Režissöör: Pål Øie
Osades: Kristoffer Joner, Marko Iversen Kanic, Eva Röse, Sampda Sharma, Bjørn Floberg jt.
Filmi pikkus: 85 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0356176/

"De skulle holdt seg unna det vannet"

Eelmine kord kui film ETV pealt tuli suutsin ma pool filmist loomalikult maha magada. Kahetsesin muidugi, kuna isegi poole pealt jälgima asudes suutis film mõnusalt kaasa haarata endaga. Seekord ma muidugi sama viga ei teinud ja panin mobiili meeldetuletuse, et aegsasti teleri ette kobida. Paar õltsi oli muidugi sees ja kuumusest jõle uimane, kuid film organismile ja meelele nagu vitamiinisüst.


Et inimasustusest eemal ja karmides tingimustes meeskonnatööd harjutada, siirdub rühm noori teletöötajaid vanema kolleegi eestvedamisel metsa. Idüllilise looduse rüpes aga hakkab juhtuma seletamatuid jubedusi ja mitte kõik ei pääse vintsutustest laanesügavikes elusana…

Metsad on mulle alati midagi sünget ja salapärast sümboliseerinud ja eriti mulle meeldib, kui filmi tegevustik toimub kuskil ürgses metsas. Pål Øie oli, justkui mulle mõeldes, tsivilisatsioonist eemale paksu Norra metsa sõitnud ja seal sünge atmosfääriga horrori lavastanud. Filmi peamisteks tugevusteks on muidugi soliidne näitlejaseltskond (eesotsas kahe Norra kuumima staari Joner ja Flobergiga) ja see, et müstikahõng jääb õhku kuni filmi lõpuminutiteni. Kahju ainult, et lõpupüänt ülejäänud filmiga hästi kokku ei taha minna. Oleks võidud jätta vaatajale mingeid vihjeid, mida teravam pea oleks suutnud läbi närida ja sellest ka mingeid järeldusi teha. Praegune lõpplahendus tuli mingilmääral lambist. Paras üllatus oli ta sellegipoolest, kuna ma oleks arvanud, et tegemist on millegi üleloomulikuga. Kobe Norra õõvafilm sellegipoolest.

7/10

Trailer

Režissöör: Jingle Ma
Osades: Tony Leung Chiu Wai, Ekin Cheng, Kelly Chen, Hiroshi Abe, Cecilia Cheung jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0233600/

Juba teist korda tuleb nädalavahetuse öösel TV3 pealt HK märul. Mis toimub? Oli see vist eelmine nädalavahetus, kui nad näitasid Hark Tsui "Seunlau ngaklau / Time and Tide", mis mulle päris meeldis. Eile näidati unetutele (algas kuskil 2 aeg) filmisõpradele hoopistükkis Tokyo piraate.

Ken ei ilmu oma laulatusele Las Vegases ning tulivihane mõrsja, Macy, sõidab Hong Kongi teda otsima. Seal leiab ta eest ärritunud sisekujundaja Yungi, kellele Ken on andnud katteta tšeki. Keni jäljed viivad Jaapani pealinna, kuhu kaks vastkohtunut ka suunduvad. Seal aga tuleb neil tegemist teha igasuguste kraadedega, kellele samuti Keni asukoht väga tahtis tundub olevat.


"Tokyo Raiders" oli täpselt selline jant, mida sellisel ajal väga sobilik vaadata oli. HK märul mõnusas humoorikas võtmes, segatuna ka mõningase romantikaga. Minuarust suudabki HK veel sellistest tüüpilistest aktsioonikatest viimast välja pressida. Hollywood jahub ikka enda coolide machokatega, kui HK suudab kohmakate ja humoorikate kangelastega poole võluvama filmi valmis vorpida. Eks antud filmi puhul on suureks plussiks ka tugevad näitlejatööd peaosaliste poolt. Välja tooks kindlasti Tony Leung Chiu Wai osatäitmise, kes eelkõige laiemat tuntust võitnud selliste filmidega nagu "Infernal Affairs" ja "Hero", näitab ka enda muhedamat külge natuke kergema rolliga. Tema ja Ekin Chengi vaheline dialoog ajas mind pidevalt itsitama, see tähendab et huumorielement toimis minujaoks küllaltki hästi. Nagu Aasia kinole kohane ei möödunud ka see film ilma väikeste pööreteta, mitte küll oluliste, kuid siiski andsid filmile veidike HK touchi juurde.

"Tokyo Raiders" oli soliidne ajaviitepõnevik, mõnusalt toimiva huumoriga ja heade osatäitjatega. Selline film, mis sulle midagi uut ei paku, kuid meelt lahutab saja-protsendiliselt.

6/10

Tony Leung Chiu Wai - mees, keda on peetud ka Aasia Clark Gable'ks

Režissöör: Fuminori Kizaki (Japan), Jamie Simone (USA)
Osades: Samuel L. Jackson, Kelly Hu, Ron Perlman, John DiMaggio, Phil LaMarr, John Kassir jt.
Filmi pikkus: 5 x 25 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0465316/

Pläru suus ja mõõk vööl haub Afro kättemaksu Justice'le. Mehele, kes tappis ta silmade all tema isa ja kes kannab peapaela numbriga 1, mis teeb temast maailma parima võitleja. Konks on selles, et temale saab väljakutse esitada vaid see, kes kannab parasjagu peapaela numbriga 2. Number kahele võib väljakutse esitada aga igaüks ja nii peab Afro lihtsalt enda tee läbi erinevate õnneotsijate mõõgaga tegema.

Seda DVD'd sai päris mitu aega oodatud, nüüdseks lõpuks reliissiti ja meel on hea. Fännide heameeleks on juurde poogitud 15 minutit ennenägemata materjali ja kaasas on ka lisadeplaat, kus kahjuks sisu vähe. Anime ise oli mõnusalt lihtsalt joonistatud, rõhk oli pandud tegevustikule ja tegelastele kui vähemtähtsatele detailidele. Ja kui verd pritsima hakkas, mida seal igas võitlusstseenis jugedena inimestest välja tuli, olin ma teleka ette suurte silmadega naelutatud ning teadsin, et ma hakkan seda tükki lausa armastama. Õigus mul oli, kui välja jätte nõrgemapoolne viimane episood, siis oli tegemist puhta kullaga. Selline japside ja nekside pop-kultuuride ristamine toimis 100 protsenti - animeeritud blaxploitation samurai film = COOL! Isegi, kui ma tavaliselt hip-hopi jälestan (kui välja jätta mõningad päris leged tegijad - Cypress Hill, Beastie Boys + Nekrorgasm hah!) suutis theme mulle nii palju meeldima hakata, et plaanin ka OST hankida. "Afro Samurai" suurimaks miinuseks, võibolla ka mingil määral plussiks, on see, et stoori on lihtne, võiks isegi öelda pea olematu. Afro kättemaksu-teekonda ilustavad vaid üksikud mälestused tema lapsepõlvest ja minevikust. Eks autorid leppisidki kokku, et keskendutakse rohkem veresauna peale, kui draama külje peale, mille üle mul kombeks nuriseda pole hehe. Kahju ainult, et DVD peal subtiitririda pole, kuna Afro kaaslase Ninja Ninja neksislängi (Samuel L. Jackson!!!) oli vahepeal päris raske täielikult mõista. Selle vea andestan.


Minu südames võitis see animeseriaal küll koha, kaasaegne klassik. Seks, vägivald, tuhandete liitrite kaupa verd, mõõgad, stiilsed tegelased, ilusad naised, mõnus tsill taustamuusika - ei saa ma sellistele asjadele kunagi EI! öelda. Kuigi see oli lühike seriaal (vaid 5 osa), olen plaaninud siin ka pikemate anime'de kallale asuda. Näiteks on huvi tekkinud "Desu nôto / Death Note" ja "Wolf's Rain" vastu. Elame ja näeme...

8/10

Afro - coolest motherfucker in town!

Režissöör: Cheung-Yan Yuen
Osades: Cheung-Yan Yuen, Po Tai, Ping-Ao Wei, Sai-kun Yam, Shun-yee Yuen, Yat Chor Yuen jt.
Filmi pikkus: 94 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085628/

Pidevalt vine all olev munk Rat Face peab leidma 15. augustil sündinud süütu poisi (Cherry boy), et templis maha rahustada esivanemate hinged. Kriteeriumitele vastav poiss on aga Cha Le, kes elab enda mehise vanaemaga ja peab kaitsma tähtsat reliikviat kurjami Old Devil eest. Kõik see on muidugi segatud hullumeelse ja bizarre HK kung-fu mänguga.


Kunagi suutsin ma endale hankida mingisuguse mixtape'i, kus olid peal igasugused veidrused filmidest, japside telešõudest, porrist jne. Seal jäi mulle silma stseen, kus veidra soengu ja lohvakate kulmudega tüüp võitles mingi kahurikuuli-taolise kolliga, kes tegi veidrat häält ja tahtis mehel riista otsast hammustada. Nagu nüüd teada, et tegu siis Banana monsteriga, mis siis et ta välja näeb rohkem nagu arbuus. Ega sellega need veidrused ei piirdunud. Stoori ise oli lihtne, kuid seal päris mitu väikest kõrvalliini jooksis ka, näiteks tuleb sisse väike ghost-story, kui värkse lesk enda abikaasa laiba kõrval enda armukesega nagistama hakkab. Kõik see oli muidugi rikastatud väga mõnusa absurdihuumoriga. Selline žanride virr-varr võiks öelda, samas HK kino puhul vist üsnagi tavaline. Naljakas oli minujaoks ka see, et isegi naisi ei säästetud peksust. Eriti palju kolki sai üks paks mutike, kes pidevalt ise muidugi tüli noris, kuid alati verise ninaga lõpetas.

Kui kõrvale jätta üsnagi kehva pildikvaliteedi ja jubedalt kriiskava mono heli, siis oli tegemist suurepärase vaatemänguga, mida saatsid veidrad karakterid, veidrad stseenid ja veider kung-fu koreograafia. Väikese eelaimduse saamiseks panen siia ka ühe video Badmovies.org'st - LUNK!

7/10

Režissöör: Yorgos Noussias
Osades: Meletis Georgiadis, Pepi Moschovakou, Argiris Thanasoulas, Stavroula Thomopoulou,
Mary Tsoni jt.
Filmi pikkus: 83 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0813129/

"Greece Just Got Scary..."

Ateena alt avastatakse salapärane koobas. Kohale jõudnud töömehi aga rünnatakse tundmatute jõudude poolt ning paari tunni pärast hakkavad nad lambaliha asemel hoopiski inimliha himustama. "Katk" levib nagu kulutuli ja zombie-mayhem võib alata...


Pole küll Kreeka kinokunstiga eriti kursis, kuid tegemist peaks siis olema esimese zombie-splatteriga sealtmailt. Eeskuju on võetud Boyle'i "28 Days Later'st", Romero "Dawn of the Dead'st" ja selliseid filme ei saa loomalikult teha, kui sa pole näinud Jacksoni "Braindead'i". Eeskujud muidugi eeskujudeks, kui ise ikka filmi teha ei oska, siis ei tule ka midagi head sealt välja. "To Kako" midagi uut pakkuda ei suuda, kui eksootiline kreeka keel välja arvata. Huumor ei tahtnud mulle kuidagi mõjuda ja huumor on just see, mis koos gore'ga selliste filmide puhul on põhiline, mida ma arvestan. Gore ise oli küllaltki soliidselt tehtud, lemmikstseeniks kujunes pakuga pea lömastamine, mille peale ma veel 2 korda tagasi kerisin - pea asemele oli pandud paberkott liha ja muu lögaga ja siis asuti seda hoolega nüpeldama. Armastusväärne! Splatteri kohta oli muidugi verd ja mäda liiga vähe, kui tapmiseks läks tehti seda südamega, kuid sellele järgnesid väga puised wannabe-draamastseenid ja niisama uimerdamine. Selliste näitlejatöödega tuleb sellised asjad kindlasti filmist elimineerida, veavad lihtsalt tempo alla ja ei anna filmile üldiselt midagi olulist juurde ka. Zombie'dest veel nii palju, et lavastaja oli läinud seda teed pidi, kus zombie'd on punaste silmadega, suudavad veidike joosta ja mõelda. Pole just minu tass teed, kuid seekord käras küll. Seekord jäi tulemus keskpäraseks, kuid siiski jään ootama järgmist Kreeka gore-splatter'it.

5/10

Režissöör: Zack Snyder
Osades: Gerard Butler, Lena Headey, Dominic West, David Wenham, Vincent Regan, Michael Fassbender, Rodrigo Santoro jt.

Filmi pikkus: 117 min.

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0416449/

Kinos käin ma harva. Peamiseks põhjuseks on muidugi rahh, tavaliselt on mul peale kinosaalist välja astumist rahast lihtsalt niivõrd kahju. CC Plazat lausa väldin sellepärast. Pööbel käib kultuurielamusi otsimas Kosmoses, kus piletihind on enne kella kuute 100% inimlik. "300" olin ebaseaduslikult ennem näinud, kuid kuna kõik röökisid, et seda filmi PEAB kinos vaatama, et elamusi saada, siis tuli proovida kinosaali ka. Film algas sobivalt 16.15, st et tööpäev polnud veel läbi ja saalis ei krõbistanud peale minu mitte keegi. See mulle meeldib. Mis mind üllatas oli, et Kirke polnud filmist midagi kuulnudki ennem ja küsis mult, kas see film on väga verine. Ma muidugi rahuliku näoga ütlesin, et ei ole. Mis siis. Talle isegi meeldis.


"300" räägib Sparta kangetest macho-sõjameestest, kes astuvad Termopüülide kitsaskäigus vastu massiivsele Pärsia armeele.

Noh, teistkorda vaadates polnud enam seda põnevust. Sissejuhatus tundus seekord jõle pikk. Tahtsin ma ju ainult möllu seal näha, kuidas päid ja jalgu otsast raiuti. Ülejäänu oli lihtsalt filler. Nurisetakse selle üle, et sisu seal pole. Selle kohta tahaks ma öelda vaid, et kuna film põhineb koomiksil, siis tõesti pole sealt erilist sisu oodata. Lihtsalt suurepärast visuaali ja võimalikult palju stseene, peale mida sa saaks ohhitada ja ähkida ja sõbrale otsa vaadata ja öelda "COOOOL!". Mulle meeldis!

7/10

4chan saves the day!

Režissöör: Higuchinsky
Osades: Ken Arai, Kaei Asano, Shima Ashizawa, Eriko Hatsune, Masami Horiuchi, Shuuji Kashiwabara jt.
Filmi pikkus: 58 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0390290/

Dr. Kuroda poole pöördub noormees Mukoda, kes kaebab, et tema uned muutuvad iga ööga järjest pikemaks. Mukoda võetakse haiglasse, kus doktor teda jälgima hakkab. Mida pikemaks muutuvad Mukoda unenäod, seda enam hakkab ta väljanägemine ebainimlikumaks muutuma. Kuroda süveneb haigusesse niivõrd palju, et tema vaimse tervise ja olukorra üle hakkab muret tundma tema noor assistent Yamauchi.


"Long Dream" lavastaja Higuchinsky on tuntust võitnud peamiselt üsna kultusmaigulise "Uzumaki" pealt. Nagu ka "Uzumaki" põhineb antud tükk Ito Junji mangal. Erinevus seisneb vaid selles, et seekord on eelarve nõelapea suurune ja filmitud spetsiaalselt TV jaoks. Just nende kahe asja tõttu tulevadki välja filmi suurimad miinused. Kuigi režissöör on hästi hakkama saanud, luues minimaalsete ressursidega võimalikult kõheda atmosfääri, olnuks siinkohal küll tarvis mõõdukat rahasüsti, et antud, päris põnevast ja huvitavast, stoorist maksimum välja pressida. Praegune tulemus pani aga õlgu kehitama - oli ja nagu ei olnud ka. Osatäitjad ei olnud eriti pädevat ja ei suutnud tegevustikule enda poolt eriti midagi juurde anda. Ja mis kurat selle "taustamuusikaga" oli, kõrvadele mõjus see jube klaveriklimberdamine küll solvanguna. Õnneks lõppes film ära ennem, kui huvi oleks täiesti kadunud - 58 minutit oli sellele teosele küll paras.

4/10

"I NEED MY BEAUTY-SLEEP!!!!"

Režissöör: Johnny To
Osades: Anthony Wong Chau-Sang, Francis Ng, Josie Ho, Nick Cheung, Simon Yam, Suet Lam jt.
Filmi pikkus: 110 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0796212/

Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=PTawPQ_0nvo

Kuuldes uudiseid Wo naasmisest Macau'sse, saadab Boss Fay kaks enda alluvat, Blaze ja Fat, teda elimineerima. Nende teele aga jäävad kaks palgamõrvarit, Tai ja Cat, kes on tulnud Wo'd iga hinna eest kaitsma. Kuna kõik viis on vanad head lapsepõlvesõbrad, ei suuda keegi oma tööd lõpuni viia. See toob kaasa muidugi halvad tagajärjed ja sõbrad peavad jõud ühendama, et elus püsida.

Kuigi Trash on pidevalt To filme kiitnud, oli see mul esimene kord härraga tutvust teha. Noh, kuskilt peab ju alustama. Hong Kong Blood Opera'st olen muidugi nii mõndagi kuulnud, selline omapärane action/draama alažanr. Võib kohe öelda, et "Exiled" mulle tohutult meeldis. Otsustasin selle vaatamise kasuks päris hilja öösel ja sellist mõtet mulle kordagi pähe ei tulnud, et magamine on tervislik. To on mõnusalt ühendanud suurepärase relvademängu ja aeglase draama, isegi natuke komöödiaelementi on sisse toodud (siinkohal mõtlen kogu seda janti selle vana politseiinspektori ümber hehe). Suurepärane relvavõitluse koreograafia tuleb minuarust eriti esile kalarestorani ja korteri shoot-out'ides, viimane võitlus niipalju ei istunudki, kuigi kogu see purk-õhus-nii-kaua-kuni-kõik-on-killitud oli päris omapärane. Mis minujaoks täiesti uudne oli, et siin ei pritsinud inimeselt verd välja kuuli saades, vaid lõi hoopis haavast välja tihke udutaolise pilve. Super! Eriti sobis see stseenidesse, kus laskmine toimus hämaras. Mulle tundus, et To teeb selle filmiga ka väikse kummarduse spagetti-westernidele - muusika ja mõningane temaatika oli nagu otse sealt võetud ja tänapäeva toodud. Igatahes võin ma peale selle filmi vaatamist ühte öelda - viimaseks To filmiks see mul kindlasti ei jää!

9/10

Avastasin endal ükspäev sellise filmi olemasolu. Ei ole aimuga, mis ajast ja mis põhjustel hangitud, kuid IMDb lubab sellest pea 3-tunnisest filmist küll head elamust. Eks mingi aeg saab sellega ka lähedamalt tutvust tehtud...

Režissöör: Chan-wook Park
Osades: Su-jeong Lim, Rain, Hie-jin Choi, Byeong-ok Kim, Yong-nyeo Lee jt.
Filmi pikkus: 105 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0497137/

Young-goon on patsient psühhiaatriakliinikus, kuna ta peab ennast lahing-küborgiks. Ta keeldub toidust ning "laeb end" hoopiski elektriga. Loomulikult hakkab selline halb harjumus tema tervisele. Kliinikus resideerub ka Il-soon nimeline noormees, kellele on meelepärane teiste patsientide iseloomu ja harjumusi "varastada". Il-soon kiindub Young-goon'i ja üritab teha kõik, mis tema võimuses, et tüdruk jälle terveks saaks.

Kuigi ma muidu selliste armsate romantiliste komöödiate eriline fänn just pole, siis seekord tegid oma töö Chan-wook Park'i nimi ja piisavalt ebatavaline stoori. Kahjuks peavad seekord pettuma need Parki fännid, kes ootasid tema järgmisest filmist järjekordset stiilset ja vägivaldset põnevikku. Eks ka mina olin halvimaks valmistunud, kuid härra suutis mõnusalt üllatada selle tükiga. Esiteks tooks välja operaatoritöö ja kinematograafia. Iga stseen oli loodud võimalikult detailirikkalt, näiteks toimus täiesti vilgas ja omamoodi tegevustik pidevalt karakterite, kellele oli suunatud põhirõhk, selja taga. Teiseks tegid suurepärase töö kaks peategelast Su-jeong Lim ("A Tale of Two Sisters") ja Rain (üks Aasia kuumimaid pop-staare). Su-jeong Lim suutis olla ühteaegu päris hirmutav oma blondeeritud kulmudega ja vanaema võltshammastega ja samas ka armas oma sassis juuste ja lotakate haiglariietega. Ega Park selle teosega enda fanatte unustanud pole - neile arvatavasti pühendas ta päris stiilse äktsionstseeni kliinikus, kui Young-goon hakkab haiglapersonali teise ilma saatma, tulistades kuule enda näppudest.

Filmi suurimaks probleemiks on see, et ta on liiga veider, et meeldida romantiliste kergete komöödiate austajaile ning samas on ta liiga nunnu, et meeldida selliste veidra kino austajaile. Võibolla just sellepärast kukkuski film Korea kinodes üsna haledalt läbi, müües pileteid pea 4 korda vähem, kui Park'i eelmised hitid. Mina igatahes jäin rahule - pettuma ei pidanud, kuid samas ei pürgi ta ka režisööri parimate filmide hulka.

6/10

Režissöör: Bill Zebub

Osades: JT Petty, Ed Bowkley, Rocco Martone, Craig Pillard, Jen Russo, Parker Weller jt.
Filmi pikkus: 68 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0829475/

"A movie so gruesome it has to be filmed with dolls."

Olin filmi ennem miski 15 minutit jälginud. Võtsin nüüd end kokku ja vaatasin lõpuni. Noh, tagantjärgi vaadates tegin päris korraliku vea. See, mis alguses päris lahe ja lõbus tundus muutus iga minutiga järjest suuremaks piinaks. Täiesti ülekäte minev jaburus, peaosas mängunukud ja -figuurid.

Ega sellest midagi rääkida polegi, kuna mingeid emotsioone peale tülpimuse ei tekitanud. Isegi käki lühidus ei suutnud asja päästa, 15 minutit olekski vast sellele sobilik pikkus olnud, kuna tegelikult nagu mingit stoorit asja taga ei olnud. Iga uus stseen hakkas täiesti oma teemat rajama - küll seal jõi Bush Jeesuse verd, SS Enterprise lendas kosmoses ringi ja tahtis Ameerikamaad vallutada, bin Laden piinas Johannes Paulus II'st jnejne. Ma tõesti ei suutnud asju kokku viia, et mingi terviklik stoori peas kokku panna. Kujutan ette, et Zebub on üks tõsine friik, kes elab veel enda emaga, on iga asja peale vihane, omab pööningul maailma suurimat mänguasjade kogu ja salaja tellib endale Gay Disziplin ajakirja. Oma pingeid maandab ta filmidesse nagu - "Rape is a Circle", "Assmonster: The Making of a Horror Movie", "The Worst Horror Movie Ever Made", "Jesus Christ Serial Rapist" jms. Edu!

1/10

PS! See on postitus nr. 100! Palju õnne mulle kõigi poolt!

Igavuse pärast otsustasin luua edetabeli nähtud zombikatest, parimatest siis. Nimekirja tegin suht kiiresti, niiet kui keegi arvab, et midagi siit listist on puudu, võib kõva häälega kohe märku anda.

5. Sun faa sau si / Bio-zombie (Hong-Kong; 1998)

Hong-Kongi vaste Romero "Dawn of the Deadile". Biokemikaalidega "rikastatud" karastusjook muudab seda tarbinud inimesed lihamaiasteks uimerdisteks. Kohalikus kaubanduskeskuses peavad erinevate müügiputkade omanikud jõud ühendama, et olukorrast pääseda. Film võlus mind kohe enda mõnusa aasialiku musta huumoriga. Eriti meeldejäävaks teevad filmi kaks peategelast VCD-bootlege müüvad Crazy Bee ja Woody Invincible ja hullumeelselt naljakas ingliskeelne dubleering. Ilma nendeta kaotaks film arvatavasti pool enda võlust.

4. Zombi 2 / Zombie / Zombie Flesh Eaters (1979; Itaalia)

Teadatuntud legend muidugi, kuidas Fulci üritas Romero "Dawn of The Deadi" edu pealt kasu lõigata. Nimelt ringles "Dawn of the Dead" Itaalias nime all "Zombi". Fulci vana kavalpea tegi siis filmi ja pani nimeks "Zombi 2", et tunduks nagu oleks mingi seos eelneva filmiga. Minujaoks väga tähtsal kohal, nimelt esimene Itaalia gore/horror film, mida mul oli au näha, samuti ka esimene Fulci film. Teadlase tütar, koos ajakirjanikuga, läheb Antillidele oma isa otsima. Tuleb välja, et saareelanikud on nakatunud viirusega, mis neid tapab ja zombideks muudab. Üks omanäolistema seas sarjast "kannibalid-zombid-ja-džungel".

3. Dawn of The Dead (1978; Itaalia/USA)

Minujaoks Romero kõige parem film, Dead-sarjast siis. Zombid on vallutanud suure osa Ameerikamaast ja üksikud ellujäänud lukustavad end kaubanduskeskusesse varjule, kus asutakse zombidega võitlust pidama. Selle osa puhul on muidugi zombide grimm üks halvimaid (tavaliselt sinine värv näos), kuid siiski on siin kõik muus olemas. Mulle istub juba mõte suures hüpermarketis omavoliliselt ringi tuulata. Sinna lisada suurepärane töö Tom Savini poolt ja järjekordselt hea Goblini soundträkk ning mõnus vaatamine on kindlustatud.

2. Braindead / Dead Alive (1992; Uus-Meremaa)

Peter Jackson on küll filmidega päris korraliku kannapöörde teinud, kuid fännid (sealhulgas ka mina), et ta kunagi oma juurte juurde, kasvõi korraks, naaseb. "Braindead" on minujaoks universaalne film. Seda saab vaadata, kui sul on mõnusat üle halva maitse piiri minevat huumori puudus ning samuti sobib ta suurepäraselt gore-fanatile hommikusöögiks. Peale seda kui Lioneli ema saab loomaaias rott-ahvilt pureda, hakkab ta vaikselt muutuma. Ei lähe kaua aega, kui Lioneli maja on "pidutsevaid" zombisid täis. Sellest filmist on vist ühed klassikalisemad stseenid - mainimist väärivad näiteks muruniidukiga peo lõpetamist, zombie-sex, pudingusöömine jpm. Üks mõnus segapudru kõigest!

1. Dellamorte Dellamore / Cemetary Man (1994; Itaalia)

Selle filmi puhul pole mul raske rääkida, kui ühest mu lemmikfilmist. Vaatama asudes olin ma muidugi suht ettevaatlik, kuigi igalpool räägiti ainult head (mis zombifilmi puhul seda ei tehta, fännide käed jõuavad igalepoole). Mida rohkem film käinud oli, seda rohkem ta haaras mind endasse. Algselt zombie-splatterina alanud film oli lõppedes hoopis midagi muud. Soavi mängis osavalt romantikaga, gore'ga, komöödia, horroriga ja draamaga ning lõpptulemuse üle ei saa üldse nuriseda. Minuga ühineb ka Martin Scorsese, kes öelnud, et "Dellamorte Dellamore" on üks 90ndate parimaid filme.


Mainimist väärivad veel: "Day of the Dead", "Dead Next Door", "Tokyo Zombie", "Shaun of the Dead", "Undead", "Return of The Living Dead", "Burial Ground: The Nights of Terror", "Dead and Breakfast". That's all, folks!

Režissöör: Paul W.S. Anderson
Osades: Christopher Lambert, Robin Shou, Linden Ashby, Cary-Hiroyuki Tagawa, Bridgette Wilson, Talisa Soto jt.
Filmi pikkus: 101 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0113855/

"Flawless Victory"

Film põhineb samanimelisel populaarsel mängul. Äikesejumal Rayden juhtimisel saabuvad maailma parimad võitluskunstide tundjad, nende seas ka munk Liu Kang, politseinik Sonya Blade ja näitleja Johnny Cage, müstilisele saarele, kus peetakse turniir - Mortal Kombat - millega otsustatakse maailma saatus.


Mäletan, et oli aeg, kui seda filmi sai VHS pealt päevas mitu korda vaadatud. Lahedad karakterid, kaklused ja technomuusika - rohkem meie väikestele ajudele vaja polnudki. Ka mängus olin ma kõva käsi. Sega Genesise ja Mortal Kombat 2 peal siis. Sub-Zero oli lemmiktegelane ja kõik eriliigutused, sealhulgas ka fatality'd olid peas. Puldid said tänu sellele mängule ikka korralikult retsi. Peale filmi vaatamist tõmbasingi endale emulaatori ja MK2 romi. Noh, oskused on rooste läinud ikka - ei suutnud kuidagi isegi esimest vastast alistatud. Eks konsooli peal on hoopis teine asi ka, kui siin klaviatuurinuppe peksta. Kahjuks aga pole mängukassetti enam kusagil... võibolla polnudki minu oma hmm. Film ise oli aga väga mõnus tripp lapsepõlve. Tuttavad tegelased ja juustune võitluskoreograafia sobisid hommikusse väga hästi. Häirima jäi ainult, et tänu PG-13 reitingule puudus veri ja gore. Need olid just need, mis Mortal Kombatist tegid Mortal Kombati. Anderson oleks võibolla pidanud sisestama A, B, A, C, A, B, B icic.

5/10

Mänguri salaunistus - Street Fighter vs. Mortal Kombat - on reaalsuseks saanud...
MK vs SF
MK vs SF 2

Režissöör: Hiroyuki Kitakubo
Osades: Youki Kudoh, Saemi Nakamura, Joe Romersa, Rebecca Forstadt, Stuart Robinson jt.
Filmi pikkus: 48 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0275230/

Kuna olen viimasel ajal ristiinimese kombel tööd rüganud, on filmide vaatamine ja blogi pidamine suht soiku jäänud. Eks nüüd mõneks ajaks ongi periood, kus ei jõua lihtsalt nii palju sissekandeid teha. Proovin siiski endast parima anda.


"Blood: The Last Vampire" räägib loo Saya'st, kes on viimane teadaolev vampiir maa peal. Töödates Ameerika valitsuse heaks, peab ta teise ilma saatma halbade kavatsustega deemoneid. Järjekordsel missioonil saadetakse ta ühte kooli, kus ta peab tuvastama seal tegutsevad kurjamid.

Esiteks peab mainima, et selle anime suurimaks plussiks ja miinuseks on selle pikkus - ca kolmveerand tundi. Filmi lõppedes jäi kuidagi poolik tunne, kuid järele mõtlema hakates oli hea, et ta kauem ei kestnud. Tegevustik oli kuidagi kaootiline, põhjendusi ja selgitusi eriti ei tahetud millelegi jagada. Näiteks Saya täpsem minevik, antud deemonite päritolu jne. Ka filmi visuaalne pool ei suutnud keskpärasusest üle olla. Hästi mõjus arvutitega mukitud background, samas ei oldud sellega liialdatud. Mis mind võibolla veidike häiris olid tegelased, kes olid joonistatud suhteliselt tuimad ja elutud. Võib-olla pidigi see nii olema, et suhteliselt sünge temaatikaga kokku paremini läheks. Minule igatahes ei istunud. Keegi oleks võinud vähemalt korragi naeratada. Mis veel teda teistest endasugustest eristab oli, et kasutati nii inglise kui ka jaapani keelt. Korraga siis. Häälenäitlejad ise olid muidugi samuti tuimad, nagu need, kellele nad hääled andsid. Mainiks ära veel, et animatsioonist valmib ka 2008. aastal live-action, mida huvi pärast isegi vaataks, kuna kaldun arvama, et elus näitlejatega kukub sellest hoopiski midagi paremat välja.

5/10

Režissöör: Lloyd Kaufman
Osades: Will Keenan, Alyce LaTourelle, Lloyd Kaufman, Trent Haaga, Sheri Wenden, Debbie Rochon jt.
Filmi pikkus: 114 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0169299/
Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=Tn_G0eAy-Hk

Let's Make Some Art!

Hoolimata alkokeelust suutsime sõpradega volbriööks päris mõnusalt vägijooke igaltpoolt kokku kraapida. Baarikapid ja sügavkülmad said totaalse puhastustöö. Kõik olid juba paraja vine all ja hakati mult nõudma, et ma enda filme jälle näitamiseks tooks. Mõtlesin siis, et mida joodikutele näidata. Oli päris mitu varianti, kuid arvasin, et sellises olukorras sobib Troma film nagu rusikas silmakoopasse. "Terror Firmerile" põles roheline tuli!


Film kujutab tüüpilisi Troma filmivõtteid - paljad tsikid, narkouimas punkarid, ägedad sõnavahetused jne. Paras hullumaja ühesõnaga. Lloyd Kaufman ise mängib pimedat filmilavastajat, kes kõigest väest proovib "kunsti luua", kuid teda segab killer, kes pidevalt võttemeeskonda maha notib. Peale selle on veel armukolmnurk helimehe, erieffekti meistri ja võtteplatsi abilise vahel.


Filmi ennast olen juba päris mitu korda näinud, kuid meeles polnud peale põhilise sisu eriti midagi. Võibolla sellepärast, et see film on ikka üks paras segadus. Sisust endast oleks võibolla kokku saanud teha 15-minutilise filmi, kuid sinna juurde on igast mittevajalikku janti lisatud. Selline film samas sobib sellistele vaatamistele täielikult. Kui on tarvis napsi võtta, olukorrast Eestis seletada või WC's käia ei jää sa selle paari minutiga lihtsalt millestki, peale paari gorestseeni, ilma. "Terror Firmerit" ise peetakse muidu austusavalduseks kõigile Troma filmidele - Troma võttemeeskond tegemas Troma filme koos legendaarsete Troma karakteritega (Toxie, Sgt. Kabukiman jt.). Väga lõbus oli, peaks mainima. Film suutis kohe algusega kaasa haarata, kuna näitas kuidas rasedal naisel kõhust loode välja tõmmati ja mehel jalg otsast rebiti. Armastusväärne! Siiamaani nähtutest pean mina seda just kõige ekstreemsemaks Troma filmiks. Tsiteerides ühte kommentaari filmi kohta: "An endless barrage of gore, puke, splatter, nudity, perversions, puke, urine, excrement, trash, low-brow humor, and more puke, all delivered in the usual non-serious, unflinching, Troma-entertaining way." Ei oskakski paremini selle kohta öelda. LET'S MAKE SOME ART!

7/10

Lloyd Kaufman ümbritsetuna oma jüngritest