivad. Arvata võib, et kogu seda tohuvabohu on üsna nauditav jälgida, mistõttu on hinnangu andmine üsna raske ja oleks sobilik mõelda isegi kahest hindest nagu teeb seda Xipe. Objektiivselt vaadates on tegemist lehkava hunnikuga aga halbasid filme nautima õppinutele kindel soovitus. 4/10

Seekord lausa kaks korda rohkem pilte, asi väärib seda.