Režissöör: Walter Hill
Osades: Michael Beck, James Remar, Dorsey Wright, Brian Tyler jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0080120/

"Tonight they're all out to get the Warriors."

Täna avastasin ma, et peale ülikõva hardcore bändi The Warriors on ka ülikõva 1979. aastakäigu samanimeline film. Film tegelikult oli mul n-ö must see-listis päris pikka aega, kuid vaatamiseni jõudsin alles täna. Peamiselt muidugi selle tõttu, et juhtusin silmama uudist, kus lubati järgmiseks aastaks riimeiki, roolis Tony Scott. Ei oskagi midagi arvata sellest. Kui uusversioon muidugi läheb üle lubatud piiride ja lisab filmi kõvasti ultravägivalda, võib sellest projektist isegi asja saada. Ootuseid muidugi pole. Originaali aga võin julgelt lisada enda TOHUTULT pikka lemmikfilmide nimekirja. Poster ka seekord suuremalt, kuna see on lihtsalt cool!


Ühel heal õhtul kogunevad kõikide suuremate gängide 9 esindusliiget Bronxi, kus ajutiselt on kõigi vahel vaherahu ja Riffide liider Cyrus peab kõne edaspidise koostöö vajadusest linna politseijõudude vastu. Keset kõne Cyrus aga tapetakse ja süüdlasteks peetakse Coney Islandi The Warriors jõuku. Sõjardid peavad nüüd läbi vaenlaste territooriumite jõudma enda aladele tagasi, kannul rivaalitsevad gängid ja politsei.


"The Warriors" oli hea film sellepärast, et tal oli mõnus tempo. Ei mingit kohustuslikku aeglast sissejuhatust, alguse tempoga mindi lõpuni välja. Oli hea film sellepärast, et tegelaskujud olid originaalsed ja nii fakin coolid. Kui mängu tulevad kimonodes neksid, orbudest tänavaretsid või KISSi näomaalingute ja pesapallikurikatega relvastatud The Baseball furies on raske filmil ebaõnnestuda. Oli hea film sellepärast, et vahepeal oli stseenide üleminekute ja loo jutustamisel abi kasutatud väga ilusalt joonistatud koomiksi abi. Pilt sai koomiksikunstniku käe läbi uue ilme, näidati tegevuse edasiminekut veidike "koomiksirežiimis" ning film läks enda õiget rada pidi edasi. Lisaväärtust andsid tükile veel juustused kaklusstseenid (aasta oli siiski 79) ja korralik sündimuss taustaks. Vuppiduu! Kultusfilmi mainet igati õigustav...

8/10

"Warriors... come out to play-ay!"

Režissöör: Albert Pyun
Osades: Kathy Long, Kris Kristofferson, Lance Henriksen jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0107333/

"He said it takes a cyborg to kill a cyborg. She's going to prove him dead wrong."

Albert Pyuni küborgifetishist ma enam rääkida ei viitsi, küll aga viitsin vahetevahel kvaliteetaega veeta mõne tema käkiga. "Knights" tuli omal ajal TV3 või Kanal2 pealt vist iga poole aasta tagant. Korduvalt nähtud, kuid meeles oli ikka vaid Lance Henrikseni tegelaskuju. Järjekordselt rongiga Tallinnast Tartu poole sõites pidasin õigeks peale keerata just antud film ning keha sai tüütul rongisõidul tänu viletsale küborgifilmile üsnagi korraliku adrenaliinisüsti. Fuck yeah, verd imevad küborgid!


Tegevus toimub post-apokalüptilises maailmas, kus inimesed saavad pidevalt tunda vampiirküborgite terrorit. Robotmeeste liider, Job, kavatseb enda kambaga rünnata suuremat inimeste asulat, et seal korralik sööma korraldada ja mingi ime läbi küborgsõjaväge kasvatada. Tema plaane asuvad segama naiskikkbokser ja hea robotmees.


Mis mind kohe häirima hakkas oli filmi jõle kehvad erieffektid ja üldine ultra low budget maik. Kui Pyun oleks mängu võtnud vähe väiksemad nimed ja raha suunanud rohkem filmi peale oleks sellest võibolla ka asja saanud. Tol ajal ikka suhteliselt kõva tegija olnud Kris Kristofferson oli niikuinii robotsõduri rolli jaoks liiga vana ja niikuinii on igas võitlusstseenis näha, et kasutatud on kehadublanti. Kirsiks tordi peal oli muidugi minu jaoks see, et stseenides kus Kristofferson pidi olema alakehata ja kotiga naise seljas, oli dublandiks kasutatud lilliputti. Läbinähtav ja odav, camp enda parimas vormis. Lance Henriksen jällegi on selline nägu, keda halbades filmides alati on hea näha. Ta on vist enda töös nii motiveeritud, et mul ei tulegi praegu ette filmi, mida ta enda kohalolekuga rikkunud oleks. "Madhouse" võibolla oli kuidagi ülepingutatud. Ja noh, Kathy Long oli lihtsalt kole. Oleks filmist rohkem oodanud post-apokalüptilisi elemente - igasugused isetehtud relvad, masinad jne - kuid need puudusid. Olid vaid kaltsudes räpased inimesed ja hobustel ratsutavad küborgid. Kui vana peer Kristofferson poleks kõike raha ära söönud oleks Pyun neid elemente arvatavasti ka rohkem sisse toonud.

3/10

Ka kõige kangem vend vajab oma beautysleepi

Režissöör: Tanit Jitnukul, Sathit Praditsarn ja Teekayu Thamnitayakul
Osades: Nathawan Woravit, Baworanrit Chantasakda, Kom Chauncheun, Punyapon Dhajsonk, Sittichai Laungesalee jt.
Filmi pikkus: 89 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0467628

Noortest ja ühest vanemast õlist koosnev filmigrupp on teel enda järgmise projekti ülesvõtmise juurde. Juhtub aga õnnetus ja varsti on terve autotäis haiglas kriitilises seisundis ja nende hinged satuvad, nagu arvata, põrgusse piinlema.


Thai horroriga on siiamaani suhted päris sõbralikud olnud, kuid see film viib kindlasti mõneks ajaks igasuguse isu ära. Filmitegijate visioon põrgust on lihtsalt niivõrd naeruväärne, et kogu see jant, mis seal toimub viskab korralikult kopa ette juba esimese poole tunni jooksul. Kuradiks on paistes näoga samurai ning tema käsilasteks kummirelvadega barbarid. Põrgu ise on muidugi ülesvõetud kuskil kõrbes ning arvutiga on lisatud punane taevas ning tulepöörised horisondil. Arvuti abi on ka kasutatud igasuguste muude effektide korral, isegi tule kujutamisel ning erinevate veristamis-stseenide ajal. Masendav. Tegevus ise koosnebki peamiselt kahest: patuste piinamisstseenidest, mida on lihtsalt piinlik vaadata ning peategelaste põgenemisest peabossi käsilaste eest. Kuna mingeid üllatusi esimese tunni sees ei pakutud, klõpsisin ma filmi lõpuni, et piiluda, kas kavalpead mingi jabura lõpupüändi veel otsa lisanud on. Õnneks midagi suurt ei pakutud...

1/10

Režissöör: Tobe Hooper
Osades: Dan Byrd, Denise Crosby, Stephanie Patton, Alexandra Adi, Rocky Marquette jt.
Filmi pikkus: 94 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0415167/

"When the dead break free all hell breaks loose"

Tobe Hooper on enda nime jäädvustanud horror-ajalukku peamiselt õõvateostega "Texas Chainsaw Massacre", "Poltergeist" ja "Salem's Lot". Pean neid igati õnnestunud filmideks. Ühesõnaga mees rokkis kaheksakümnendatel täie rauaga. Järgnev aastakümme tunnistas mehe allakäiku ja nüüd peab mainima, et Hooper on korralikult põhja puudutanud. Ma ei ole küll Masters of Horror tema episoode näinud, kuid "Toolbox Murder" oli juba selline kräpp, et mul oleks pidanud alleriga selle tegelase vastu tekkima. Kuid võta näpust, sai ära vaadatud tema järjekordne "saavutus" horrormaailmas.


Doyle'i perekond kolib uude kohta elama ja valik langeb vanale majale, kus keldris on korralik surnukamber ja aiaks surnuaed. Hea valik. Kohalike seas liigub aga legend, et maa seal on neetud ja kuskil ajab oma asju ka kunagiste maja omanike deformeerunud poeg Bobby Fowler.


Film oli kräpp mis kräpp. Elukutselised näitlejad tegid halvemat tööd, kui eelnevalt juttu tehtud filmis peaaegu esimest korda kaamera ees olevad näitlejahakatised. Üllatuslikult tegi parima etteaste kõige noorem näitlejaansamblist. Stoori oli arvatavasti välja tõmmatud mingi paksu tüübi karvasest persest ning tegevustik mõjus pigem haledalt kui tõsiseltvõetavalt. Kirsiks tordi peal on muidugi üliodav ja sitt CGI, mis igasugused emotsioonid vaatajalt koorib. Filmi ainukeseks plussiks jäidki narkootikume naisele suhu oksendanud zombie-kaagid, ülejäänud aga oli ja jääb sitaks. Kindlasti tõuseb "Mortuary" väärtus mõnekümne aastaga, kui filmifriigid ta kuskilt üles kaevavad ja temast camp/cheese-energiat ammutavad.

2/10

Hõumid

Režissöör: Jeremy Saulnier
Osades: Chris Sharp, Macon Blair, Alex Barnett, Stacy Rock, Bill Tangradi jt.
Filmi pikkus: 79 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0878695/

"Everybody Dies!"

Heidikust Chris kavatseb järjekordse Halloweeni vastu võtta paari korraliku õudusfilmiga, kuid plaanid muutuvad, kui tuul toob tänaval temani salapärase kutse "mõrvapeole". Kuna kass ei lase teda rahulikult filme nautima hakata, loob ta endale papi ja teibi abil Pruuni Rüütli kostuumi ning seab sammud peo poole. Tuleb aga välja, et niinimetatud peo korraldanud inimesed on friikidest kunstipeded, kes vaese Chris'i mõrvast korraliku kunstiteose soovivad välja pigistada.

Wolfmelt...

Saulnier' debüütfilm olevat laineid löönud erinevatel indie-filmide festivalidel ja ka erinevad arvustused interneti sees olid valdavalt filmi suhtes kiitvad. Eks ma siis ootasin järjekordset koomilist veristamist, kuid "Murder Party" oli hoopistükis midagi muud. Kuigi filmil oli pidev low-budget maik juures, sobis see seekord siia nagu rusikas makku. Räpane laohoone, filmi pea ainsa tegevuspaigana, ja suhteliselt ülevindi mängitud karakterid vaid toitsid seda huvitavat atmosfääri. Kuigi satiirist kunstifriikide pihta sain läbi hammustatud, jäi huumoripool suht nõrgaks - paar korda mängiti naljakale situatsioonile ja loobiti mõni one-liner. Kuna põhirõhk oli pandudki huumorile, siis vedas see üldmuljet muidugi päris kenasti alla. Muidugi oli filmis paar kohta, kus verd pritsiti, kuid tundus, et need kohtumised olid suhteliselt põgusad. Kindlasti oleks filmi esimene pool ilma otsese gore näitamiseta sama hästi hakkama saanud. Lõpu poole keeras aga jant suhteliselt psühhoks ära, kui kultustükist "The Warriors" tuntud Baseball furies-kostüümi ja meigiga kunstimaniakk kirvega ringi tuias ning kõik ära tappa lubas. Sweet!

Suhteliselt puine huumor kõrvale jätta ning filmi vaadata üpriski originaalse stsenaariumi ja mõnna indie-õhustiku pärast, siis on tegemist tsipa üle keskmise teosega.

6/10

...ja The Ghoulyville Slugger & The Jeerleader

Režissöör: Joe Lynch
Osades: Erica Leerhsen, Henry Rollins, Texas Battle, Aleksa Palladino jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0804555/

"In the Forest, Only They Can Hear You Scream"

Mainin ära, et Fletchu soovitust filmi vindise peaga vaadata ei järginud. Sorry, hehehe.

"Wrong Turn" ei suutnud mulle midagi erilist pakkuda, kuna selleks ajaks oli mul juba see noortele suunatud õudukate tuhin üle läinud. Selle tõttu ei osanud ma selle järjest ka midagi oodata. Positiivsed arvustused siiski suutsid nii palju huvi minus tekitada, et otsustasingi ära kaeda selle straight-to-video ebardihorrori.


Henry Rollinsi mängitud erusõjaväelane kolonel Dale Murphy juhib järjekordset ameeriklaste reality show'd, kus 6 võistlejat peavad tsivilisatsioonist eemal, Lääne-Virginia metsades hakkama saama. Mäng võtab aga käreda pöörde kui esimesest osast tuttav kannibal-ebarditest perekond osavõtjatele ja saate meeskonnale jahti pidama hakkab.


Kuigi esimene "Wrong Turn" oli suhteliselt tõsimeelne kino-horror, astus ta siiski korduvalt ämbrisse ja tulemus oli ikkagi rohkem jabur, kui tõsiseltvõetav. Järje tegijad on arvatavasti selle läbi hammustanud ja selle asemel, et uuesti proovida, võtavad nemad asja käsile hoopis teise nurga alt. Film saab ootamatult viimasel ajal populaarse gore+komöödia lihvi ja klišeede ära kasutamine jandi eesmärgil lükkab teelt ära peaaegu kõik kivid ja kännud, kuhu võiks komistada. Samas ei ole ta kindlasti üks silmapaistvam horror-comedy, kuna midagi uut tal žanriga tuttavale pakkuda ei ole. Gore-effektid, kus neid vähegi demonstreeritakse, on silmapaistvad, kuid paaril korral, millal leidlikum effektimeister oleks asjale lahenduse leidnud, on kasutatud arvutite abi. Komöödia pool jääb siiski nõrgaks antud juhul. Henry Rollinsil, kes juba "Feastis" näitas enda muhedat külge, on liiga vähe teksti ning teine "naljanina" on tõsiselt närve sööv. Enamus tegelasi on tegelikult suhteliselt magedad, kuid seda parem on neid jälgida neid hukule lähenemas. Kahju ainult, et mu lemmiktegelased (SPOILER! Rollins ja paljaste rindadega tsikk) filmi lõpuni elada ei kannatanud.

Soliidne katse rikkuda reeglit "järg on alati eelmisest kehvem". Soovitaks kindlasti ka pilk peale visata nendel, kellele esimene osa midagi ei pakkunud.

5/10

Režissöör: Paddy Breathnach
Osades: Lindsey Haun, Jack Huston, Max Kasch, Maya Hazen, Alice Greczyn jt.
Filmi pikkus: 86 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0492486/

"Get Ready to Get Wasted"

Viis lolli Ameerikamaa noorukit sõidavad Iirimaale, et seal kohaliku tuttavaga metsa seentejahile minna. Loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt - sõidetakse otsa põdrale, kohtutakse metsas elavate hillbillydega ja süüakse seeni, mida tegelikult ei tohiks. Peale selle tuleb neil veel tegemist kohaliku killeriga, kes metsas seiklevaid wannabe-mükolooge maha notib.


Peab mainima, et huvi oli alguses päris suur, kuna minu silmad pole veel ühtegi teist seene-horrorit näinud. Ootasin samas sürreaalseid hetki pakkuvat korraliku õõvafilmi, kus seente peal trippivaid noori keegi või miski järjest puruks teeb. Noh, samas olin valmistunud halvimaks e. siis noortele tehtud teiniõudukas. Viimast ka film pakkus. Tegelased olid tüüpilised, stereotüüpsed ameerika noored, kellele läksid korda ainult meelemürgid ja seks. Anname andeks. Aga seda enam andeks ei anna, kui kõik liinid jooksevad vana, sissetallatud rada pidi ja mingit märki originaalsusest ei paista ka tulevat. Nagu ikka räägitakse lõkke ääres mingi vana legend, mida vaataja peab hakkama seostama filmi edasise käiguga ning jätab igati väljapaistva asjade kulu üldse kahe silma vahele. Võib öelda, et seekord jäi režissööri ja stsenaristide laiskus mulle kohe silma ja oskasin juba oodata seda lolli lõpupööret, mida meelemürgi-horrorid meile ikka ja jälle pakuvad. Muidu enamvähem keskpärasele õudukale oligi nii kiirelt vesi peale tõmmatud.

3/10

Režissöör: Roland Joffe
Osades: Elisha Cuthbert, Daniel Gillies, Pruitt Taylor Vince, Michael Harney, Laz Alonso jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0374563/

"Captivity" on suurepärane näide sellest, kuidas tavaline b-film püüab igatepidi enda varjust üle hüpata ja paista suuremana kui ta tegelikult on. Tegijatel oli arvatavasti liiga palju vaba aega ja tahtmist ja film sai üsnagi korraliku promokampaania. Alatu trikk, sest kokkuvõttes said petta nii peavoolu filmisõbrad kui ka b-filmide austajad. Näotu ja klišeedest kubisev film ei suuda pakkuda midagi uut kummalegi, ei ole siin korralikke näitlejatöid ega ka ämbritega verd ning õõvaelemente. Tavapärane lugu, mis püüab kasu lõigata "Saw"-frantsiisi jms uuema kooli horrori edust. Ei oska ma muidugi kommenteerida, kuidas filmil kinodes läks. Arvatavasti hästi, sest minul läks tarvis 3 vaatamiskorda, et film lõpuni saada vaadatud. Miks ma üldse punnitasin? Vastus on lihtne - Elisha Cuthbert hehe...

1/10

Režissöör: Andrew Currie
Osades: Carrie-Anne Moss, Billy Connoly, Dylan Baker, K'Sun Ray, Tim Blake Nelson, Henry Czerny jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0457572/

"Good dead are hard to find"

Paar aastat tagasi nägi ilmavalgust mäng "Stubbs the Zombie", mis erines teistest zombimängudest selle poolest, et seekord said sa ise zombie nahas olla ja inimesi linna peal süüa. Mäng oli tehtud muidugi paraja doosi huumoriga ja kuigi sai reitingu mature (17+) sobis ta minu arust pigem nooremapoolsemale sihtgrupile just oma lapsiku mängumootori poolest. Mind võlus ta aga oma mõnusa retro-futuristliku maailmaga ja suurepärase soundtrackiga, kus tänapäeva rokipundid on 50ndate paladele uue kuue andmud. "Fido" puhul võlusid mind just need samad elemendid, tsill 50ndate õhustik ja samast perioodist pärit muusika ja noh, zombie-temaatika on mulle alati istunud.


Filmiveeb.ee: Inimesed on suutnud ära kodustada zombid - nimelt on leiutatud spetsiaalne kaelarihm, mille abil surutakse alla zombide isu inimliha järele ja muudetakse nad teenriteks, kes sooritavad igas eeskujulikus perekonnas majapidamistöid. Sama moeröögatusega läheb kaasa ka väikese Timmy ema Helen, kes võtab endale koju abiliseks zombi nimega Fido. Ühel kaunil päeval aga keeldub Fido kaelarihm töötamast ja elav surnu paneb lõunasöögiks nahka naabrimemme. Kuna zombi ja väikese Timmy vahel on tekkinud juba soe kodulooma-peremehe suhe, otsutab poiss oma uut sõpra kaitsta ja koristab pidusöömingu jäljed...


"Fido" meenutas kangesti lapsepõlves nähtud poiss-ja-tema-koer filme. Oodatust oli vähem horror-elemente ja zombie-filmidega kaasnevat gore. Film sobikski arvatavasti paremini pühapäeva hommikuseks Kanal2 perefilmiks, kui reede hilisõhtuseks "närvikõdiks". Siiski, kui kõrvale heita kogu horror-jant oli tegemist üsnagi omapärase ja tsilli komöödiaga. Billy Connoly poolt mängitud Fido on kindlasti üks muhedam zombie-karakter filmiajaloos. Temas on "Day of the Dead" Bub'i isikupära ja Brad Pitti šarm, suutes ära sebida ka kauni pereema Carrie-Anne Moss'i. Sellele veel lisatud eelnevalt mainitud mõnus õhkkond, must huumor ning mõningased viited leidklikule 50ndate sci-fi žanrile ja tulemuseks on üle keskmise hea zomedy.

6/10