Režissöör: Yannick Dahan ja Benjamin Rocher

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1183276/

Minu jaoks algas tänavune Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide festival juba neljapäeval, kui lagunevas ostukeskuses asuvasse kinno kogunes väike hulk pealinlastest õõvafilmisõpru, et tuliuue prantsuse zombi-filmiga rutiinsesse arginädalasse vähegi närvikõdi tuua. Kuna THE HORDE oli minu jaoks juba ammu oodatud filmitükk, soovisin ma elamusest maksimaalse välja pigistada, eelistades mugavate istmetega sooja kinosaali pakase poolt vallutatud linnusehoovile.


Algus oli igatahes paljutõotav - filmi eel linastunud lühifilm MORSURE tõi hea maitse suhu, hiilates hea grimmitööga ja kiire ning efektiivse kaameratööga. Film on arvatavasti David Morley väike näpuharjutus enne suurema tüki MUTANTS kallale asumist ja seetõttu ei hakkagi puuduste üle pikalt juurdlema. Enne seanssi mainiti mokaotsast, et õige THE HORDE'i koopia on kuskile lennujaama toppama jäänud ja seetõttu tuli näidata viimasel hetkel Pariisist saadetud varukoopiat, mis pidi "enamvähem lõplik versioon" olema. Arvasin alguses, et just see on põhjus, miks film nii imelikult välja lõigatud oli, et isegi algustiitrid ei tahtnud ekraanile mahtuda, kuid pärast Haapsalus nägemist, kus kõik sama koopia puhul korras oli, oli see arvatavasti üks väike tehniline aps või lihtsalt ainuke võimalus filmi näidata - ei tea.


Film ise oli segu Carpenter'i kultusklassikast ASSAULT ON PRECINT 13 ja DAWN OF THE DEAD uusversioonist, kus jooksvate zombide vastu peavad jõud ühendama räämas korterelamus oma hämaraid tegusid korda saatvad kurikaelad ja neile, kaaslase surma pärast, kättemaksu hauvad võmmid. Paljutõotav algus ja ka trailer jättis omal ajal väga võimsa mulje aga reaalsus ei toimi üldsegi nii kui võiks. Liiga tihti esineb momente, kus filmitegijad, võimaluste (raha) puudumisel, lihtsama vastupanu teed lähevad ja seetõttu kohmaka arvutigraafika kasutusele võtavad. Ei olnud ju tegelikult seda tobedat hetke vajagi, kus terve seltskond katusel linnas toimuvaid plahvatusi imetlevad, kui sarnane moment toimis tunduvalt paremini tagasihoidlikus võtmes - see stseen, kui ukseklaas taamal toimuvaid plahvatusi peegeldas oli minu arust lausa eepiline. Arvutite poole pöörduti ka, et suuremaid massiveristamisi vaataja rahustamiseks kaamera ette manada - tobedast, pseudo-heroilisusest nõretav stseen allmaa-parklas oli igatahes nii halvasti välja kukkunud, et pani lausa silmi kissitama. Siinkirjutaja jääb siiski seisukohale, et parem juba 20 korralikku "käsitsi tehtud" zombit ringi tuikumas, kui pikslitest koosnev elavate surnute armee. Tundub, et pigem proovitigi suurusega lääne standarditele järele jõuda, kui millegi omanäolisega üllatada ja selline asi on tavaliselt väga õhukese jää peal tallumine. Vähemalt päästis filmi täielikust sohu vajumisest keskpaigas mängu toodud prantsuse sõjaveteran, kes oma kommentaaridega ja märkustega natukenegi muigamisainet pakkus. 5/10

Režissöör: Yoshihiro Nishimura ja Naoyuki Tomomatsu

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1425928/

Näen mingisugust pöördvõrdelist seost nende jaapani hullumeelsete splatter'ite kvaliteedi ja populaarsuse vahel. Mitte, et ma käesoleva junni lavastajate, juba (ka meie blogimisringkonnas) mõningase kultusmaigu omandanud, eelmisi töid STACY: ATTACK OF THE SCHOOLGIRL ZOMBIES, TOKYO GORE POLICE, ZOMBIE SELF-DEFENCE FORCE just nende silmipimestava kvaliteedi pärast hindan aga vähemalt suudeti vaataja mõneks ajaks pahviks lüüa täiesti ootamatute lahendustega.


Asi hakkab aga kiiva kiskuma. Hiljuti ühise nimetaja Sushi Typhoon alla koondnud veristamis-spetsialistid ei suuda enam mitte millagi üllatada ja nii möödus ka lugu vampiiritüdrukust, kes poisi armastuse nimel hakkab mõõtu võtma erinevate inimeste tükkidest kokku pandud frankensteinitüdrukuga üsna üllatustevabalt. Jah, päris imelik on tagantjärgi mõelda, et miski pealtnäha nii pöörane suudab tegelikkuses niivõrd... tavaline olla. Mõned helged momendid, kuid muidu juba tuttavat, sissetallatud rada sammuv. Samas paistab asi toimivat. Läänes, kuhu sellised filmid tegelikult turustamiseks on mõeldudki, korjab ta erinevatelt fantaasia- ja õudusfilmifestivalidelt häid arvamusi ja müüb hiljem portsu DVD'sid. Raha jõuab jaapanlasteni, kes kiirelt ja odavalt uue pöörase idee filmikäkiks pööravad, et järjekordse "pöörase jaapanlaste splatter'iga" lääne inimestelt raha koorida. Noh, miks mitte selleks teha film mutant-neiude löögirühmast? Jah... MUTANT GIRLS SQUAD!

4/10

Režissöör: Larry Fessenden

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0113241/

Larry Fessenden mängib enda filmis Sam'i, kolmekümnendates baariomanikku, kelle elu on jõudnud tõelisesse madalpunkti. Hiljuti surnud isa, kellega suhted polnud küll kõige lähedasemad aga kes poja silmis suurt austust omas ning hinge närivad kahtlused seoses lahkuminekuga tüdruksõbrast ei aita mehe masendusele just positiivselt kaasa. Nii otsibki Sam pidevalt toetust just alkoholipudelilt ja avastab end pahatihti NY slummides sihitult ringi uitamast. Ühel Halloweeni õhtul aga muutub kõik, kui ta sõprade juures koosviibimisel salapärase Anna'ga tutvub. Tüdruk on selgelt väljaspool Sam'i liigat ja seetõttu pole tal ka raske meest ümber oma näpu keerata. Järgneb veider romanss, mis Sam'ilt elumahlad sõna otseses mõttes välja pigistab. Kuid, kas tegu on järjest süveneva depressiooniga või osutuvad mehe kahtlused tõepooleks tõeks ja Anna on tõesti enamat kui tavaline inimene?


Fessenden'i HABIT on, ajal kui žanris valitsevad päikese käes säravad metroseksuaalid, kui suutäis värsket verd neitsi kaelaartrist. Vampiirifilmiks muidugi käesolevat tükki täielikult pidada ei saa - vampiiritemaatika on siin pigem sekundaarne, samas kui esiplaanil jookseb mõnus realistlik lugu NY lihtsate inimeste-vahelisest sõprusest, armastusest ja pettumistest elus. Fessenden küll mängib vampiiri-žanri reeglitega, kuid ei anna kunagi liiga tugevaid vihjeid ja jätab seetõttu lõpliku pildi vaatajal endal kokku panna. Kas see, mille tunnistajaks me oleme, on ühe masenduses vireleva joodiku pettekujutelm või on peategelane tõesti ühe vampiiri veetlusvõrku sattunud, kust välja rabeleda pole kerge?


Kui NO TELLING puhul jäid silma üsna toored näitlejatööd, siis seekord võib režissööri tutvus- ja sõprusringkonnast koosnevat näitlejaansamblit vaid lilleõitega üle puistada. Nimelt tuleb inimestel, kes kaamera ees oma tavapärast elu etendama peavad, see tunduvalt paremini välja, kui neil, kes selle rolli jaoks tohutult pingutama peavad. Paljudele on roll siiamaani ainukeseks jäänud, mis Anna't mänginud Meredith Snaider'i puhul lausa müstiliselt kõlab - peale tema julge rollisoorituse nägemist ja imetlemist oleks võinud talle soodsat tulevikku ennustada, niivõrd hästi veab Snaider lihtsalt Sam'i ellu ilmunud salapärase neiu rolli välja. Samas tuleb meeles pidada, et paljud kaasa teinud inimestest polnud kunagi unistanud näitlejakarjäärist ja tulid lihtsalt sõbrale appi... võib-olla seetõttu toimibki kõik niivõrd suurepäraselt?

Kui millegi üle nuriseda, siis on ilmneb ka antud filmis Fessenden'i suutmatus film stiilselt lõpetada - viga, mis kummitab tema kõiki teoseid. Tema viis otsi kokku tõmmata meenutab mulle autojuhti, kes selle asemel, et sujuvalt enda käsutuses oleval masinal hoogu peatumiseni vähendada, selle järsu liigutsega seisma käsutab.

8/10

Režissöör: Larry Fessenden

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0102545/

Ei oska nimetada ühtegi teist režissööri, kes sama edukalt, kui Fessenden, horror-žanri abil rohelise mõtteviisi seemnekesi külvab. See peegeldub nii tema töömeetodites (low impact filmmaking), kui ka teemades, mida ta enda filmidega puudutab (laiemalt: inimese-looduse vahekord; kitsamalt: kliima soojenemine, loomkatsed jms). Oma debüütfilmis on ta luubi alla võtnud loomkatsete moraalsuse küsimuse, väikese- ja suure teaduse vahekorra, sidudes selle kõik hullu teadlase müüdiga à la Frankenstein.


Lillian ja Geoffrey on abielupaarike, kes väikeseks suvepuhkuseks linnakärast eemale värsket maaõhku hingama suunduvad. Kuigi peamiseks eesmärgiks näib olevat suhet veidike siluda, loodab meespool kuuri rajatud laboratoorimis siiski loomkatsete abil suure avastuseni jõuda, mis tema positsiooni teadusringkondades ja firma silmis tublisti suurendama peaks. Naine proovib samal ajal ümbritsevast idüllist enda kunstiloomele inspiratsiooni ammutada, pööramata mehe tegudele suuremat tähelepanu. Asjad aga hakkavad muutuma, kui Lilliani tähelepanu hakkab tõmbama naaberfarmi pestitsiidide kasutamisest loobumisele kaasa aitav ülikooli-teadlane Alex Vine, kelle maailmapilt Geoffrey omaga täielikult vastuolus on. Ka Geoffrey "jumala-mängimine" võtab järjest enam suuremaid mõõtmeid.


NO TELLING pole kaugeltki täiuslik film. Tal on puudusi, mis madalast eelarvest tingitult ikka ja jälle silma jäävad: kohati ülereageerivad näitlejad, kohmakad tehnilised lahendused jms. Selle kõige pealt võib aga silma poolenisti kinni pigistada, sest väikeste paratamatute vigade peale nina kirtsutama jäädes võib kogu filmist ilmnev Fessendeni geniaalsus lihtsalt üle pea lennata. Ilus on vaadata neid väikestviisi eksperimenteerivaid filmimisvõtteid ("lendav" kaamera, stoppkaadrite kasutus), mis hilisemate filmidega mehe käekirjaks on kujunesid. Meenutagem vaid metsamaja ümber hüppavat pilti WENDIGO's või üle lumeväljade kihutavat kaamerasilma THE LAST WINTER'is.


Probleemid, millele Fessenden enda filmis viidata üritab, on, õnneks, tänaseks päevaks juba üsna suure kella külge riputatud. Kui 91. aastal võisid loomkatsed veel suures osas sotsiaalselt aksepteeritud (mistõttu toimib seda aksepteeritust ekspluateeriv horror veel eriti hästi), siis tänaseks seab üha rohkem inimesi sellise käitumise moraalsuse ja eetilisuse kahtluse alla. Arvan (või siis pigem loodan), et enamus inimesi peab vähemalt loomade peal nikotiini toimimise katsetamist või kosmeetikatoodete proovimist vääraks ning see on juba samm. Ega inimene muidugi ennem tegutsema ei hakka, kui miski teda ennast personaalselt puudutanud pole, see just paistabki olevat see, mis Fessenden'ile enim peavalu valmistab.

Öko-horrori auteur strikes again! 7/10

Režissöör: Hal Needham

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0091817/

"A hometown kid on his BMX against the best in the world. At Helltrack... the heat is on."

Nädalavahetusel* oli kohalikul BMX-skenel suur päev, nimelt ilmus Mystic'u poistel uus video ja loomulikult koguneti õhtuks Balou'sse, et korralikult DVD ilmumist tähistada. Noh, panin ka mina end pidulikult riide ja seadsin sammud vanalinna poole - lubati ju head muusikat (NOLA muss on ka rattapoiste seas praegu teemas), suurepärast seltskonda ja ohtralt odavat alkoholi. Kõik oli mingi hetkeni OK. Ajasin tuttavatega veidike juttu, mekkisin uhkete nimedega jooke aga kurat, see pole ikka see. Mõne aja möödudes tundus ikka, et olen sattunud suvalisele diskole - muusika oli tüütu, raadiost tuttav tümakas ja suur osa kohaletulnud inimestest plaanis varsti arvatavasti edasi minna Hollywoodi. Ega ma kaua ei jaksanudki seal olla, varsti juba kutsus pigem soe voodi ning ei suutnud mu minekut ümber veenda ka lubadused, et "varsti tuleb hea muusika". Äsjasündinud DVD'd soovin aga kindlasti näha!

The coolest kids get all the ladies

Ka kultusmaiguga RAD keerleb ümber selle laheda jalgratta, mille odavad koopiad juba üheksakümnendatel siinseid poisse ilastama ajasid. Mäletan hästi neid pehmete voodertustega, kuskil Mongoolias kokkupandud eksemplare, mille raami iga vaba koht oli täidetud värvilise kirjaga "BMX". Juba seetõttu omas RAD nii suurt nostalgiamekki oma 80ndate atmosfääri, šabloonlike karakteritega ning tuttava ülesehitusega, et ma nautisin igat suutäit sellest suurest, kuldsest juustukerast - teadagi, olid ju meie 90ndad (vähemalt esimene pool) üsna sarnased lääne filmidest tuttavatele 80ndatele. 6/10

*tekst ise on mingi kuu aega vana, palun vabandust.

Hooking up with chicks is easy...

(kõik pildid võetud blogist ephemera assemblyman)

Režissöör: Jean-Jacques Annaud

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0082484/

Jah, kuigi tänapäeval me, tänu tehnoloogia arengule, nii otseselt tulest ei sõltu, pole tule hävitavat jõudu me täielikult oma kontrolli alla suutnud saada. Meil on küll vahendid, millega tulemadu paremini taltsutada aga paha peale sattunud tule hävitusjõudu siiski alahinnata ei tasu - leidis näiteks meilgi ju aasta esimese nädala jooksul tulesurma juba üle 10 inimese. 80 000 aastat tagasi olid lood muidugi teised. Tulega käidi ümber kui jumalusega, kes inimestelt puidu näol ohverdusi nõudis ning vastutasuks sooja ning kaitset kiskjate eest andis. Kuna selle jumaluse manamine veel käpas ei olnud, tuli selle kadumisel kellegi teise juurest uus asemele tuua. Sama põhjuse poolt motiveeritud rünnaku alla satubki üks neandertaallaste suguharu. Suudetakse küll põgeneda, kuid kähmluse käigus on kustunud ka ellujäämiseks vajalik tuleleek. Vanem saadabki seepeale kolm meest missioonile leida vajalik, et taastada lõke.


Loomulikult on üsna raske ette kujutada, millised elu-olud siis tegelikult valitsesid ja tugineda vaid oletustele, mis mõningate leidude põhjal on tehtud, seepärast on raske kommenteerida ka filmi autentsust. Tuleb siiski tõdeda, et režissööritoolil istuv Annaud on tohutult vaeva näinud, tuuest vaatajani põneva loo, proovides tugineda pigem teadaolevatele teaduslikele faktidele ning mitte laskuda odavatesse liialdustesse nagu seda eelaajaloolist temaatikat käsitlevate Hollywoodi kassahittide puhul ikka ette tuleb. Film kulgeb rahulikus tempos, puudub dialoog. Viimast asendab mingil määral keeleteadlase ja kirjaniku Anthony Burgess'i poolt loodud algeline keel, mis koosneb peamiselt häälitsusest ja kehamiimikast, ühel juhul on kasutatud ka tänapäevaste innuiitide keelt (lavastaja mainis veel kommentaarireal, et film on sealse rahva seas tänaseni väga populaarne, kuna nende poolt lindistatud fraasid ei taha üldse stseenide tegeliku olemusega kuidagi kokku sobituda). Muidugi võib ka ette kujutada kui suur roll on näitlejatöödel sellise filmi puhul, kus oma inimlikest raamidest tuleb pea täielikult väljuda - Ron Pearlman pole kunagi vist oma rolli nii hästi sobinud kui käesoleval juhul. Ning loomulikult ei saa kiitmata jätta ka suurepäraseid, Aafrikas ja Põhja-Ameerikas linti võetud, looduskaadreid. Soovitan! 9/10

Režissöör: Joel Anderson

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0816556/

Perekonnaga piknikul viibiv 16-aastane Alice Palmer upub, minnes lähedalasuvasse veekogusse vennaga suplema. Pärast surma hakkavad aga Palmerite elamises aset leidma seletamatud nähtused: põrandalauad krigisevad, tühjadest tubadest kostub hääli ning pidevalt on hinges tunne, et keegi sind kõrvalt jälgib. Hädas pereema pöördub kohaliku parapsühholoogi Ray Kemeny poole, kes enda võtetega proovib asjasse mingit selgust tuua.


Kogu lugu on edasi kantud dokumentaali vormis, kus tegevust viivad edasi intervjuud pereliikmetega ning illustreeriv materjal videote ja piltide näol. Kuigi selline reality-horror on praegusel ajal üsna populaarne ([REC], PARANORMAL ACTIVITY) ja hakkab vaikselt end oma paratamatute vigadega kordama, suudab australlaste panus isegi mõnel rindel üsna innovatiivne välja paista. Kui eelmainitute puhul satub vaataja ise koos peategelastega sündmustesse, siis käesolevas filmis on narratiivi edasiandjateks kaamera ette rääkima toodud inimesed, kes juhtunud sündmusi kirjeldavad, meenutades kangesti kunagi ka eesti telekanalitel jooksnud saateid imepärastest läbielamistest ja sündmustest (nimi meelde ei tule). Mingil määral suudab Joel Anderson isegi oma teose pseudo-autentsust hoida aga libastub võttes kasutusele üsna tavapäraseid mängufilmile omaseid elemente - pole veel ette juhtunud, et mõni dokumentaal äkilisi sisupöördeid kasutusele oleks võtnud, mis omakorda ka kaamera ees olevate inimeste eelneva jutule vee peale tõmbab.

Vigadest hoolimata huvitav lugu sellegipoolest, mis tasub ära vaadata ennem kui ameeriklased oma plaanitud uustöötlusega, kust kuuldavasti mockumentary-vorm on kaotatud, välja tulevad. 7/10

Režissöör: Kihachi Okamoto
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0062232/

Ei oska nüüd öelda kas see oli taotuslik või mitte aga Okamoto film meenutas mulle juba esimestest minutitest mõnda James Bond 007't matkivat eurospy-seiklust. Kõik komponendid olid justkui olemas: geeniustest kurjamid, topeltmängu mängivad agendid, igasugused tehnilised vidinad, saatuslik femme fatale jne. Siiski mõjub film, suuresti tänu Tatsuya Nakadai võrratult humoorikale rollisooritusele, pigem komöödiana kui tõsise põnevikuna. Jaapani Rahvaarvu Kontrollimise Agentuuri poolt peakangelase eluküünalt kustutama saadetud professionaalid ning tema poolele astunud tegelased on kõik oma kiiksudega ja oleks otsekui Seijun Suzuki novaatorlikust yakuza-filmist BRANDED TO KILL välja astunud. Tundub, et ka visuaalse poole pealt oleks Okamoto justkui eelmainitust väheke šnitti võtnud, lisades sinna näpuotsaga stiili Teshigara THE FACE OF ANOTHER'st: kaadritest domineerivad heledad värvid ning tegevuspaikadena kasutatud steriilse puhtuse järgi kiirgavate siseruumide stiilne sisustus oleks justkui joonlaua järgi paika sätitud. Lõbus lugu, mis pakub kindlasti midagi ka silmale. 8/10

Režissöör: Ringo Lam

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0105851/

"Betrayed. Double-Crossed. Left for Dead."

Ringo Lam on nimi, mis Hong Kongi märulifilmide peale mõeldes ikka esile popsatab. Noh, kindlasti ka John Woo aga too on endale lihtsalt hilisemate Ameerikas valmistatud kinohittidega vee peale tõmmanud ja seetõttu ka oluliselt tõsiseltvõetavust kaotanud. Muidugi ei saa salata, et mees 90ndate alguses väga eeskujulikke saavutustega välja tuli, mis tipnes 1992. aastal HARD BOILED'iga. Kahju lausa, et mees juba järgmisel aastal, arvatavasti narkootiliste ainete mõju all, superstaar Van Dammel kaamera ees iga kümne minuti tagant kannapöördeid teha lubas (HARD TARGET). Samas ei suutnud ka Lam Van Damme mehelikele võludele vastu panna ja Hollywoodi suundudes temaga ka koostööd tegi aga õnneks on need mälestused kuskile ajusoppide pimedamatesse nurkadesse ära kadunud ning nime peale pole niivõrd musta veel määritud.

Chow Yun-Fat

Ringo Lam'i ja tolleaja HK ühe kõvema rusikakangelase Chow Yun-Fat'i järjekordne koostöö on loo poolest üsna lihtsakoeline: Chow mängib ööklubi turvameest, kes nõustub võlgades sõbral ja tema nõol aidata korraldada relvasid vedava veoki kaaperdamine. Kaaslased mängivad Chow muidugi üle ja jätavad ta maha surema aga nagu sellistes filmides ikka, õnnestub petetul kindlast surmast pääseda ning alustab seejärel vahendeid valimata kättemaksu ellu viima.

Anthony Wong Chau Sang

Sarnase looga filme on vorpinud arvatavasti iga riigi filmitööstus, kus aastas vähemalt paar märulit välja tuleb ja kindlasti tuleb neid ka veel. Nii ongi tähtis, et antud filmi puhul püsiks usaldatavus Lam'i kui action-lavastaja kompetentsusesse, sest ta tõesti suudab selle keskpärase stsenaariumiga tükki edukalt pinnal hoida. Ka camp'i hindamine tuleb kasuks, sest kohati jätavad lavastaja "läänelikud püüdlused" (Public Enemy muusika kasutamine näiteks) üsna naljaka maitse suhu. Filmi võlu peitud loomulikult tema väga värvikates karakterites, kellest mõned on tänaseni väga nimekad staarid. Kui Anthony Wong tavapärases headuses vampiirilikult helkis, siis Simon Yam naiselikult salakavala kriminaalina lausa säras õnnestumisest. Maitset andis juurde ka Ngai Kai Lam käe all Ricky't oma kõhust välja tõmmatud soolikatega kägistanud (STORY OF RICKY) Frankie Chin ning nümfomaanist Bonnie Fu. Oleks vaid see lugu ise paremini toiminud. 7/10

Danke, Trash!

Simon Yam silmarõõmuga