Režissöör: Jörn Donner
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0066215/

Režissöör: Lee Jeong-beom
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1527788/

Korea kõige vaadatum film aastal 2010, mis noppis ka suure saagi kohalikel filmiauhindade jagamisel - ei saa ju kuidagi mööda vaadata. Kahjuks on aga lood sellised, et sealne filmitööstus ei kavatsegi praegusel ajal eriliste üllatustega välja tulla ja eelistatakse pigem käia juba vana, turvalist rada. Peaosas nunnu modellimõõtu noormees (kes erinevate peksukunstidega võrdväärselt arvatavasti ka tohutuid teadmisi näokreemidest ja juuksehoolduvahenditest omab), et kinno tuua võimalikult palju naisterahvaid ja (sealse kino kohta) ülimalt lihtsalt jälgitav lugu, mida on vürtsitatud võimalikult paljude veriste peksu- ja action-steenidega ning plahvatustega, et ka naistega kaasas olevad mehed kinotoolis magama ei jääks. Kõrvalosas veel väike, armas tüdrukutirts, keda peategelane gängsterite käest päästma peab hakkama - täiuslik koguperemeelelahutus ühesõnaga. Kui nüüd kõrvale jätta ebaoriginaalne lugu, mida on omajagu nämmutanud juba Hollywood ja millele korealased omalt poolt tavapäraseid nõkse lisanud pole, siis võis ju tegelikult rahule jääda. Selline tavaline meelelahutuslik action-film, mida ka meie limonaadikinod teiselt poolt Atlanti ookeanit siia näitamiseks toovad ja mis tavaliselt hästi vastu võetakse. Korea action-kinost huvitanutel soovitaks selle asemel parem kätte võtta paari aasta tagune krimilugu THE CHASER või minna hoopistükkis "klassikute" A DIRTY CARNIVAL või A BITTERSWEET LIFE kallale. 6/10

Režissöör: Terry Zwigoff

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0364955/

"Who said anything about talent?"

See, teine ekstsentrikutest režissööri Terry Zwigoff'i ja koomiksimeistri Daniel Clowes'i koostöö, oleks arvatavasti veel kõvasti mu plaadiriiulil tolmu kogunud, kui ma ükspäev ta otsa poleks "koperdanud". Mäletan, et omal ajal materdasid seda filmikriitikut seda tükki omajagu ja võib-olla oli ka just see põhjuseks, miks ma mälestused selle filmi olemasolust olin kuskile sügavale mälusoppi ära peitnud. Ega ma teda muidugi Zwigoff'i filmina omale ei teadvustanud ja tõin ta omalajal ühest kinniminevast videolaenutusest puhtalt odava hinna tõttu ära. Halb komme muidugi aga vahest on sellisest spontaansetest ostudest ka päris palju kasu. Praegu näiteks.


Jerome on lapsest peale suureks kunstnikuks saada tahtnud ning märkide järgi peaks see tal ka õnnestuma - tal on suurepärane käsi ja suured ambitsioonid, juba esimestel koolipäevadel kuulutab ta klassikaaslastele, kuidas temast järgmine Picasso saab. Lõpuks ongi käes aeg, kui tema ees avanevad NY Strathmore Kunstikolledži uksed ja noormees tunneb, et sellest hetkest peale hakkab tema unelm vaikselt täide minema. Loomulikult aga purunevad kõik Jerome'i illusioonid, kui ta oma veidrikest klassikaaslaste (loe: kunstiinimeste stereotüüpide) poolt täielikult tahaplaanile tõugatakse, mis siis, et kaine silm tema töid teiste omadega võrreldes hoopis vastupidist võiks oletada. Noh, ja loomulikult luusib kooliterritooriumil ringi sarikägistaja.


Selge see, et ART SCHOOL CONFIDENTIAL pole film igaühele. Võib vast öelda, et kui sulle viis aastat varem valminud GHOST WORLD ei meeldinud, ei tekita arvatavasti ka käesolev film erilisi emotsioone. Mõlemaid filme iseloomustab samasugune kuiv, kuid teravalt torkav huumor ja paras doos misantroopiat. Nagu filmi nimigi lubab, on seekord pilkeobjektiks valitud kunst ja kõik, kes enda elu sellega sidunud on. Stereotüüpe ja silmakirjalikkust on selles eluvaldkonnas tõesti piisavalt, et nende naeruvääristamisega 100 minutit täita. Seega jääbki mulle natuke arusaamatuks sissetoodud mõrvamüsteerium, mille kulminatsioon paneb lõpuks ikkagi loole ilmeka punkti, kuid mis ise kuidagi rohmakana mõjub ja Zwigoff'i maadligi lähenemist teemale natuke taeva poole lennutab. Üllatavalt mõjus aga rohke nimekamate näitlejate hulk kõrvalosades, mitte küll staarid aga sellised, keda on ikka ja jälle hea filmides silmata - John Malkovich, Steve Buscemi, Joel Moore, Ethan Suplee, kui nimetada mõndasid. Muhe satiir. 8/10

Daniel Clowes

Režissöör: Lee Joon-Ik
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1730695/

Trash siin hiljuti moka otsast poetas, et tegemist on üle pika aja ühe Lõuna-Korea filmiga, mida tõepoolest vaadata kõlbab. Nojah, eks ole ikka nii, et kui oled pikka aega dieedil olnud, siis maitseb ka lastevorst lihana. Film oligi selline nagu Trash lubas ehk meelelahutuslik seiklusfilm, mis ajaloofilmi raamistikku oli topitud, selliseid meeldib neil seal ikka teha - aga üsna kesine teine. Kõigepealt ongi probleemiks see, et tegemist pole ei liha ega kalaga. Korra pannakse peamine rõhk ajaloosündmustele (jaapanlaste sissetung Chosŏn'i riiki ja ühe provintsivalitseja katsed valitsus jõuga kukutada), siis võetakse fookusesse hoopis oma tapetud isa eest kättemaksu ihaldav konfutsiaan, kes veiderdava pimeda eraku (Zatoichi anyone?) käest mõõga- ja võitluskunstitunde saama hakkab ning sellele lisaks on veel üritatud sisse pressida väikest armulugu. Tulemuseks ongi laialivalguv film, kus pole ühelegi küljele korralikku, lõplikku lihvi antud ning selle abil ka keskpärasest vaatamiskogemusest päästa. Eraldi pean kiitma aga negatiivsemat tegelast mänginud Cha Seung-Won'i, kes paarsada aastat hiljem ühel eraldatud saarel mõrvamüsteeriumit lahendama peab. 5/10

Režissöör: Paul Andrew Williams
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1468829/

"No warning. No mercy. No escape."

Suurbritannias on viimasel ajal tõusnud tendents panna õudusfilmide ja thrillerite pahategelase rolli oma järelpõlve. Ütlus "noorus on hukas" on saanud seal uue mõõtme ja selle asemel, et vanem põlvkond nooremaid lihtsalt viltu vaatab, nende käitumismalle kommenteerib ja neid moraalituses süüdistab, kardetakse nüüd, et lapsed ka vanemate eluküünla kallale kipuvad. Sellised tuuled puhuvad vähemalt sealses õuduskinos.


Kui THE CHILDREN'is, mille stsenaariumi autor ka käesoleva filmi režissöör P.A. Williams on, olid esimese-teises klassis käiv jõmpsikas see, kes isa kudumisvardaga silma torkas ja ema kööginoaga pussitas, siis EDEN LAKE ääres kiusasid täisealiseid varateismelised kaagid. Nüüd aga on järg käes äsja puberteedist väljunud noortel, kes ühe keskklassi pere kodusse tungivad, pereisa ja -emaga natuke "lõbutsevad" ning nende poega ootama jäävad. Nende motiivid jäävad esialgu üsna ähmasteks, millele ei aita kaasa ka immigrantidest noorte kommunikeerumisel kasutatav sõnavara. Jah, just sisserännanud inimeste järeltulijad on need, kes korralikku valget pere (sellisena nagu me teda nägema oleme harjunud) terroriseerima hakkab. Williams on oma thrilleris nimelt otsustanud ekspluateerida praegu heaoluühiskondades kulutulena levivat hirmu immigrantide ees ning seetõttu võib tegevuse vabalt Cherry Tree Lane'lt üle viia näiteks Nybergsgatanile. Hoolimata oma minimalistlikust lähenemisest loole, suudab režissöör pinget edukalt (suuresti tänu filmi lühikesele kogupikkusele) hoida ja otsad stiilselt kokku tõmmata. Ütleks, et žanris tänavu peamised kiidusõnad endale napsanud THE DISAPPEARANCE OF ALICE GREED jääb käesolevast filmist tunduvalt maha. 8/10

Režissöör: Philip Brophy

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0106450/

"The first phase is hallucinogenic... the second phase is glandular... and the third phase is... BODY MELT"

Et mitte sellelt suurelt, ilusalt mandrilt ära liikuda, siis 1993. aastal valmis seal ka käesolev, mõningast kultusmaiku omav film. Kehasulamisfilmid ise peaks isegi mingisuguse horrori alamkategooria moodustama ja millegipärast arvan, et see film jäigi silma just mõnele sellistele filmidele keskendunud leheküljele poolkogemata sattudes. Eksperdiks end pidada ei saa, kuid leian, et antud film just kõige paremini seda tillukest alamžanri iseloomustama ei sobi. Esiteks pole siin filmis piisavalt sulavaid kehasid ja teiseks... ega muud vist öelda ei saagi kui, et sulavaid kehasid on selgelt liiga vähe! Nagu ikka on keha vedelaks massiks muutvaks jõuks sissemanustatav jook (vt. STREET TRASH), seekord on kurjajuureks vanaks läinud alkoholi asemel aga ühe keskmise ettevõtte poolt Melbourne'i eeslinna elanikeni toimetatud vitamiinijook (võtke seda kui hoiatusfilmi!). Noh, muidugi tulevad varsti mängud karmide ja vähem karmide võtetega võmmid ja (tuletan meelde, et tegemist on austraallaste filmiga) kiirituse või mingite eksperimentide tõttu moondunud maakad. Pritsitakse rohelist löga, plahvatatakse, sulatakse, rebitakse otsast kehaosasid ja tehakse muid ulakusi. 6/10

Režissöör: Sean Byrne

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1316536/

"Don't break her heart"

Vahest on ikka hea võtta ette film, millest sa, peale paari loetud hea sõna ja postri, mitte midagi ei tea. THE LOVED ONES oli selline film. Postri järgi oleks, olles harjunud ameeriklaste odavate õuduskomöödiatega, et tegemist on taas ühe lõpuballi ümber keerleva rappimisfilmiga, kus pritsitakse lamedat huumorit, tükeldatakse üksteist ja, kooli lõpetavatele nooretele kohaselt, muretsetakse sellepärast, kuidas oma süütusest lahti saada (vt. DANCE OF THE DEAD). Kindlasti on mängus ka ohter alkoholi ja narkootikumide tarbimine. Aga võta näpust! Sean Byrne on oma filmiga tuttavatelt radadelt osavalt kõrvale triivinud ja ootamatult on vaataja ees hoopis järjest morbiidsemaks muutuv õõvalugu. Loomulikult on need lõpuballid vaid ameeriklastele täielikult omane kultuurielement ja omab teistes lääne- (ja läänelikes) riikides vaid sümboolset tähendust, nii toobki Byrne, põlise aussie'na, mängu juba tuttavama temaatika - tsiviliseeritud inimest kimbutavad pooletoobised maakad. Kogu see lõpuballi teema jääbki kajama pigem kuskil tagaplaanil ja vahepeal tuletakse seda vaatajale vaid ühe üsna ebavajaliku kõrvallooga meelde, mis muudab struktuuri poolest filmi üsna hektiliseks ja laialivalguvaks. Muidu aga täitsa meeldiv üllatus Austraaliast, mille uuemast õuduskinost ma erilise vaimustusega muidu ei räägi. 7/10

Režissöör: Matt Harlock ja Paul Thomas
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1179947/

Bill Hicks on nii lege vana, et pikemalt temast rääkida pole mõtet. Uudis on aga see, et hiljuti valmis temast väga asjalik dokumentaal, kus tuuakse vaataja ette Hicks'i elulugu: lapsepõlvest kuni surmani 1994. aastal. Seda kõike esitletakse läbi uhke foto-animatsiooni, millele on lisatud linti võetud ülesastumisi ja mida kaadri tagant kommenteerivad koomiku vanemad, vennad-õed ja sõbrad. Loomulikult on just viimased need, kes Hicks'i elust kõige põnevamaid seikasid pajatada oskavad, sest nemad olid just need, kes mehe kujunemisel, selleks, kellena me teda kõik tunneme, kõrval olid. Samal ajal, kui tema usklikud vanemad eemalt lihtsalt käsi laiutasid. Bill Hicksi kriitika riigis levinud turvalise mõttemudeli ja keskmise ameeriklase pihta on tänapäevalgi veel rohkem kui aktuaalne ja seetõttu on mul hea meel, et tema eluloo dokumentaliseerimisega nii kaua oodati ja alles nüüd läbimõeldud tööga lagedale tuldi. Varsti tõmmatakse headele mälestustele muidugi vesi peale, sest kuuldavasti kavatseb Russell Crowe lähitulevikus tema kingadesse astuda. 9/10

"Folks, it's time to evolve. That's why we're troubled. You know why our institutions are failing us, the church, the state, everything's failing? It's because, um – they're no longer relevant. We're supposed to keep evolving. Evolution did not end with us growing opposable thumbs. You do know that, right? There's another 90 percent of our brains that we have to illuminate."

Režissöör: Michael Almereyda

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110620/

"Unseen. Unforgiving. Undead."

Tõsi ta on, et vampiiri-mütoloogia on ajaga üsna kardinaalselt muutunud. Kui Bram Stoker kujutas vampiiri Ida-Euroopas, Karpaatides lossi omava karismaatilise härrasmehena, kes jäi lääne populaarkultuuris vampiiri arhetüübiks väga pikaks ajaks (peamiselt tänu Universali ja Hammer stuudio filmidele), siis kuskil 20. sajandi lõpupoole võeti hoopis teine suund (usun, et teerajajaks oli Tony Scott'i THE HUNGER) ning modernne vampiir oli naissoost, elas mõnes suurlinnas (soovitatavalt New York) ning hankis toitu läbi oma naiselike võlude. Suurepärasteks näideteks on, ühiseid jooni kandvad, kaks 90ndate keskpaigas valminud vampiirilugu, Larry Fessenden'i HABIT ning Michael Almereyda NADJA, millest tahaks siinkohal ka juttu teha.


Nadja (võluv Elina Löwensohn) on kurikuulsa krahvi lihane tütar, kes New Yorki suitsuhõngustes baarides ja pimedates nurgatagustes omale sobivaid ohvreid otsib. Peale isa surma Van Helsing'i käe läbi, otsustab Nadja suurlinnast üles otsida oma kaksikvend Edgar, et koos paika panna tulevikuplaanid, kuid tema teed ristuvad Lucy'ga, kes ka vampiiritari lummusesse satub. Probleem on selles, et Lucy on abielus - mitte, et see vampiire varem heidutanud oleks - ja, kokkusattumused-kokkusattumused, tema abikaasaks on justnimelt eelmainitud Van Helsingi vennapoeg, kes nüüd koos proovivad Nadjani jõuda, et Lucy vampiiri mõjuvõimu käest päästa.


Almereyda katsed klassikalist vampiirilugu tänapäevaseks vormida on igatepidi õnnestunud. Ega selleks polnudki rohkemat vaja teha, kui ettekirjutatu lihtsalt tänapäevasesse ruumi tõsta, milleks öise New Yorki tühjad kõrvaltänavad ideaalselt sobivad. Ometi on režissöör jätnud endale piisavalt ruumi eksperimenteerida, seda peamiselt pildikeeles (näiteks võetakse vahepeal kasutusele mänguasi/videokaamera Fisher-Price PXL 2000, mis pildi digimosaiigiks muudab), kuid ka mängureeglid, mille järgi vampiirifilmi teha tuleks, saavad natukene väänatud, et ta tänapäevas natukene paremini töötaks. Nii näiteks on Van Helsing suvaline ekstsrentiline vanamees trepikojast, kelle töövarustuse hulka kuulub jalgratas ja peegeldavad prillid. Eks siin ole neid omamoodi veidrusi veel, mille eksisteerimise kohta oskab vaid režissöörihärra ise vastuseid anda. Tugev autorifilm. 8/10