Režissöör: Enzo G. Castellari
Osades: Vic Morrow, Mark Gregory, Fred Williamson jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085124/
"A Heavy Metal Journey Into An Urban Hell Where Everything Was Done Wrong!"
Loomulikult ei suutnud itaallasest osavnäpp Enzo G. Castellari käkiga WARRIORS OF THE WASTELAND enda iga hetkega suurenevat isu post-apoaklüptiliste filmide järele rahuldada. Kuna eelmine film oli mehe pangakontol imesid teinud ja 1000 dollarit lühikese ajaga kahekordistanud ning kehtisid veel ka lepingud eelmises tükis kaasa teinud ameeriklasest näitlejahakatisega, sõidutas vanamehenäss enda võttemeeskonna seekord otse Bronxi geto südamesse, kus purki sai võetud järjekordne pseudo-post-apokalüptiline seiklusjant.
Kuigi tol perioodil ilmunud post-apokalüptilistest kinopiltidest ei hinnanud inimkonna tulevikuväljavaateid just kuigi suureks (tavaliselt 20-30 aastat filmi valmimise ajast), siis Castellari, kelle teine nimi teadupärast on Nostradamus, nii positiivne ei olnud - tema arvates hakkasid pahad asjad juba juhtuma 8 aasta pärast. Nii juhtus näiteks New Yorkis, kus tänu Bronxis möllavale kuritegevusele otsustab linnapea ala ülejäänud linnast täielikult isoleerida ja seal tekkinud anarhiasse omavahel kemplema jätta erinevad pätijõugud. Olukord muutub aga tuliseks, kui Bronxi põgeneb korralik neiu, kellele on pärandatud suure relvatööstuse juhtkoht ja mistõttu saadab suurfirma juhtkond teda tagasi tooma räpaseid trikke tundva politseiniku Hammer'i, kes ise samuti on üles kasvanud Bronxis. Kuna blond neiu on juba sattunud Riderite-jõugu ninamehe Trash'i voodilinade vahele, pole ülesanne kerge ja nii peabki Hammer esmalt erinevad kambad riidu ajama, et enda eesmärgini jõuda.
Kui peale avatiitreid tuli ekraanile tekst, mis kirjeldas olukorda New Yorkis, siis polnud just raske arvata, mille kopeerimine itaallastel seekord käsil on. Loomulikult oli selleks John Carpenter'i aasta varem valminud ESCAPE FROM NEW YORK ja peale seda, kui ekraanile ilmusid haledad rulluiskudel pätijõuk (laest võetud nimega Zombid) sai selgeks, et üheks mahaviksimise objektiks saab kindlasti ka THE WARRIORS. Olles kogenud nii mõnegi Itaalia häbitu rip-off'i mekki, ei tahtnud ma ka seekord filmi vaatamise ajal kõva häälega nuuksuma hakata, sest tavaliselt on kombeks, et haisva kuhja alt rullub välja vägagi huvitava maitsega eurojuust. Tarvis on lihtsalt tugevaid närve ja kannatust.
Esimesed pool tundi töötasidki täitsa hästi. Kui filmile hoo sisse lükanud improviseeritud noa- ja rusikavõitlused Manowari imagost inspiratsiooni saanud jõuguliikmete vahel kõrvale jätta, siis mahtus sinna samasse esimesse poolde kahte põhilist jõuku tutvustav osa. Kuigi mootorratturitest Riderid enda liigliibuvaid pükse kandva liidri Trash'iga, kelle tuimast pilgust tühjusesse koosneb nii umbes-täpselt 10% filmist, jätsid suhteliselt külmaks, siis Fred "Da Hammer" Williamsoni mängitud Ogre käealused on küll üks kuldaväärt nüke. Mehed nimelt olid otse pildiraamatust välja hüpanud neeger-pimpid, torukübarate, erkvärviliste hot-rod masinate ja otseloomulikult valgete nukukestega. Nende kahe kohtumist Brooklyni silla all, kus keset platsi mängis üksik trummar rock-biite (?) ja üksteist vahiti tuimade nägudega mõni minut, võib vabalt lugeda filmi kulminatsiooniks, peale mida loobitakse vaatajale järjest haledamaid jõugunimesid, vuntside ja mulletitega mootorrattureid, kehvalt dubleeritud dialoogi ja loomulikult kamaluga Trash'i tühjusesse suunatud pilku.
Kokkuvõttes vist vaadatigi üksteist tuimadega nägudega rohkem kui lasti stereotüüpse natsiohvitseri käe all tegutsevaid hobustel ratsutavaid leegiheitjaga varustatud politseinike neeger-sutekaid põletada. Oeh.
Kuigi tol perioodil ilmunud post-apokalüptilistest kinopiltidest ei hinnanud inimkonna tulevikuväljavaateid just kuigi suureks (tavaliselt 20-30 aastat filmi valmimise ajast), siis Castellari, kelle teine nimi teadupärast on Nostradamus, nii positiivne ei olnud - tema arvates hakkasid pahad asjad juba juhtuma 8 aasta pärast. Nii juhtus näiteks New Yorkis, kus tänu Bronxis möllavale kuritegevusele otsustab linnapea ala ülejäänud linnast täielikult isoleerida ja seal tekkinud anarhiasse omavahel kemplema jätta erinevad pätijõugud. Olukord muutub aga tuliseks, kui Bronxi põgeneb korralik neiu, kellele on pärandatud suure relvatööstuse juhtkoht ja mistõttu saadab suurfirma juhtkond teda tagasi tooma räpaseid trikke tundva politseiniku Hammer'i, kes ise samuti on üles kasvanud Bronxis. Kuna blond neiu on juba sattunud Riderite-jõugu ninamehe Trash'i voodilinade vahele, pole ülesanne kerge ja nii peabki Hammer esmalt erinevad kambad riidu ajama, et enda eesmärgini jõuda.
Kui peale avatiitreid tuli ekraanile tekst, mis kirjeldas olukorda New Yorkis, siis polnud just raske arvata, mille kopeerimine itaallastel seekord käsil on. Loomulikult oli selleks John Carpenter'i aasta varem valminud ESCAPE FROM NEW YORK ja peale seda, kui ekraanile ilmusid haledad rulluiskudel pätijõuk (laest võetud nimega Zombid) sai selgeks, et üheks mahaviksimise objektiks saab kindlasti ka THE WARRIORS. Olles kogenud nii mõnegi Itaalia häbitu rip-off'i mekki, ei tahtnud ma ka seekord filmi vaatamise ajal kõva häälega nuuksuma hakata, sest tavaliselt on kombeks, et haisva kuhja alt rullub välja vägagi huvitava maitsega eurojuust. Tarvis on lihtsalt tugevaid närve ja kannatust.
Esimesed pool tundi töötasidki täitsa hästi. Kui filmile hoo sisse lükanud improviseeritud noa- ja rusikavõitlused Manowari imagost inspiratsiooni saanud jõuguliikmete vahel kõrvale jätta, siis mahtus sinna samasse esimesse poolde kahte põhilist jõuku tutvustav osa. Kuigi mootorratturitest Riderid enda liigliibuvaid pükse kandva liidri Trash'iga, kelle tuimast pilgust tühjusesse koosneb nii umbes-täpselt 10% filmist, jätsid suhteliselt külmaks, siis Fred "Da Hammer" Williamsoni mängitud Ogre käealused on küll üks kuldaväärt nüke. Mehed nimelt olid otse pildiraamatust välja hüpanud neeger-pimpid, torukübarate, erkvärviliste hot-rod masinate ja otseloomulikult valgete nukukestega. Nende kahe kohtumist Brooklyni silla all, kus keset platsi mängis üksik trummar rock-biite (?) ja üksteist vahiti tuimade nägudega mõni minut, võib vabalt lugeda filmi kulminatsiooniks, peale mida loobitakse vaatajale järjest haledamaid jõugunimesid, vuntside ja mulletitega mootorrattureid, kehvalt dubleeritud dialoogi ja loomulikult kamaluga Trash'i tühjusesse suunatud pilku.
Kokkuvõttes vist vaadatigi üksteist tuimadega nägudega rohkem kui lasti stereotüüpse natsiohvitseri käe all tegutsevaid hobustel ratsutavaid leegiheitjaga varustatud politseinike neeger-sutekaid põletada. Oeh.
4/10
Gay-baleriinid otse Kellavärgiga apelsinist
Gay-baleriinid otse Kellavärgiga apelsinist
2 Responses to '1990: I guerrieri del Bronx / 1990: The Bronx Warriors (1982)'
Comment by Iam.
Definitsioon 'subclub'
Subclub koondab endas peamiselt teatud puudega inimesi, kas siis liikumis-, kuulmis- või lihtsalt kerge vaimne hälve -lõpnud narkomaanid ja alkohoolikud. Antud isikud teatavasti tööl ei käi, seega on nad 20/24 ööpäevast arvuti taga ning helgemad pead nendest on siis nõuks võtnud oma maailmavaateid teistega jagada, manipuleerides seeläbi alamat rahvast. Üllitised, mida nad ise nimetavad subtiitriteks Los Angelese filmitööstuse poolt toodetud teoste illegaalsete rippide tarbeks, on saanud nende igapäevaseks tegevuseks. Kuna nad on kõik suuremal või vähemal määral puudega, ei jõua neile lihtsalt kohale, kui keegi nende tegevust kritiseerib, või veel hullem, ebaseaduslikuks nimetab. See maakatelt, kes peale oma murraku millestki aru saa, saadav vastukaja on vesi nende veskile. Nad on loonud enda jaoks isegi vastava hindamisvõimaluse maakate poolt, kuid oh häda, niipea, kui keegi julgeb nende oopustele panna hinde alla 5, läheb asi käest ning kohale lendab keegi Starker, nina tatine peas ja asub aga nühkima, lapiga, märja lapiga, vahepeal pühib sitase käega nina, et tatt ei kuivaks. Oh, Jumal Jeruusalemmas ja Kopenhaagenis, anna armu nendele, keda nõnda küll karistatud on, nad lihtsalt ei tea, mida nad teevad.
Comment by paranoiadisco.
Aitäh!
Postita kommentaar