Režissöör: Walter Hill
Osades: Michael Beck, James Remar, Dorsey Wright, Brian Tyler jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0080120/
"Tonight they're all out to get the Warriors."
Täna avastasin ma, et peale ülikõva hardcore bändi The Warriors on ka ülikõva 1979. aastakäigu samanimeline film. Film tegelikult oli mul n-ö must see-listis päris pikka aega, kuid vaatamiseni jõudsin alles täna. Peamiselt muidugi selle tõttu, et juhtusin silmama uudist, kus lubati järgmiseks aastaks riimeiki, roolis Tony Scott. Ei oskagi midagi arvata sellest. Kui uusversioon muidugi läheb üle lubatud piiride ja lisab filmi kõvasti ultravägivalda, võib sellest projektist isegi asja saada. Ootuseid muidugi pole. Originaali aga võin julgelt lisada enda TOHUTULT pikka lemmikfilmide nimekirja. Poster ka seekord suuremalt, kuna see on lihtsalt cool!
Ühel heal õhtul kogunevad kõikide suuremate gängide 9 esindusliiget Bronxi, kus ajutiselt on kõigi vahel vaherahu ja Riffide liider Cyrus peab kõne edaspidise koostöö vajadusest linna politseijõudude vastu. Keset kõne Cyrus aga tapetakse ja süüdlasteks peetakse Coney Islandi The Warriors jõuku. Sõjardid peavad nüüd läbi vaenlaste territooriumite jõudma enda aladele tagasi, kannul rivaalitsevad gängid ja politsei.
"The Warriors" oli hea film sellepärast, et tal oli mõnus tempo. Ei mingit kohustuslikku aeglast sissejuhatust, alguse tempoga mindi lõpuni välja. Oli hea film sellepärast, et tegelaskujud olid originaalsed ja nii fakin coolid. Kui mängu tulevad kimonodes neksid, orbudest tänavaretsid või KISSi näomaalingute ja pesapallikurikatega relvastatud The Baseball furies on raske filmil ebaõnnestuda. Oli hea film sellepärast, et vahepeal oli stseenide üleminekute ja loo jutustamisel abi kasutatud väga ilusalt joonistatud koomiksi abi. Pilt sai koomiksikunstniku käe läbi uue ilme, näidati tegevuse edasiminekut veidike "koomiksirežiimis" ning film läks enda õiget rada pidi edasi. Lisaväärtust andsid tükile veel juustused kaklusstseenid (aasta oli siiski 79) ja korralik sündimuss taustaks. Vuppiduu! Kultusfilmi mainet igati õigustav...
Ühel heal õhtul kogunevad kõikide suuremate gängide 9 esindusliiget Bronxi, kus ajutiselt on kõigi vahel vaherahu ja Riffide liider Cyrus peab kõne edaspidise koostöö vajadusest linna politseijõudude vastu. Keset kõne Cyrus aga tapetakse ja süüdlasteks peetakse Coney Islandi The Warriors jõuku. Sõjardid peavad nüüd läbi vaenlaste territooriumite jõudma enda aladele tagasi, kannul rivaalitsevad gängid ja politsei.
"The Warriors" oli hea film sellepärast, et tal oli mõnus tempo. Ei mingit kohustuslikku aeglast sissejuhatust, alguse tempoga mindi lõpuni välja. Oli hea film sellepärast, et tegelaskujud olid originaalsed ja nii fakin coolid. Kui mängu tulevad kimonodes neksid, orbudest tänavaretsid või KISSi näomaalingute ja pesapallikurikatega relvastatud The Baseball furies on raske filmil ebaõnnestuda. Oli hea film sellepärast, et vahepeal oli stseenide üleminekute ja loo jutustamisel abi kasutatud väga ilusalt joonistatud koomiksi abi. Pilt sai koomiksikunstniku käe läbi uue ilme, näidati tegevuse edasiminekut veidike "koomiksirežiimis" ning film läks enda õiget rada pidi edasi. Lisaväärtust andsid tükile veel juustused kaklusstseenid (aasta oli siiski 79) ja korralik sündimuss taustaks. Vuppiduu! Kultusfilmi mainet igati õigustav...
8/10
"Warriors... come out to play-ay!"
"Warriors... come out to play-ay!"
4 Responses to 'The Warriors (1979)'
Comment by Trash.
Nende põgenemistee pikkuseks oli 29 km. lugesin ma kusagilt sellist triviat.
Walter Hillilt soovitan veel Southern Comfort´i ja The Long Riders ´it. ülikõvad !
Comment by paranoiadisco.
"Southern Comfort" tundub praegu esialgse uurimise järgi küll midagi sarnast olevat. Peab järgi tsekkima...
Trashi lemmikfilm on vist Southern Comfort, soovitas mullegi Deliverance'i kõrvale.
Comment by Trash.
"Southern Comfort" on military Deliverance. Sarnane aga erinev. : )
Postita kommentaar