Režissöör: Kinji Fukasaku

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0266308/

"42 Students, Three Days, One Survivor, No Rules."

Mäletan, et BATTLE ROYALE ei suutnud must juba esmakordsel vaatamisel olulisi emotsioone välja pigistada ning ei suutnud seda viga parandada ka hiljuti vaadatud director's cut versioon. Kui aus olla, siis ma mälu järgi kahe versiooni erinevusi välja tuua ei oskagi, kuigi mulle tundus, et Fukasaku enda nägemuses oli väheke suurema tähtsusega üksteist nottivate õpilaste omavahelised suhted - seda suhteliselt kahtlase väärtusega flashback-stseenide näol. Film ise on muidugi tunduvalt leebem, kui tema üsna vastuolulise maine järgi eeldada võiks. Jah, noored kasutavad küll üksteise vastu jõhkrat vägivalda ja kuskil taustal jookseb väike sotsiaalkriitiline noot aga see kõik on ekraanile toodud üsna kohmakalt. Tundubki, et film võlgneb enda kultusmaine pärast just ameerika kriitikutele ja filmisõpradele, kes filmi vaid sellepärast suurte sõnadega iseloomustasid, et see tegeles teemaga, mis sealses kinos veel ikka üsna suur tabu on - noorte ja laste vastu suunatud vägivald (isegi omaealiste poolt).

6/10

Režissöör: Ruben Fleischer
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1156398/

"This place is so dead"

ZOMBIELAND on ameeriklaste omapoolne katse luua midagi brittide SHAUN OF THE DEAD sarnast ehk zombi-filmide klišeedele ülesehitada naljafilm, kus omajagu pritsiks ka punast asja. Ameeriklased on aga kõige tähtsamaga puuse pannud - inimliha himustavaid elavaid surnuid on sealsel zombimaal kahtlaselt vähevõitu. Nii möödubki enamus filmi Woody Harrelsoni ja "selle nohiku" omavahelise (näiliselt suures osas improviseeritud) dialoogi saatel, kus on kohta nii muhedatele vihjetele žanrikinole kui ka haledale, tühisele pläkutamisele. Filmi eredamateks momentideks jäävadki "selle nohiku" poolt koostatud ellujäämisõpetused ja kõigi sõbra Bill Murray cameo. Öösel välismaalaseid valvates täitsa sobiv vaatamine, teist korda samas vabatahtlikult plaati mängijasse enam ei suskaks. 5/10

http://www.newgrounds.com/portal/view/378688

Režissöör: Kevin Reynolds
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110944/

"For the love of a woman, for the honor of their Gods, they would destroy Paradise"

Huvi Lihavõttesaare ja selle mineviku vastu minus on suuresti äratanud kunagi loetud Thor Heyerdahl'i reisiraamat AKU-AKU. Kuid seeme oli pärit juba varajasest lapsepõlves, kui kogemata sai ühelt tundamtult kanalilt vaadatud ühte pooletoobist dokumentaali, kus saart valvavaid suuri kivikujusid maavälise eluga seostati. Väiksele poisile, kes vabal ajal pidevalt isa Universum-ajakirjasid lappas, polnudki muud vaja, et üks väike saareke ja seda ümbritsev niivõrd ära müstifitseerida. Praegu toovad sellised mälestused muidugi muige suule ning Lihavõttesaare ja kosmoserändurite seoseid enam leida ei oska (isegi kui sooviks, täname sissesöödetud ratsionaalset maailmapilti) aga mingisugune salapära saare ümber minu jaoks kadunud pole.


Lihavõttesaart (või Rapa Nui, nagu kutsusid enda kodupaika kunagised elanikud) ja selle inimeste käekäiku võib tuua väga heaks näiteks üheks tsivilisatsiooni mandumisest - suuremas plaanis isegi, väikese fantaasialennuga, inimkonna mini-mudeliks. Pidasid ju saareelanikud end maailma ainukesteks inimesteks ning seetõttu võib seal, isolatsioonis, toimunud protsesse väga hästi kõrvutada näiteks praegu maailmas toimuvaga - loodusressurside kontrollimatu tarbimine, klasside-vaheline hõõrdumine, ülerahvastatus ja sellega kaasnenud nälg ning isegi rassiviha (tumedanahaliste ja heledanahaliste vahel), kõiki neid võib lugeda põhjuseks miks ühel hetkel saar inimtühjaks muutus. Seda peegeldab hästi ka Kevin Reynoldsi ajalooline film, olgugi, et see, sarnaselt Mel Gibson'i APOCALYPTO'le, jääb hollywoodiliku, möllurohke seiklusfilmi varju. Pilguheit tolle aja inimeste eluviisidesse, rituaalidesse ning kombestikesse on küll huvitav ja detailiderohke aga jääb mulje, et lavastaja prioriteet on siiski sujuv ja kinokülastaja-sõbralik narratiiv, mis toobki ringiga tagasi just sellesse eelnevalt mainitud valupunkti ning oodatult tõmmatakse otsad kokku silmi kissitama ajava õnneliku lõpuga - öäk! 6/10

Kauaoodatud valge laev on saabunud!

Režissöör: Shinya Tsukamoto

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100991/

HIRUKO THE GOBLIN on umbes sellise kategooria film, mille ühe-kahe maineka filmiga välja tulnud lavastajad n-ö maharahunemiseks valmis vorbivad, et siis hiljem värske peaga jälle tõsisema tüki kallale asuda. Eks talitas samamoodi ka Jaapani tänapäeva üks omanäolisemaid lavastajaid Shinya Tsukamoto. Loomulikult ei kannata antud film mingit võrdlust tema kaks aastat varem ilmavalgust näinud kultushitiga TETSUO. Ei oma ta režissöörile omast distinktiivset käekirja ning, tõsi, langeb pigem meelelahutuslikumasse pop-horror'i valdkonda kui proovib olla tähistaeva üks eredamalt säravamatest tähtedest. Nentigem siiski, et oma võlu filmil siiski on.


Hieda, oma "krati-teooriate" tõttu tõsimeelsete teadlaste ridadest väljatõugatud arheoloog, saab õpetajast naisevennalt kutse külastada suvevahel tühjana seisvat kooli. Viimane nimelt kahtlustab, et kooli all olevad koopad on koduks deemonitele, kes sobivat momenti ootavad, et maa peale tungida. Kohale jõudes avastab Hieda, et õnnetul kombel põrgu uksed on valla saanud ning tühja kooli peal sigatsebki juba üks koopast põgenenud kratt. Nii peabki arheoloog õpetaja pojaga, kelle seljale on ilmunud saladuslikud põletusmärgid, mis meenutavad kangesti iga krati poolt tapetud inimese nägu, kutsumata külalise tagasi maapõue meelitama ning sealse "ukse" sulgema.


Tsukamoto on selle filmi puhul üsna suuresti šnitti võtnud läänemaisest horror-kinost, kuid samas vürtsitanud seda korraliku annuse aasialiku jandiga, mistõttu kogu kompott siiski oma originaalsuse säilitas. Ämblikujalgadel ringi sabistavad kratid, kes oma ohvrite päid elavate hirmutamiseks ja lõksu meelitamiseks kasutasid, meenutasid kangesti näiteks THE THING'is operatsioonilaualt Kurt Russeli eest põgenevat tulnukorganismi ning pidev POV-kaameravõtte kasutamine deemonliku hingeldamisega oli justkui austav silmapilgutus THE EVIL DEAD'ile. Kahju vaid, et Tsukamoto seekord enda fantaasialennuga tohututesse kõrgustesse ei lenda, vaid toob kaamera ette sellest vaid raasukesi - pidev ähkiva ja grimassitava krati eest põgenemine hakkas nimelt varsti end kordama ning olulisi üllatusi, peale mõnusa grimmi ning stop motion-efektide, vaatajale enam pakkuda ei suudetud. 5/10

Režissöör: Wai-Man Cheng

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0276500/

Harry on teadlane, kes on ameeriklastele andnud nõusoleku luua nende armeele uut tüüpi sõjamasin - sõdur, kes ei tunneks nälga, väsimust ega ka mingit valu. Loomulikult läheb eksperiment nihu ja varsti on just Harry see, kes antud viiruse tagasi kodumaale, Hong Kongi viib. Seal suudab välja vihastada kohaliku triaadi bossi ning omavahelise kemplemise tulemusel avastatakse end varsti trellide tagant. Nii muutubki väikese maakonna politseiprefektuur varsti lahinguväljaks: ühel pool saamatud politeiinspektorid, teisel pool uut inimkonda luua tahtvad zombid.


Pole just eriline üllatus, et film proovib tükikesi ampsata BIO-ZOMBIE menust. Viimasele mõjub see muidugi tunnustavalt, kui kaasmaalased filmi juba selliseks eeskujulikuks teoseks peavad, et sealt mõned aastad hiljem kõik maha viksida. Peale sellist teadmist võrdled alateadlikult pidevalt rip-off'i originaaliga ning kriitikhaamer lööb eksimuste puhul ka valusamalt. Muidu oli tegemist täiesti standardse käkiga. Selline hongkongilik komejant liigub igasuguse horrori puhul pea alati üsna konarlikult ja nii ka siin - oli täiesti helgeid momente aga enamus ajast oleks oodanud väheke keskendumist ka muudele aspektidele. Samas tuleb filmitegijatele au anda: film saadi linti paari nädalaga ja juba nädala pärast jooksis kinodes. Rääkides siis kiiruga põlve otsas tehtud filmist. 4/10

Harry pole rahul kohalike prostituutidega

Režissöör: Ti West
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1172994/

"Talk on the Phone. Finish Your Homework. Watch TV. Die."

Larry Fessendeni tegemistel ja toimetamistel olen ma peale tema suurepärase WENDIGO vaatamist ikka silma peal hoidnud, eriti tänu tema produktsioonikompaniile Glass Eye Pix ilmunud väikestele õudusfilmikestele. Sealsed tegelased nimelt tunduvad üsna hästi taipavat seda õiget horror-kino vaimu ja meelsust ning usun, et just sealtmailt võib tulevikus oodata seda jumalikku tuulepuhangut, mis praeguseks roojaseks muutunud ja lehkama hakanud žanri päästab. Fessendeni rahadega nägi ka ilmavalgust noorukese Ti West'i kirjutatud ja lavastatud film, mis on praeguseks õudusfilmide austajate ridades sama palju tolmu üles keerutanud kui oma haibiga juba isegi antud piiridest väljunud PARANORMAL ACITIVITY. Mõlemad linateosed kannavad ka muus osas üsna palju ühiseid jooni - tänu väikestele produktsioonifirmadele on kaamera taga vähem näpuga viibutavaid rahabosse ja seetõttu ei pea režissöör ka kartma, et hiljem keegi teine tema vaimusünnitisele kääridega kallale läheb. Samas on liiguvad mõlemad ka üsna kindlatel rööbastel, viimane annab oma panuse viimasel ajal populaarsuse saavutanud first-person horror'ile, THE HOUSE OF THE DEVIL aga topib vaataja ajamasinasse ning viib ta paarkümmend aastat tagasi, perioodi, kus õudusfilmid viimati veel kindlat nägu suutsid näidata.


70ndate ja 80ndate õuduskino on tänapäevalgi veel hea nautida. Olgugi, et selle perioodi filmid ei suuda enam lapsepõlvemälestustega samasugust efekti pakkuda, on neis siiski midagi salapärast, võluvat, mis nende juurde ikka ja jälle ringiga tagasi tõmbab. Üheks süüdlaseks on loomulikult tehnoloogia aren, mis pole puutumata jätnud ka filmitööstust. Kui kunagi pidid filmi taga olnud inimesed lausa imekspandavat nutikust välja näitama, et ajusopis kumav fantaasia edukalt kaamera ees toimima saada, siis mulle tundub, et nüüd jäädakse pigem lootma odava arvutigraafika peale, et selle abil kõik täitmist vajavad augud täita ning asi kiirelt purki saada. Võib-olla see on just üks põhjust, miks Ti West otsustas oma loo viia 80ndatesse ning kasutades vaid selle perioodi filmitehnikat, andes filmile väga audentse ajastu žanrikino pildi. Võib vaid öelda, et see kõik toimib suurepäraselt.


Juba esimestel minutitel kui peakangelanna oma kõrge värvliga teksade, vatijope ja Sony Walkmaniga tänavatel jalutab ning külmavärinaid tekitavate sündihelide saatel kollaseid tiitreid ekraanile loobiti, olin ma müüdud. Edasi liikus kõik juba tuttavat rada pidi, et seda ümberjutustama hakata pole üldse mõtet. Igatahes jõutakse lõpuks nimikangelaseni, Saatana oma majja, kuhu peakangelane üksi kurjade jõududega kemplema jääb. Kummituslik suur maja loob muidugi suurepärase pinna pinge kasvatamiseks. Kriuksuvad põrandad, kolisevad torud, paukuvad uksed, sammud ülakorrusel - arsenal, mida West pinge kruvimisel osavalt kasutab - ning selle kõige keskel "last valvav" neiu. Esimesel poolel praktiliselt ühtegi pauku kahurist ei tule ning paistis, et asi sõuab samasugusel vaiksel tempol ka sadamasse. Kuid loomulikult oli vaja mängu tuua ka tolle perioodi slasher'i elemendid ning filmi lõpplahendus mõjus seetõttu üsna võõralt - võiks öelda isegi, et tihket atmosfääri kirvega poolitavalt. Ei rikkunud küll oluliselt üldpilti aga jättis hetkeks väheke mõru maigu suhu.

Filmi nimest ei soovita ma küll end heidutada lasta (meenutagem vaid kunagisi kultushitte nagu HALLOWEEN või FRIDAY THE 13TH, robustsetest nimedest hoolimata raiuti end filmiklassikasse) ning uudishimu puhul ka trailer vahele jätta, mis, nagu ikka, filmi vaimsusest täiesti puhas on. Minu jaoks on hetkel tegemist ühe selle aasta tugevaima üllatajaga.

9/10

Režissöör: Rodman Flender

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0138510/

"The touching story of a boy and his right hand."

Need noortekomöödiate ja õudusfilmide segud pole kunagi mu suured lemmikud olnud. On muidugi mõned erandid, mis suudavad mingilgi määral teiste seast silma paista - THE FACULTY näiteks - aga muidu on see alamžanr minu jaoks üks suur hall mass. Pealtnäha ei suudaks ka antud teos kuidagi enda vennaraasude ridadest välja rabeleda - luuserist peakangelane, tema pidevalt kanepiaurude all olevad sõbrad, kuum naabritüdruk ja keskkooli lõpuball - kõik juba ammu (liiga) tuttavaks muutunud elemendid. Siiski on siin midagi, mis ta teiste omanäoliste seest esile tõstab. Olgu siis selleks paremale vaatamise asemel pea vasakule pööranud huumor, Seth Greeni kanepimaigulised one-liner'id või lõpupeol rahvast hullutav The Offspring (üks mu lapsepõlve lemmikbände). Täiselamuseks tuleks muidugi tumerohelised prillid ninale tõmmata, sest selge peaga tundub film kohati tõesti liiga random... aga võib ka lihtsalt nautida mõtiskledes viidete üle erinevatele kultusfilmidele või ilastades vahtida barely legal Jessica Alba kehastatud naabritüdrukut.

5/10

Režissöör: G. Cameron Romero
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1118693/

"In God's Name They Prey"

Oma kuulsa isa varjust pole just kõige kergem välja tulla, see on kindel. Eriti keerukaks kujuneb see aga juhul kui su vanamees on juhuslikult George A. Romero - lojaalse fännibaasiga, õudusfilmide ühe alamžanri revolutsionäär. Nimelt on siis kõik pilgud just sulle suunatud, sest oodatakse sinult ju isa geenide tõttu palju enamat kui mingilt suvaliselt uus-üritajalt. Cameron Romero selle raskuse all aga kokku varisebki. Tema teine täispikk mängufilm on nimelt nii lohakas, et DVD kaane peale isalt nuiatud tsitaat This is as scary as it gets jätab ka kultusrežissööri ise üsna halba valgusesse seisma.


Texase osariigis mootorsae abil toimepandud kuriteod võiks tõesti juba rahule jätta, kuid ikka ja jälle proovivad juba filmiklassikasse kuuluvat teost oma näo järgi uuesti ekraanile tuua ning selle pealt miljoneid endale tasku pista. Jälle need samad päraperses asuvad farmid, pooletoobistest koosnevad perekonnad ning nende territooriumile tunginud rumalad noored, kes varsti tugeva, kuid juhmi, perepoja poolt tükkideks lõigatakse - need kõik on ju ammu läbi mälutud ja maha sülitatud klišeejupid, mida noored režissöörid siiamaani kasutada armastavad. Romero jr. on aga veelgi kaugemale asja viinud, nimelt paistab tema film peale tükkideks laguneva stsenaariumi silma veel uskumatult saamatute näitlejatööde ning kohmaka montaažiga - enamik stseene lõpetati väga veidral hetkel, justkui poole tegevuse pealt. Kõik see lisas filmile muidugi ebamaist hõngu ning sellel paarkümmend aastat seista lastes, võib temast filmifriikidele mõnus juustusnäkk saada - umbes nagu tol ajal vähetuntud 80ndate odav-horror enamasti meile praegu mõjub.


Sarnaselt papa Romerole, on ka Romero jr žanris omamoodi revolutsionäär - nii halba b-filmi pole mina tõesti ammu juba näinud.

1/10