Režissöör: Tommy Wirkola
Osades: Jeppe Laursen, Vegar Hoel, Ørjan Gamst, Charlotte Frogner jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1278340/
"Ein! Zwei! Die!"
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1278340/
"Ein! Zwei! Die!"
Mitmes viimase 10 aasta jooksul valminud õudusfilmis sõidavad tiirased noorukid tsivilisatsioonist välja pidutsema? Mitmes kaob neil peatselt mobiililevi? Mitmes filmis hakkavad peatselt tänu kurjadele jõududele või tegelastele pidutsema sõitnud noored ükshaaval kaduma? Mitmes on selleks kurjaks jõuks Norra mägedes varjuvad Nazi-zombied? Kui esimestele küsimusele võib vabalt vastata, et loendamatu hulk, siis viimase kohta ei oskakski midagi konkreetset vastata. See on just peamine põhjus, miks antud film kohustuslikus korras tarbimiseks ette nähtud on. Nazi-zombid ikkagi.... NAZI-ZOMBID!
DEAD SNOW ei tahagi hiilata originaalse loo-struktuuriga ja sellel polegi mingit tähtsust. Grupp noori sõidab Norra mägedes asuvasse mägionni lihavõttepühi pidama. Juuakse õlut, aetakse hülgemöla ja seksitakse - pidu nagu pidu ikka. Varsti aga koputab tundmatu võõras uksele ja hoiatab lolle pätakaid mägedes varjava kurjuse eest - nimelt olla Saksa okupatsiooni ajal mägedes kaduma läinud natsisõdurite rühm. Peolised muidugi saadavad naljatledes vanamehe minema, kuid mõistavad asja tõsidust alles siis kui mõned neist juba nazi-zombide käte all puruks on rebitud.
Filmi pikk sissejuhatus mind ei häirinud, kuigi juba esimestest minutites peale sai pingsalt oodatud hetke, mil kaadrisse marsivad ebasurnud natsi-laibad. Pidutsevad noored, kui välja jätta pidevalt ameerika kultus-horrorit tsiteeriv filmifriik, olid oma elemendis loomulikud ja nende õlgadel püsiv sissejuhatus liikus ladnalt - ei ajanud haigutama, kuid samas ei pakkunud ka midagi olulist. Film võttis aga täispöörded üles siis, kui, eelnevalt vaid varjudes liikunud, zombid lõpuks päevavalgele ilmusid. Järgnes mõnusalt humoorika alatooniga splatter-maraton, kus relvadena kasutati nii mootorsaani ennast, kui ka selle külge järsult ilmunud kuulipildujat, sirpi ja vasarat, tääke, nugasid, pumbakat, surnud varest, mootorsaagi jne.
Peamine võlu peitus loomulikult natsi-zombides, kellele Wirkola isegi väheke iseloomu oli andnud. Nad ei loivanud vaikselt inimeste järel, lootes kergele kõhutäiele, vaid jooksid kuidas jaksasid ja inimliha järele neil ka himu tundus puuduvat. Oskasid väheke mõelda ja allusid enda zombist kindrali käskudele. Wirkolal, kes kahtlemata tunneb ameerika horrorit ja sealseid zombifilme kui oma taskut, oli vähemalt nutikust enda zombidele väheke omanäolisust anda ja juba kohustuslikuks muutunud reegleid väheke oma suva järgi painutada. Peale selle nägid nad enda vormides lihtsalt tohutult nunnud välja.
Ühesõnaga.
NAZI-ZOMBID!
DEAD SNOW ei tahagi hiilata originaalse loo-struktuuriga ja sellel polegi mingit tähtsust. Grupp noori sõidab Norra mägedes asuvasse mägionni lihavõttepühi pidama. Juuakse õlut, aetakse hülgemöla ja seksitakse - pidu nagu pidu ikka. Varsti aga koputab tundmatu võõras uksele ja hoiatab lolle pätakaid mägedes varjava kurjuse eest - nimelt olla Saksa okupatsiooni ajal mägedes kaduma läinud natsisõdurite rühm. Peolised muidugi saadavad naljatledes vanamehe minema, kuid mõistavad asja tõsidust alles siis kui mõned neist juba nazi-zombide käte all puruks on rebitud.
Filmi pikk sissejuhatus mind ei häirinud, kuigi juba esimestest minutites peale sai pingsalt oodatud hetke, mil kaadrisse marsivad ebasurnud natsi-laibad. Pidutsevad noored, kui välja jätta pidevalt ameerika kultus-horrorit tsiteeriv filmifriik, olid oma elemendis loomulikud ja nende õlgadel püsiv sissejuhatus liikus ladnalt - ei ajanud haigutama, kuid samas ei pakkunud ka midagi olulist. Film võttis aga täispöörded üles siis, kui, eelnevalt vaid varjudes liikunud, zombid lõpuks päevavalgele ilmusid. Järgnes mõnusalt humoorika alatooniga splatter-maraton, kus relvadena kasutati nii mootorsaani ennast, kui ka selle külge järsult ilmunud kuulipildujat, sirpi ja vasarat, tääke, nugasid, pumbakat, surnud varest, mootorsaagi jne.
Peamine võlu peitus loomulikult natsi-zombides, kellele Wirkola isegi väheke iseloomu oli andnud. Nad ei loivanud vaikselt inimeste järel, lootes kergele kõhutäiele, vaid jooksid kuidas jaksasid ja inimliha järele neil ka himu tundus puuduvat. Oskasid väheke mõelda ja allusid enda zombist kindrali käskudele. Wirkolal, kes kahtlemata tunneb ameerika horrorit ja sealseid zombifilme kui oma taskut, oli vähemalt nutikust enda zombidele väheke omanäolisust anda ja juba kohustuslikuks muutunud reegleid väheke oma suva järgi painutada. Peale selle nägid nad enda vormides lihtsalt tohutult nunnud välja.
Ühesõnaga.
NAZI-ZOMBID!
0 Responses to 'Død snø / Dead Snow (2009)'
Postita kommentaar