Režissöör: Tony Williams
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0084408/
"There is something evil in this house."
Pärast pikka eemalolekut naaseb Linda oma ema surma tõttu kodukohta, kus ta on pärinud emale kuulunud Montclare'i vanadekodu. Kohale jõudes on ta tunnistajaks paarile salapärasele surmale ning ema vanades päevikutes tuhnides avastab, et sarnased juhtumid on aset leidnud ka paarkümmend aastat tagasi.
Film jäi loomulikult silma Austraalia rämpskino lahkavast suurepärasest dokumentaalfilmist NOT QUITE HOLLYWOOD, kus Quentin Tarantino seda heade sõnadega meenutas, nimetades seda isegi austraallaste vasteks Kubrick'u THE SHINING'ule. Ma isiklikult nii suuri võrdlusi mängu tuua ei julgeks aga võib öelda, et sealset õuduskinot esindatakse antud filmiga küll eeskujulikult. Ei mingeid inimliha himustavaid metssigasid või kõrbemaanteedel süütuid lihtinimesi kimbutavaid perverte, vaid lihtne õõvalugu, kus peategelasteks sünge häärber, allasurutud lapsepõlvemälestused ja kättemaks. Tony Williams käib kätte antud vahenditega ümber suurepäraselt ja loob sarnaselt kaasaegsetele itaallastest õõvameistritele loo, kus sümbioosis oleva muusika ja pildiga kruvitakse pinget pea viimase piirini ja lastakse vaataja haardest alles veriste lõpunootidega. Küll on lavastaja aga visuaalselt nauditava filmi tehes unustanud oma stsenaariumi väikesed miinused. Heidetakse küll väheke valgust Linda ja tema ema taustale aga see ei anna siiski olulisi mõistuslikke motiive pahategelaste teguviisile. Vaimuloona oleks see film tunduvalt paremini töödanud. 7/10
Antud stseeni võiks vabalt liigutada stiilsemate momentide hulka horror-kino ajaloos
Film jäi loomulikult silma Austraalia rämpskino lahkavast suurepärasest dokumentaalfilmist NOT QUITE HOLLYWOOD, kus Quentin Tarantino seda heade sõnadega meenutas, nimetades seda isegi austraallaste vasteks Kubrick'u THE SHINING'ule. Ma isiklikult nii suuri võrdlusi mängu tuua ei julgeks aga võib öelda, et sealset õuduskinot esindatakse antud filmiga küll eeskujulikult. Ei mingeid inimliha himustavaid metssigasid või kõrbemaanteedel süütuid lihtinimesi kimbutavaid perverte, vaid lihtne õõvalugu, kus peategelasteks sünge häärber, allasurutud lapsepõlvemälestused ja kättemaks. Tony Williams käib kätte antud vahenditega ümber suurepäraselt ja loob sarnaselt kaasaegsetele itaallastest õõvameistritele loo, kus sümbioosis oleva muusika ja pildiga kruvitakse pinget pea viimase piirini ja lastakse vaataja haardest alles veriste lõpunootidega. Küll on lavastaja aga visuaalselt nauditava filmi tehes unustanud oma stsenaariumi väikesed miinused. Heidetakse küll väheke valgust Linda ja tema ema taustale aga see ei anna siiski olulisi mõistuslikke motiive pahategelaste teguviisile. Vaimuloona oleks see film tunduvalt paremini töödanud. 7/10
Antud stseeni võiks vabalt liigutada stiilsemate momentide hulka horror-kino ajaloos
0 Responses to 'Next of Kin (1982)'
Postita kommentaar