Režissöör: Ti West
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0387549/

"CAUTION...If They Bite You...Kill Yourself!"

Kuna Ti West suutis hiljuti üllatada ühe viimaste aastate parima õudusfilmiga THE HOUSE OF THE DEVIL (blogis), siis ei saanud ma mööda vaadata ka tema debüütfilmist. THE ROOST teeb kummarduse ameeriklaste telekakastides jooksnud hilisõhtustele õudusfilmiprogrammidele, kus kaame jumega saatejuht tagasihoidlike pappdekoratsioonide keskel juhatab sisse mõne keskpärase õõvaloo. Kahjuks kopeerib West kõike seda liiga suure õhinaga, seetõttu on ta suutnud ka nende keskpärasuse ka enda filmi tuua. Noored, kes kuskile sõites otsustavad väikese lõike teha ning seetõttu ka kuskil päraperses autoga kinni jäävad ning lähedalasuvast farmist abi otsides verejanuliste zombie-nahkhiirte terrori alla satuvad - ei kõla just väga originaalselt ning ka teostus ei suuda kuidagi seda läbikukkumist päästa. 4/10

Režissöör: Ngai Kai Lam

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100014/

Filmi vundamendiks on Qing ajastul Pu Songling'i poolt kirja pandud lühijutud (paremik on ka eesti keeles ilmunud kogumikus "Libarebased ja kooljad") aga nagu ka kõrghoone puhul on vundament ehitisest vaid väike osa. Ngai Kai Lam on sinna peale nimelt ehitanud standartse 3. kategooria loo, kust ei puudu nii kaunid (ja pidevalt riieteta) idamaised näitsikud, võlukunstid ja wu xia.


Hua-Hua (Amy Yip!), Pai So-So ja Fei Fei on kolm libarebastest õde, kes mediteerimise abil on jõudnud tasemeni, kust täieliku inimkuju saavutamiseni on jäänud vaid napid 30 päeva. Kuna aga üks õde mõlgutab kohaliku viljakusjumala Wutung'i templit külastades kõlvatuid mõtteid võtab jumalus äpu õpetlase kuju ning alustab tüdrukute võrgutamist. Taoistist eraku hoiatusi eirates alluvadki õed enda animaalsetele instinktidele ning seavad seetõttu ohtu enda metamorfoosi.


Nagu juba filmi pealkirjast järeldada võib, siis on põhirõhk asetatud erootikale ja seda jagub ohtralt - naispeategelastest kaunitarid ei olnud häbelikud ning pea igal võimalikul hetkel riieteta, jagades armastust nii maskeerunud jumalusega kui ka omavahel. Kuidas saaks ma meessoost inimesena seda filmile pahaks panna? Aga pea sama palju nautisin ma rahvajuttudest inspireeritud taustalugu, olgugi, et selle eesmärk oli vaid augutäite funktsiooni täita. Kuna Ngai Kai Lam soov oli arvatavasti vaid A CHINESE GHOST STORY edust oma osa lõigata ja EROTIC GHOST STORY oli üks edukamaid 3. kategooria filme, siis võib tulemust täitsa õnnestunuks lugeda. 6/10

Režissöör: Graham Reznick

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0871865/

"A psychedelic campfire tale."

Graham Reznick tegi targasti, et enne kaamera taha asumist asja natuke kõrvalt vaatas, kogemusi korjas ning tutvusi sobitas. Nimelt vastutas mees enne oma debüütfilmini jõudmist päris mitme Glass Eye Pix'i madalaeelarvelise õudusfilmi helitausta eest ja seetõttu pole ka eriline ime, et kuri geenius Larry Fessenden isiklikult otsustas noorele režissöörihakatisele abistava käe ulatada.


Film võtab tuurid üles üsna tavapäraselt - kolm noort reklaamiguru Richards, Doug ja Kimble sõidavad loodusesse, et oma esimese suure töö jaoks inspiratsiooni koguda. Kuid nüüd tuleb unustada oodatud klišeed, sest metsas ei oota neid järjekordsed mutandid või oma territooriumi kaitsvad maamatsid, vaid noortel tuleb hakata rinda pistma omaenese sees peituvate deemonitega, mis sügaval looduses nende seest vaikselt välja hakkavad pressima. Richards, kes selgelt on grupist kõige nõrgema emotsionaalse tasakaaluga, hakkab nägema nägemusi puhastusvahendit reklaamivast müügimehest (Larry Fessenden isiklikult) ning kui Doug tema uue silmarõõmuga metsa kaob lööb see vaese noormehe vaimsesse tervisesse tugeva prao, mistõttu ei suuda teine enam vahet teha reaalsusel ja nägemustel.


Reznick alustab filmi üsna vaiksel tempol, võiks isegi öelda, et liigagi aeglaselt, sest filmi võlu avaldub pea üksikasjalikult alles viimases pooles, kus noor režissöör toob vaatajani sellise psühhedeelse virr-varri, mis teeks kadedaks isegi vanameister Lynch'i. Järsult loobitakse vaataja ette stseene ning nende seedimiseks aega jätmata, rünnatakse juba uue lainega, mille abil mängitakse Richardsi murdumine väga edukalt välja. Seda kõike saadab suurepärane helitöö (mida muud oodata peakohaga helitehnikult?): pidevalt taustal sumisev sügav ja tume ambient, mida saadavad tuhanded looduse enda poolt tekitatud helid, annab inimhinge tungivale looduslikule kaosele uue mõõtme. Oleks Reznick'il seda jõudu vaid terve filmi täiuslikuseni lihvimiseks jätkunud.

7/10

Režissöör: James Cameron

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0499549/

Loomulikult ei saanud ma jätta kinno minemata, kui seal jookseb hetkel maailma parim film. Ma käisin suvel ka AVATAR'i promo seansil, kus tutvustati uut võrratut arvutiga loodud maailma ja demonstreeriti revolutsioonilist 3D-tehnikat. No, kui aus olla, siis jättis see 3D kogemus täitsa mõnusa mulje ja ei lasknud end eriti heidutada sellest muust ilast, mis sellega kaasnes. Märgid sellest, kuhu Cameron selle filmiga laskub, olid muidugi juba olemas aga lootsin siiski, et lõpptulemus lööb mind pahviks ja väljun kinost, lähen twitterisse või teatud filmifoorumisse ja hõiskan ülejäänud kooriga kaasa: "Nii hea, et on hindamatu!".


Ma hakkasin tegelikult nihelema alles kuskil poole peal ning kuna film on pea 3h pikk, siis on see ju üsna hea tulemus. Nimelt taipasin ma, et olen samamoodi jäänud imetlema seda arvutitega loodud maailma ja polnud aru saanudki, et see, mida ma siin tarbin on ju tegelikult paksu meigikihi alla maetud ja uhkelt riide pandud b-kategooria ulmefilm. Tal olid olemas nimelt kõik selle omadused. Alustagem stereotüüpsetest tegelaskujudest. Meil on üles pumbatud kolonel Duke Nukem, kes ei hooli puukallistajatest, loodusest ega ka käskudest ja korraldustest ning tahab kõik puruks pommitada. Loomulikult on tema ning tema käsilaste vastu asetatud teadlasterühm, keda juhib leitnant Ripl... khm.. Dr. Grace Augustine ning kes ei soovi kedagi pommitada vaid soovivad puujuurikatest ainult proove võtta. Loomulikult on puudu veel kuri ameeriklasest suurtöösturite huvide esindaja - sisene, Giovanni Ribisi. Tema tegelaskuju puhul jäin ma juba tõsiselt mõtlema, et kas ma vaatan mingisugust parioodiat või peabki sellel ühedimensioonilisel kujul otsaees suurelt "jobu" kirjutatud olema. Nohiklikust side-kick'ist, pahade poolelt heade poolele üle tulevatest reeturitest jms ma lähemalt rääkima ei hakkagi.


Teiseks liigub kogu tegevus täiesti üllatustevabalt, juba tuttavat rada pidi. Kõik kohustuslikud kurvid ja käänakud olid olemas aga see, kes aastas vähemalt üle 25 filmi vaatab (keskmine filmivaataja?), on neid juba nii palju läbinud, et igasugune huvi seda uuesti teha lihtsalt puudub. Peategelase armumine vastasleeri omasse, nende hulka sulandumine ja hilisem väljatõukamine ja siis nende ees enese tõestamine, eepiline lõpulahing ning oodatud lõpubossi lahing - mängiks nagu juba korduvalt läbitud telekamängu. Surema määratud tegelased leiavad oma otsa ning elama määratud jäävad elama - ei paku mingisuguseid üllatusi ka sealtpoolt.


Mis mind aga enim negatiivselt üllatas oli Cameroni silmakirjalikkus. Praegusel hetkel on kindlasti majanduslikult väga tark tegu välja tulla filmiga, mis julgeb öelda, et looduse hoidmine on kõige õigem tegu ja kõik kapitalistidest suurtöösturid on halvad sead, kes ei hooli missuguste tagajärgedega raha nende taskusse jõuab. Samas unustab ta, et ta enda film on pärit täpselt samasugusest maailmast, mistõttu pole tema küll õige inimene siin mingisugust moraali lugema. Arvatavasti on selle filmi valmimisel ja levitamisel tekkinud ökoloogilise jalajälje nimel rohkem vihmametsi maha võetud kui mõne suvalise väikelinna elanike tavapärase elu elamine seda teinud oleks.


Kas on üldse mingit mõtet seda kinno vaatama minna? Muidugi on. Tehniliselt on film ju praeguse aja tippsaavutus ja võib-olla, et kauaoodatud murdepunkt kinofilmide seisukohalt. Need, kes juhtumisi minuga sama saatust jagavad ning kellel see tõesti esimene täispikk 3D-kogemus kinos on, siis ainuüksi peaks filmi visuaalse pool mingisugusedki emotsioonid välja kiskuma. Kahju vaid, et seda sellise keskpärasusega serveeriti. Mulle näiteks tundus filmi alguses reklaamitud Jean-Michel Cousteau esitletud kolmedimensiooniline ookeanimaailm tunduvalt huvitavam.

5/10

PIU PIU PIU!

Režissöör: Jennifer Chambers Lynch
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0409345/

Kui ma siin George A. Romero poja viimasest kätetööst juttu tehes rääkisin sellest, kuidas kuulsate režissööride järglased ikka enda filmidega rohkem vatti saavad, kui teised kaasaegsed, siis antud filmi puhul muutub teema jälle aktuaalseks. Kas ma peaksin ka Jennifer Lynchi teost hinnates võrdlusesse tooma tema kuulsa isa vaimusünnitised või mitte? Kui tütar on isa arsenalist nii mõnegi võtte laenanud, siis kindlasti. Ei oska ma muidugi kommenteerida, kas asi on geenides või andis papa ka produtsenditoolil istudes lapsele mõningaid näpunäiteid aga vaielda ei saa, et filmis on kasutusel üsna palju elemente, mis on isa töödest meelde on jäänud - väikese (ja suurema) kiiksuga tegelased, imelik dialoog ning kummituslik atmosfäär.


Film algab kui väikelinna mõrvamüsteerium, kus kohalikele politseinikele sõidavad appi ka FBI agendid. Hakatakse küsitlema kolme tunnistajat, kes küll alguses erinevaid lugusid räägivad, kuid kust vaikselt hakkab kokku tilkuma vajalikud detailid saatusliku päeva mõistmiseks. Pinget kruvitakse aeglaselt aga pidev kohalolev salapärane õhkkond, mida saadab oskuslikult paika seatud helitaust, ei lase tähelepanul hajuda. Loomulikult keeratakse vint lõpuks üle ja niigi tervet filmi enda peeruhaisuga rikkuv Bill Pullman (ma tõesti ei taipa, mis temaga seal filmis oli) suudab paarikümne minutiga end täiesti lolliks teha ja seetõttu ka vaatajal nägu krimpsu ajada. U-pööre filmi lõpupoolel on muidugi üsna üllatav ning suutis täitsa edukalt kokku siduda üksikud niidiotsad aga jättis ikka veidikene mõru maitse suhu, sest seda kõike oleks saanud/võinud teha natukene originaalsemalt.

6/10

Režissöör: Sogo Ishii
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085145/

Kuigi olen ammu juba pidanud plaani, et Sogo Ishii loominguga tutvuda, siis ikka juhtub niimoodi, et vaatan tema filme vaid väikeste, kättejuhtuvate doosidega. ELECTRIC DRAGON 80.000 V (blogis) juhtus mu käeulatusse samamoodi, täiesti juhuslikult ning meeldis väga. Samamoodi jõudis minuni ka mehe üks varasemaid lühifilme aga selle vaatamiseni jõudsin ma alles paar kuud hiljem. No, tegelikult poleks ma seda vaatamata jättes ka millestki olulisest ilma jäänud, sest antud filmijupp oli tegelikult mõeldud vaid ühele Jaapani punk-bändile (kus Ishii-san ka ise liige oli, ainukese vahega, et tema instrumendiks oli filmikaamera) visuaalseks taustaks. Seetõttu pole filmis kuuldavat dialoogi, tegelaste omavahelist suhtlemist, nii vähe kui seda on, annab edasi ekraanile manatud (vigased) inglise keelsed fraasid ning ainsateks helideks on tehasehoone loomulik müra. Pilt on taotuslikult jäetud karedaks ning annab seetõttu hästi edasi pungi esteetikat. Luban, et järgmine kord võtan kohe ette CRAZY THUNDER ROAD'i või BURST CITY ning ei kiusa end enam mingisuguste vahepaladega.

5/10

Režissöör: Terry Zwigoff
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0162346/

"Accentuate the negative."

Terry Zwigoff on hakkama saanud suurepärase koomiksiadaptsiooniga, mis, üllatus-üllatus, ei räägigi inimkonda päästvatest liibuvates nahkkostüümides suprekangelastest, vaid vastupidiselt kahest neiust, Enid'ist ja Rebecca'st, kes päästmist vajavat inimkonda kõrvalt sarkastiliste märkustega loobivad ja nende keskpärasuse üle nalja viskavad. Tüdrukud ise muidugi pole suutnud ise enda kohta veel ühiskonnas leida - Rebecca küll üritab vaikselt mingit funktsioneerivat rolli omandada aga Enid'i puhul jääb kõik tahtmise taha kinni. Tema leiab enda missiooni hoopis ajalehekuulutuse kaudu leitud nohikliku Seymour'i (suurepärane Steve Buscemi) aitamises, kes on nii hõivatud enda vinüülikogu hoolitsemisega, et enda kõrvale kellegi leidmisest ei tule midagi välja. Loomulikult ei jää need ekstsentrilised tegelaskujud filmis ainukesteks, lugu ristub nii mõnegi äärelinnas oma kohta otsiva eluheidiku omaga.


Filmi suurimaks plussiks ongi väga hästi loodud ja välja mängitud tegelaskujud, kellega oli väga kerge samastuda ning seetõttu ka nende käekäigule kaasa tunda. Ning kuigi film tõmbab otsad kokku üsna dramaatiliste nootidega on tüdrukute (eelkõige muidugi Enid'i) küünilist suhtumist ümbritsevasse ja teravaid ütlemisi inimeste keskpärasuse-fetiši pihta väga muhe jälgida. Loomulikult ei saa ma ka mainimata jätta ühte filmiajaloo ilusaima mulletiga valget rämpsu, kes poe ees heavy metal'it kuulab ja nunchakudega vehib. Soovitan!

9/10

"It's called America, dude. Learn the rules!"

Režissöör: Harry Bromley Davenport

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0100975/

"Part Alien. Part Predator. All Terror."

Olematud seosed esimese osaga... √
Maa-alune laboratoorium, kui b-ulmeka tüüpiline tegevuspaik... √
Ebaõnnestunud katse luua side teise dimensiooniga... √
Pahandusi tegev kummist võõrorganism... √
Kohustuslik ALIEN'i kopeerimine... √
Korda looma saabuv sõjaväeüksus... √
Enda nakatumist varjav kõrvaltegelane... √
Imal romantikaliin... √
Põhjendamatult vähe verd ja märulit... √
Halb... √√√

Väiksed mehed ja suured relvad

Režissöör: Chan-wook Park

IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0762073/

Chan-wook Parki uus film peaks endast lugupidavas filmisõbras, kui mitte rõõmuvärinaid, siis vähemalt väikese jõnksatuse meelekohas ikka esile tooma. Tegemist on ju käesoleva sajandi ühe tuntuima filmirežissööriga idast, kes paistab end kodus tundvat praktiliselt igas žanris. Loomulikult kuulun ma nende hulka, kes mehe töödest just Kättemaksu-triloogiasse kuuluvaid kõige enam välja toovad - olles suurepärased näited, kuidas visuaalne stiil ja oskuslikult kirjutatud stsenaarium omavahel sümbioosis töötavad, jätmata kordagi ühte teise varju - aga austan ka tema eksperimenteerimist ning pidevat žanripiiride nihutamist teiste tööde puhul. Tema eelviimane film I'M A CYBORG, BUT THAT'S OK on heaks näiteks, kuidas luua romantiline komöödia neile, kes muidu sellistest filmidest võib-olla eemal hoiaks. Kahju vaid, et lugu ise ei filmi välise küljega mingit võrdlust ei kannata.


Suhteliselt sama probleem on ka THIRST'iga. Film kulgeb otsekui sõit käänuliste kurvidega, kõrgete tõusudega ja järskude languste ameerika mägedel, mis küll atraktsioonil viibinut korralikult raputab aga lõpuks vagunist välja astudes mõne aja pärast ikka inimese selle otstarbes kahtlema paneb. Seda võib suuresti muidugi nõrga stsenaariumi kaela ajada - lugu on laialivalguv ja paljud küljed, mille peale alguses mängitakse, unustatakse loo edenedes sootuks. Peale segase narratiivi jäi tohutult häirima ka mõndade tobedate vampiirifilmi-klišeede kasutamine ning vaikselt ja hillitsetult liikuvasse filmi korea kinole omase perekondlikku jandi sisse toomine, mis küll unistele pöffijatele meeldivat paistis aga filmi enda õhustikku tohutult rikkus. Viimasele komistuskivile juhtis tähelepanu ka üks arvustus, mida ma kinost koju jõudes lugeda jõudsin. Arvustaja nimelt tõi välja võrdluse Parki ja tema kaasmaalase Joon-ho Bong vahel. Mõlemale meeldib enda filmides tõsistele teemadele vahelduseks ümberlülituda väheke kergematesse meeleollu aga kahjuks on Bong selles tehnikas Park'st peajagu üle (vaadake kasvõi tema suurepärast mõrvamüsteeriumit MEMORIES OF MURDER).


Siiski on mul hea meel, et Chan-wook Park on jõudnud punkti, kus võib öelda, et autor on lõplikult oma käekirjaga sina peale saanud, sest filmi visuaalne pool lausa hõngub perfektsusest, olgugi, et PÖFFi filmikoopia kvaliteet seda täielikult nautida ei lasknud (vihje endale: BluRay). Juba SYMPATHY FOR LADY VENGEANCE'st tuttav oskuslik värvide ning detailide kasutamine olenevalt hetkel valitsevale meeleolule on oma koha leidnud ka THIRST'is. Loomulikult saadab seda kõike suurepärane helitaust ning hea oli kuulda, et Park pole unustanud ka oma lemmikheliloojat - Bach'i.

6/10