Ajab ju ammu närvi, et tõeliselt häid ja olulisi filme peab veebipoodidest tikutulega taga ajama, välismaal käies kohalikele dvd-mängijatele mõistmatutes koodiversioonides plaatidel hankima või sootuks tundide viisi illegaalsetelt saitidelt alla laadima? Korralik leevendus on kohal: Sõpruse kino ja Balti filmikool toovad kõige friigimad filmid Tallinna ja Tartusse, näitavad neid parimas kvaliteedis, annavad kasutusõpetuse kaasa ja lubavad, et see on alles algus.

Uus filmisari „AINULT FRIIKIDELE“ linastub alates 25. veebruarist igal teisel esmaspäeval kl 9 õhtul kinos Sõprus ja järgmisel õhtul Tartu Athena Keskuses. Programm vältab ligi kuus kuud, 29. juulini, ning selle aja jooksul jõuab ekraanile 12 filmi, esimesel hooajal ühiskondlike ebakõlade märksõna all. Filmidele eelnevad profid sissejuhatused ajastusse ja autorite juurde, killukesed sellest, millega filmitudengite intellekti nädalast nädalasse rikastatakse. Kõik filmid linastuvad 35 mm filmikoopialt, originaalkeeles, inglisekeelse tõlkega.


Esimese hooaja programmis linastuvad filmid kajastavad sotsiaalseid perverssusi, räägivad keelatud armastusest, represseeritud omasooiharusest, seksuaalsest vägivallast, vaimsest terrorist ja ühiskonna ääremail ekslevaist heidikuist. Need on filmid, mis rikuvad konventsioone, võivad olla õrnahingelistele vastuvõetamatud ja esitavad väljakutse nii kinokunstile kui -publikule. Eesmärk pole siiski ainult ärritada – programmis linastuvad eranditult kõrge kunstilise tasemega filmid.

Programmi avafilmiks on tod Browningu film „Värdjad“ (Freaks, 1932). See hea ja halva maitse piiril balansseeriv kummastavalt kaunis ja samas õõvastav inimvärdjate armastuslugu on filmiajaloo üks veidramaid teoseid ja sobib suurepäraselt „Ainult friikidele“ programmi sissejuhatuseks.

Friigiprogrammi aitasid kokku panna mitu kinokunsti tundvat eksperti, nende hulgas režissöör Andres Maimik, vabakutselised ajakirjanikud Tristan Priimägi ja Andris Feldmanis, raadioajakirjanik Tõnu Karjatse, näitleja Taavi Eelmaa, Tiina Teras Pimedate Ööde Filmifestivali tiimist ja mitmed teised. Meediapartner on Eesti Ekspress, toetab Kultuuriministeerium. Väärt programm jõuab miniversioonis ka Läti ja Leedu pealinnade väärtfilmikinodesse.

Tiina Savi
„Ainult friikidele“ programmi juht

AINULT FRIIKIDELE AVAFILM TOD BROWNINGU „VÄRDJAD“ LINASTUB 25. VEEBRUARIL KELL 21:00 KINOS SÕPRUS

FILMILE EELNEB TRISTAN PRIIMÄGI LOENG !

Lisainfo tel: 627 6001

“AINULT FRIIKIDELE” PROGRAMMI ERILEHT ILMUB 21. VEEBRUARIL EESTI EKSPRESSI VAHEL!!

Režissöör: Eli Roth

Osades: Lauren German, Heather Matarazzo, Bijou Philips, Roger Bart jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0498353/

CABIN FEVER'iga näitas Roth, et temas on midagi, mis peab olema ühel korralikul õuduslavastajal. Tal olid omad eeskujud vanema kooli horroris, kuid samas ei kartnud ta ka mängu tuua uue kooli mängureegleid. CABIN FEVER oli igatepidi õnnestumine - film saavutas fännide seas väikese kultusmaine ja Lions Gate ostis filmi levitamisõigused üsnagi korraliku summa eest. "Great success!" muigas Roth pihkudesse. Peale filmi edu võttis Tarantino ta enda kaitsva tiiva alla ja lubas järgmist filmi produtseerida. Selleks sai HOSTEL, mis, paljugi tänu Tarantino nimele, sai kõva haibi ja seda kõrgemalt oli pärast kukkumine. Põhiliselt jagunesidki filmi näinud kaheks: ühed kiitsid, teised materdasid maatasa. Minujaoks jäi suhteliselt mittemidagiütlevaks. Kuna film teenis kinodest korraliku rahahunniku, siis loomalikult ei jäetud film järjeta.


Seekord on kuttide asemel Slovakkiasse sattunud kolm Ameerika kolledžitsikki, kes samamoodi satuvad pealtnäha rahulikku linnakesse ja hiljem end kohalikus piinaurkas aheldatuna leiavad. Samuti on loo keskseteks tegelasteks Slovakkiasse saabunud kaks ameeriklasest rikkurit, kel plaanis närve rahustada väikeste piinamismängudega neidude peal.


Kuna on teada, kuidas produtsenditoolis istuvale Tarantinole meeldib mõndade asjade juures enda kätt mängu panna, siis seekord oli Roth arvatavasti veidike rohkem Tarantino tegemistel silma peal hoidnud. Oli tunda seda sama hõngu, mis valitses CABIN FEVER'is. Friikid kõrvaltegelased, huumoriga vürtsitatud gore-momendid ja võimalikult palju paljast pinda. Pigem selline vanakooli exploitation-horrorile silma tegev, kui teismelisi tüdrukuid võluv rahahorror. Eks muidugi on raske, kui produtsendid nõuavad filmilt maksimumtulu ja nii peab arvestama reitingutega ja erinevate sihtgruppidega. Straight-to-video reliisidena toimiks Rothi teosed kindlasti paremini, olen selles kindel.


Kuna vaatasin Director's Cut versiooni, siis ei oska kommenteerida erinevusi kinoversiooni vahel. Loodan, et väikesed horror-sõbrad said kinos ikka peenise äralõikamise stseeni näha. Filmi parim koht. Eriti veel see, kuidas väikemees veel koera lõustade vahele visati ja vene jõrm veel armsa näo tegi ja "No!" ütles. Priceless! Deodato cameo oli ka päris muhe - täiesti otsene silmapilgutus tema sigitisele CANNIBAL HOLOCAUST.

6/10

Režissöör: Eric Valette

Osades: Gérald Laroche, Philippe Laudenbach, Clovis Cornillac, Dimitri Rataud jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0309832/

"En sortirez-vous vivant?"

Prantsuse horror-kino on end viimasel ajal väga heast küljest näidanud. Sellele viitab ka juba see, et Aasia kummitustelugude ümbertegemisest väsinud Hollywood on pilgud suunanud just vana-Euroopa poole. Nii mõnigi viimaste aastate Prantsuse horrortükk saab lähiajal ameeriklaste ümbertöötluse ja samal ajal meelitatakse suurte rahasummadega prantslasi ka Hollywoodi enda remake'sid lavastama. Näiteks võib tuua, minuarust suhteliselt soliidse, HAUTE TENSION'ga hakkama saanud Alexandre Aja, kes lavastas ameeriklastele THE HILLS HAVE EYES uusversiooni ja kohe peaks tal valmima ka Lõuna-Korea vaimuloo GEOUL SOKEURO ümbertöötlus MIRRORS. Ka 2006. aastal ilmavalgust näinud ILS režissöörid David Moreau ja Xavier Palud said Hollywoodi palgale ja lavastasid järjekordselt ühe remake'i THE EYE. Samuti on neil juba ILS õigused maha müüdud ja ei tohiks kaua minna, kuni ka see ameeriklaste toidulauale jõuab. Jah, Prantsuse uue kooli horrorist võiks kunagi lausa pikemalt jaurata, sest paistab, et koos Suurbritanniaga, ja miks mitte ka Norraga, on nad just viimasel kümnendil Euroopa horrorile maailmas väga head nime teinud.


Vallete' MALEFIQUE on järjekordselt hea näide sellest, kuidas luua minimaalsete vahenditega võimalikult hea atmosfääriga mõjuv õõvafilm. Kõik, mida tegelikult tarvis on, on hea (ja originaalne) idee ja head (ei pea sugugi olema tuntud) näitlejad, kes suudavad selle suurepärase idee hästi välja mängida. On neli vangi, kõik erinevad isiksused, räpane kong ja salapärane seina seest välja tulnud raamat. Raamatusse süvenedes avastavad mehed, et selle autor tegeles musta maagiaga ja selle abil ka väidetavalt ta vanglast põgenes. Kuigi pealtnäha on kõigil neljal tegelasel ühised soovid - vanglast vabanemine - toob raamat igasühes välja hoopiski teised küljed, mida ta, nagu kullakaevajast naine, nende puhul ära kasutab.


Selline kurjast raamat (Necronomicon, H.P. Lovecrafti järgi) on tegelikult filmidega veidike lähemalt tutvust teinutele juba suhteliselt tuttav teema. Võitles ju juba Bruce Campbell 1981. aasta kultusklassikas EVIL DEAD Surnute raamatu poolt ülesäratatud kurjade vaimudega ja piknikule läinud teismelised sama raamatu tõttu meie dimensiooni sattunud plastiliinist monstrumitega filmis EQUINOX. Kui nendes filmides oli raamatu ümber teatud salapära, mis hoolimata filmide koomilisest (kas siis tahtlikust või tahtmatust) alatoonist, püsis, siis seekord näidatakse meile juba filmi alguses raamatu päritolu, mis veidike üldist atmosfääri rikub. Selle puudujäägi atmosfääris suudab Vallete aga korvata heade karakteritega ja sünge tegevuspaigaga, milleks on 90% filmist vangikong. Kuna jutt kisub juba vastikult pikaks, toon ma välja miinused, mille tõttu film ei olnud täiuslik. Ei meeldinud mulle see, et peale filmi keskosa hakkas lugu ennast mingis mõttes kordama, ja seda kuni lõpplahenduseni. See nullis hea tempolahenduse ära. Võib-olla oleks ideaalselt sobinud antud stsenaarium lühifilmina? Kuna tegu polnud ei sügava psühholoogilise horroriga ega ka verise goremageddoniga, siis oleks siia filmi just sobinud just mõlemast aspektist filmi veidike ekstreemsemaks muuta, mitte palju, just veidike. Või hoopiski tasakaalu nihutada ühe poole kasuks.


Paistab, et Ameerika produtsendid Vallete talendis midagi leidsid, nii pandigi ta Miike' CHAKUSHIN ARI uusversiooni ONE MISSED CALL lavastajatooli. Kuigi film kasseeris kinodest korralikult raha sisse, sai kriitikutelt ja filmisõpradelt film korralikult lõuksi. Mees jäägu ikka oma liistude juurde ja loodame, et tema järgmine lavastajatöö (alahinnatud) Clock Toweri mänguseeria filmiversioon tuleb parem.

7/10

Režissöör: Chris Stapp
Osades: Floyd Alexander-Hunt, Zach Baker, Andrew Beattie, Dominic Bowden jt.
Filmi pikkus: 75 min.
IMDb: http://us.imdb.com/title/tt0970529/

"Live fast, die faster"

Randy Cambell on juba lapsest peale tahtnud saada Uus-Meremaa kõige hulljulgemaks stuntmaniks. Kuna kõik peab kuskilt alguse saama, liitub ta hetke kuumima trikimehe Dick Juhansonsoni tiimiga. Kaskadööri veri aga voolab Randy veenides ja varsti saabki ta peldikute küürimise asemel ise autode rooli istuda. See aga ei ole meeltmööda Dick'ile, kes oma positsiooni ohustatuna tunneb.


Sellised hea maitse piire eiravad komöödiad on tegelikult mu salalemmikud ja kui film on toodetud veel teisel pool maakera Uus-Meremaal, kus huumor on must ja räpane, on see nagu kirss tordi peal. Trailerit nähes tuli meelde kohe mõni aeg tagasi nähtud HOT ROD, stuntmanidest filmide tegemine on vist uus trend. Mõlemad filmid on täiesti puhas white trash meelelahutus, mulle sobib. Mis mulle kiwide puhul meeldib, on see, et neil on seal geenidesse vist sisse kodeeritud väike lõik, mis käseb armastada gore'i. Ka antud komöödiasse on sisse topitud veidraid ja ajuvabasid veristamislõike, mis peaks suurepäraselt edasi andma väikese ettekujutuse filmi huumorisuunast.

Kuna ma sisustasin filmiga enda rongiretke pühale tarkusemaale, siis jäi täiuslikust fiilingust kõvasti puudu. Peale rongimüra oli segavaks faktoriks ka Simpel Sessionilt emmede juurde sõitvad lahedad kutid ja totsid, kes suitsu kimusid, alkohole tarbisid ja roppuseid üle vaguni hõikasid.

Itsitada sain, paar naerupahvakatki sekka, kuid see oli ka kõik. Teistkordselt vaataks arvatavasti bensiini või mingi ebaseadusliku mürgi mõju all.

5/10

Režissöör: Darren Lynn Bousman
Osades: Tobin Bell, Costas Mandylor, Scott Patterson, Betsy Russell jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0890870/

"It's a Trap"

Kuigi Jigsaw andis otsad eelmises episoodis laksuvad produtsentidel raha järgi ikka veel lõuad ja paistab, et seerial nii pea veel otsa ei tule. Nimelt oli vanamehel enne oma kõngemist kõik läbi mõeldud ja nii viivadki nüüd tema armsaid plaane ellu täiesti random inimesed. Tunnistan, et seekordsed surmad tegid silmad ette varasematele. Verd ja mäda loobiti rohkem ning lõksud paistsid brutaalsemad olevat. Eks see suht oligi filmi ainuke positiivne külg, mis minuarust on täiesti arusaadav. Kõik muu, mis seda ümbritses oli frustreeriv ja kohmakas. Pohmakahommikuseks hollivuudi vaatamiseks kõlbas, mingit muud väärtust siit otsima hakata on lollus.

Huvitav, kas filmi autorid siinkirjutaja kombel ka rikutud /b/tard'id, filmi tagline lubab seda eeldada küll hehe...

4/10

Režissöör: Johnny To, Wai Ka Fai
Osades: Andy On, Lau Ching Wan, Kelly Lin, Ka Tung Lam, Ka Tung Lam jt.
Filmi pikkus: 89 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0969269/

"I can see a person's inner personality."

Peale FONG JUK vaatamist, lubasin ma endale, et see ei jää kindlasti mul viimaseks To filmiks. Sellest on nüüd tükk aega möödas ning alles nüüd avanes mul võimalus To'ga uuesti tutvust teha. Kuigi eelisjärjekorras olid HAK SE WUI oma järjega ja PTU, viis saatus mind hoopiski kokku tema ühe viimase teosega. Kuna väike Hong-Kongi mehike on lihtsalt nii produktiivne, siis on selle postituse üles jõudmise ajaks tal kindlasti juba paar filmi veel otsa valminud hehe.


Bun on politseiinspektor, kelle meetodid pole just kõige tavalisemate killast ja kolleegid vaatavad imestusega pealt, kuidas ärapööranud uurija ka kõige raskemaid juhtumeid lahendab. Hoolimata oma mainest saab ta aga peale seda, kui ta bossi pensionile saatmisel oma kõrva kõigi ees ära lõikab, kinga. Hoolimata sellest, et Bun ei kanna enam märki ja ametirelva, otsustab ta abistada noort uurijat Ho'd, kes loodab, et hullunud detektiivi mittetraditsioonilised meetodid aitavad tal leida kadunud politseiniku.


SUN TAAM oleks jäänud täiesti tavapäraseks krimipõnevikuks, kui To poleks samal ajal flirtinud paljude teiste žanridega. Nii võib siit leida näpuotsaga komejanti, horrorit ja natuke peaks rahuldama ka romanticmanide vajadusi (olgem ausad, restoranistseen oli päris armas). Filmi staar on muidugi Ching Wan Lau, kes suudab põrunud detektiivi nii hästi välja mängida, et paneb lausa talle kaasa tundma. See kuidas ta inimeste erinevaid isikuomadusi nägi mitme inimese näol oli arvatavasti filmi geniaalsem lüke. Teinekord tea, et kui tahad midagi teha aga ei suuda, pead sa lihtsalt endas väikse paksmao alla suruma höhö. Kuigi Trash mainis, et sellist meetodit on ka ennem filmides kasutatud, oli see minujaoks sama uudne ja lahe, kui FONG JUK'is pulbriline verepritsimine, mida oli põgusalt kasutatud ka käesolevas filmis. Suur pluss kogu jandi juures on veel see, et lõpp on loogiline. Olin küll valmistunud järjekordseks kahestunud isiksuse lahenduseks, kuid asjad läksid just nii nagu pildilt paistis. Arvan, et siinkohal oli selline väike vaataja eksitamine taotuslik, lahendus on koguaeg silme ees, kuid selle ümber käib üks igavene hõõrumine ja lahendus ise jääb lihtsalt kahe silma vahele. Lõpp siiski vajab teistkordset ülevaatamist, sest ametirelvi vahetati omavahel nagu suguhaiguseid Aafrikas.

7/10

Režissöör: Matt Flynn
Osades: Danica McKellar, William Forsythe, Sean Kanan, Jay Kenneth Johnson, Gabrielle Richens jt.
Filmi pikkus: 86 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0475289/

"Reality Kills."

Grupp üliõpilasi (kohustuslik neegripoiss, spordipoiss, tuupurist ilustüdruk, iluspoiss, gay asiaat, hevitsikk, beib - yeah!) sõidab mandrilt eemale väikesele saarele, et seal bioloogiat õppida. Õppimine lükatakse kiirelt aga tagaplaanile ja tere alkohol, marihuaana ja seks. Varsti hakkab ükshaaval inimesi kaduma ja neid võõrustav horror-fanaatikust abielupaar tundub iga korraga järjest kahtlustäratavam.


Mulle väga istub kui film ei võta end üldse tõsiselt. Niimoodi saab pea alati luua vähemalt mõnusalt keskpärase ajaviiteka kuid on juhtunud, et tulemus rokib nagu korralik film. Režissöör Matt Flynn'gi pole viitsinud/tahtnud eriti originaalse stsenaariumiga välja tulla - selle asemel, et tuua horror-žanri uusi ideid, kasutab ta juba korduvalt nämmutatud klišeesid ja muudab nendega filmi mõnusaks ajuvabaks komejandiks. Iga stseeniga teeb kummarduse, khm... kopeerib, lavastaja oma suurimaid eeskujusid - surmad on võetud kuulsamatest horrorfilmidest, peategelased arutavad pidevalt omavahel erinevatest filmidest, tegelaste nimed on kas erinevate õuduskirjanike või -lavastajate omad jnejne. Oleks stsenaariumiga natuke rohkem vaeva nähtud, et erinevad viited rohkem üldpildiga kokku läheks, oleks täitsa asja saanud. Praegu aga jäi keskpäraseks horror-komejandiks, kus küll verd pritsib, kuid naljad ei taha eriti hästi töödata. Lõpetuseks oleks paslik filmi ennast tsiteerida: "Jesus, what the hell is going on?" - "Some piece of shit horror movie and hopefully without a sequel."

5/10

Režissöör: Francis Lawrence

Osades: Will Smith, Alice Braga, Salli Richardson jt.
Filmi pikkus: 101 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0480249/

"The last man on earth is not alone"

Üks õhtu väikse seltskonnaga Zavoodi poole liikudes tuli meile vastu kurva näoga kiilaspäine neeger, kes soovis kambaga liituda, et Tartu ööeluga lähemalt tutvuda. Nimelt olevat tüüp kuulus näitleja mitme maa ja mere tagant ja siinse eluga mitte kursis. Võtsime siis ta oma tiiva alla ja käisime temaga läbi nii Zavoodist, erinevatest rokibaaridest, Maailmast, jazzklubist Illegaard ja täpiks i peale sai Tanel Padari kontsert klubis Illusioon. Paistab, et mehike jäi rahule nii kohalike vägijookidega Laua Viin ja A. Le Coq Porter kui ka kohalike urgasbaaridega. Hiljem bussipeale kiirustades surus veel kätt ja pistis pihku plaadi, millele oli musta tintenpenniga peale kritseldatud "imbt-xvid-ial-rpk". Koju jõudes kerisin põhku ja plaat jäi umbes nädalaks laua peale tolmu koguma, kuni ükspäev tekkis kange uudishimu plaadi sisu järele.


Tuli välja, et plaadi peal on järjekordse Hollywoodi suurteose "I Am Legend" DVD screener. Kuigi ma piraatlust ei poolda, käis sõber peale, et film ära vaadata. Tema oli kuulnud, et film Mikidemaal kõvasti vaatajaid kogunud ja siis kindlasti väga hea. Ei hakanud vastu vaidlema ja lugu viimasest ellujääjast peale viirusepideemiat, mis inimesed vampiiri-taolisteks monstrumiteks muutis, võis alata.


Kui filmi võrrelda paar kuud tagasi vaadatud "I am Omega'ga", siis on kohe aru saada kuhu seekord raha on pandud. Inimtühjadel ja rohtu kasvanud NY tänavatel autoga hirvedele jahti pidamine ja niisama ringi uimerdamine oli päris mõnus vaatepilt. Kahju ainult, et igast stseenist paistis välja seda juustust CGI'd. Jääb müsteeriumiks, miks on nii suure eelarvega filmi puhul nii palju arvutigraafikat kasutatud. Tänapäeval on suurte rahadega võimalik ju tohutult suuri asju korda saata ka arvutite abi kasutamata. Vampiiride puhul samas ei saa eriti nuriseda, kuna grimmiga inimesed poleks suutnud neid ebainimlikult kiireid tegelasi välja mängida, samas oleks võinud nad välja näha natuke reaalsemad, mitte nagu arvutimängutegelased.

Kuigi film iga minutiga järjest tüütumaks läks ja tobe heroiline lõpp juba täielik juustukera oli, oli filmi esimene pool minujaoks küll väga mõnus post-apokalüptiline lugu üksikust mehest täiesti uues maailmas. Kuna ma Mathesoni ulmeromaani lugenud pole, siis jääb minujaoks mõistatuseks, mis välja on jäetud ja mis mitte, filmis aga paistis kõik kuidagi üksteise otsa topitult, et tunni ja neljakümne minuti sisse ära mahtuda. Huvi aga raamatu vastu tõusis ja loodame, et lähitulevikus saab ka see probleem lahendatud.

6/10

Tartusse eksinud võõramaalane