Death Trance (2005)

Režissöör: Yûji Shimomura
Osades: Tak Sakaguchi, Kentaro Seagal, Takamasa Suga, Honoka Asada jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0443737/

"An unknown time. An unknown place. Without reasons. With no future. His only desire is... Destruction!"

Yûji Shimomura tegeles enne DEATH TRANCE lavastajatooli istumist peamiselt videomängudega (DEVIL MAY CRY 3 ja ONIMUSHA 3) ja vastutas ka mitme Ryuhei Kitamura filmi märulistseenide kvaliteedi eest. Üks viimastest on kultusmaine saavutanud VERSUS, mille Shimomura võttis enda režissööridebüüdi suurimaks eeskujuks, pannes sealt kõrva taha nii stiililisi lahendusi ning "laenates" ka peaosalist Tak Sakaguchi't.


Filmi tegevustik keerleb ümber salapärase kirstu, mida on sajandeid Tougan templis munkade valve all hoitud. Levib legend, et kirst hoiab endas kujuteldamatut jõudu ja suudab täita kõik selle soovid, kes kirstu avab. Nii himustavadki kasti enda kätte saada kõik kaabakad ja kriminaalid kuid asjatult. Ühel päeval ründab templit aga üksik sõdalane Grave, kes suudab maha koksata terve armaada munkasid ja viib kirstu ühes endaga. Surev peamunk saadab selle avamist takistama noore õpipoisi, andes talle kaasa salapärase mõõga, mida saab kasutada vaid see, kelle mõõk on "välja valinud". Kuna röövitud kirst on siiani erinevate bandiitide ja tegelaste huviorbiidis, peab Grave hakkama saama pidevate rünnakutega.


DEATH TRANCE on, nagu ka hiljuti vaadatud THE MACHINE GIRL, peamiselt lääne publikule suunatud - nii ei ole siit mingit tõepärast ajaloopildi kujutamist oodata (kui üldse), sest peaeesmärk on vaatajale pakkuda võimalikult adrenaliinirohkeid võitlusstseene ja lahedaid tegelaskujusid, kellele kaasa elada. Sellega saab ka film täitsa korralikult hakkama. Film ei võta ennast kordagi tõsiselt ja läheb iga momendiga järjest jaburamaks ja jaburamaks, mille tõttu muutub filmi sužee järjest teisejärgulisemaks, andes pidevalt ruumi uutele võitlustseenidele ja friikidele karakteritele. See on ka filmi suurim miinus, et pole suudetud erinevaid stseene omavahel korraliku taustalooga kokku liimida. Kuna stoori oli lõpuks juba nii tagaplaanile surutud, blokeerisin ka mina enda jaoks igasuguse tegevusliini ja ootasin vaid seda, millega hullud jaapanlased mind järgmisena üllatavad. Niimoodi film täitsa töötas ja nautisin kahevõitluseid mõõkade (millest üks näeb välja nagu pulseeriv peenis!), rusikate, revolverite ja bazookadega, mootorrattaga kihutavaid bandiite, zombisid, vampiire ning suurte nugadega neegripoisse. Huvitavalt oli lahendatud ka erinevate tegelaste väljanägemised, nimelt polnud kellegi peal kasutatud grimmi ega kummimaske, vaid nende olemust rõhutati teatripäraselt erinevate hilpudega, nii nägid näiteks zombied välja justkui musta riidesse mätsitud muumiad. Kuna Yûji Shimomura näol on tegemist võitluskunstidega sina peal oleva inimesega, siis on arusaadav, et enamus kahevõitlusi lõppeb vaid lamava vastasega ja film möödub peaaegu, et veretult. Mina aga usun, et otsast pekstavate jäsemete ja ohtra verepritsimisega oleks film peaaegu, et poole coolim välja näinud.


Kui tegevusliin kõrvale jätta ja nautida vaid ilusat kinematograafiat, hullumeelseid võitlusstseene ja neis osalejaid ning huvitavat maailmapilti, siis võib filmiga igati rahule jääda. Kuigi väike poiss minus oli rõõmust ogaraks minemas, oleks mina oodanud ka rohkem tähelepanu süžeele, pidevalt tekkinud aukude kinnilappimisele ja loomulikult jäi puudu ka liitrite kaupa õhku pritsivast ning pilti punaseks värvivast verest.

6/10

Steven Seagali poeg (jah, päriselt) enda sõbraga