Režissöör: Tom Shankland

Osades: Eva Birthistle, Stephen Campbell Moore, Jeremy Sheffield, Rachel Shelley jt.
Filmi pikkus: 84 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1172571/

"You brought them into this world. Now ... They will take you out."

Kas sa tapaksid lapse, et päästa enda elu? See küsimus on vaevanud filmilavastajaid juba aastakümneid ja ilmavalgust on näinud mitmed kinopildid, kus kurjade kavatsustega üksikud või grupeerunud lapsed täiskasvanuid terroriseerivad. Meelde tulevad kohe hispaanlaste WHO CAN KILL A CHILD? ja CHILDREN OF THE CORN, kus noorukid justkui omavahel telepaatilist sidet omavad ja ühtse jõuna täisealiste vastu astuvad. Kuid filmiajaloost on meelde jäänud ka üksiküritajaid - perre lapsendatud antikristus Damien THE OMEN'st, kui ka teispoolsusest teatud videokassetti vaadanud inimesi tapma tulnud Sadako jaapanlaste RINGU'st. Mis on see miski, mis täiskasvanuid inimesi lapsi, meie tulevikku, kartma paneb ja neile enda filmides niivõrd kurjakuulutavaid rolle annavad.


Hiljuti vaadatud PLAGUE TOWN ei andnud mutantlaste tegutsemisele olulisi motiive, mainiti lihtsalt moka otsast, et eks nad võõraid vaid sellepärast tapavad, et nende territooriumile on sisse tungitud. Film jäi ise muidugi nõrgaks ja ununeb mõne aja pärast jäädavalt, Shankland'i THE CHILDREN see vastu suutis end koheselt mällu sööbida ja julgeks teda vabalt selle aasta esimese poole üllatajaks nimetada.


Perekond sõidab linnakärast eemale sugulaste maakodusse jõule ja aastavahetust veetma. Rahulik puhkus aga muutub õudusunenäoks kui mõlema perekonna noorimad liikmed hakkavad järjest veidramalt käituma ja varsti ka enda vanemate vastu aggressiivselt meelestatuks muutuvad. Kuna olukord muutub järjest verisemaks, ongi täiskasvanud varsti dilemma ees, kas tappa enda laps, et päästa enda nahk.


THE CHILDREN'i kõige tugevam külg on Shaklandi meetodites pinge üles kruvimisel: vaatajad saavad küll aimu laste käitumise muutustes, samas kui lapsevanemad ise teadmatuses pühasid veedavad. Teadmatus valitseb ka laste tegutsemismotiivide üle mõtiskledes, sest mingit vastust sellele kogu filmi jooksul ei anta, ainult väikesed vihjeid ja sümbolitemängu - läbi käivad nii aborditeema kui ka gripisarnane haigus. Kogu vaatemäng on suurepäraselt kaamera peale saadud, hästi kokku monteeritud ja tõeliselt hingekriipivalt esitatud - järjekordne eeskujulik näide brittide uue laine horrorist.

8/10

Režissöör: Enzo G. Castellari
Osades: Giancarlo Prete, Fred Williamson, Anna Kanakis, George Eastman jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0084424/

"Dealers in death... exterminators of the 21st century..."

THE NEW BARBARIANS on üks järjekordne MAD MAX'i kloon, mille sarnaseid post-apokalüptilisi kinopilte avastades ikka ja jälle ette satub. Kui viimane leid LAND OF DOOM vaid väheseid elemente "laenas", siis jultunud itaallased kopeerivad nii kuidas jaksavad. Kuna viimastel raha nii palju ei jagunud, et kogu võttemeeskond liivasele pinnale lennutada, võeti film purki Itaalia rohumaadel, võpsikute vahel, kus tuumasõjad üle elanud maailma kohta kõik kahtlaselt roheline ja ilus on.


Film keerleb ümber kahe maanteesõdalase Scorpion'i ja Nadir'i, kes jõud ühendavad, et koht kätte näidata pahalastele, kes koonduvad ühise nimetaja Templirüütlid alla. Valgeid puhvis nahkkostüüme kandvad, sodoomiat harrastavad kaagid nimelt soovivad maamuna pealt inimsoo jäädavalt hävitada ja viimasena ka enda eluleek kustutada.


Loomulikult ei saa filmi eriti tõsise pilguga vaadata, kui golfiautodest ehitatud masinatel ringi kihutavad täisealised mehed üksteist laserpüstolitega tulistasid, pidevalt plahvatuste tõttu õhus saltosid viskasid, slow motionis pidevalt igaltpoolt alla kukkusid ja tänu plahvatele vibunooltele miljoniks tükiks paiskusid. Filmi odavus paistis tõepoolest iga külje alt välja ja jääb vaid müsteeriumiks, mis imeväega itaallased Fred Williamsoni enda filmi suutsid meelitada. Tahtmatu huumoriga, korralik näide haisvast eurojuustust.

Lõpetuseks lugu karvasest persest ja karmist hõimujuhist:
[the Templars have captured Scorpion and has him tied up]
One: Scorpion... you didn't want to live as a Templar, but you'll die as one!
[holds up a glass dagger]
One: I, One, am the high priest and executor... of your initiation!
[tears off Scorpion's pants with the dagger and proceeds to rape him]

4/10

Fred Williamson - mustade oma William Shatner

Režissöör: David Gregory

Osades: Josslyn DeCrosta, Erica Rhodes, David Lombard, Lindsay Gorandson jt.
Filmi pikkus: 88 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1118687/

"It's In The Blood."

Perepea viib tütred ja oma uue naise Iiri maakohta, et seal enda juuri otsida ja salamisi uut naisukest ka tütardele väheke lähemale tuua. Asjad ei laabu aga plaanipäraselt, sest üks tütardest on kaasa võtnud ninatarga peika ja omavahel riidu kiskudes jäädakse ka viimasest bussist maha, mis linnavurled turvalisusse oleks transportinud. Nüüd peavad õnnetud võõras kohas endale ööseks peavarju leidma, trotsides lähedalasuva külakese mutanteerunud võsukeste terrorit.


Ei suuda ma kuidagi David Gregory'le andeks anda, et ta rollidesse niivõrd mittesobivad inimesed leida suutis. Juba esimesest stseenist peale jääb nende tegemisi jälgides kõik muu tagaplaanile, sest silmad lihtsalt ei suuda uskuda sellist jama, mida neile serveeritakse. Vaikselt lahti rulluv õõvafilmi pool jätab alguses üllatuslikult hea mulje, kuid mõne aja pärast laguneb täielikult juppideks. Kui kõrvale jätta üsna korralikult loodud hingekriipiv õhkkond, siis on tegemist üle põlve tehtud tükiga - peategelased jäävad lõpuni saamatuteks ja äärmiselt ärritavateks karakteriteks ning varjust välja toodud pahategelased oma kehva taustalooga ei suuda oluliselt filmi enam päästa. Suurest horrori-sõbrast režissöörile, kes on aastaid vorminud žanri klassikuid lahkavaid ja legendidest pajatavaid dokumentaalfilme, sellist ämbrisse astumist andeks anda ei taha.

3/10

Režissöör: Chih-Hung Kwei

Osades: Somjai Boomsong, Phillip Ko, Bolo Yeung, Wai Lam jt.
Filmi pikkus: 105 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0085951/

Võin kohe ära mainida, et ootsin ja lootsin selle põhjal, mida kunagi selle HK filmi kohta lugesin, veidikene hullumeelsemat fantaasialendu. Chih-Hung Kwei teos jääb aga mu suure lemmiku Ngai Kai Lam'i parimatest paladest kaugele maha. Kuna aga sealse kino 80ndate ja 90ndate kolmanda kategooria alla lahterdatud kohati sürreaalsuseni kalduvad b-filmid on mu suur pool-salajane kirg, ei saa ma ettekuulutuse saanud poksija ja halbade kavatsustega Tai maagide omavahelisse kemplemisse külmalt suhtuda.


Hong Kongi poksija ja poolekohaga gängster Chan Hung lubab vennale, et maksab kätte viimase võitlusringis halvatuks peksnud Tai poksijale. Tänu salapärastele ilmutustele jõuab ta omadega aga budistlikusse kloostrisse, kus mungad hakkavad teda ette valmistama võitluseks musta maagiat valdava maagiga, kes peapreestri elutut keha needuse all hoiab ja seetõttu preestrit surematust saavutada takistab. Tuleb välja, et peapreester on teises elus olnud Chan Hung'i kaksikvend ja tänu sellele spirituaalsele sidemele ohustab must maagia ka otseselt tema elu.


Filmi kõige paremad hetked olid kõik seotud maagide ja Buddha poolt valgustatud poksija omavahelistele võitlustega. Mängus olid lendavad pead, verejanulised nahkhiired, roiskunud liha söömine ja selle hilisem välja oksendamine, silmadest tulevad laserid jms - sealse piirkonna musta maagia kujutamine enda parimas vormis. Kahjuks hakkas teema end filmi edenedes järjest enam kordama, sest kummist nahkhiired ja oasupist löga ei suutnud kolmandat korda enam soovitud üllatus-efekti pakkuda ja režissööri fantaasialend ei paistnud ka enam vajalikke kõrguseid vallutada suutvat. Suurepärane HK body horror hakkas järjest enam tahtmatult tekitatud huumoriga komejanti meenutama - jättis küll hea maitse suhu aga oodatud tulemust sealt välja pigistada ei suutnud.

6/10

Loe ka:
Trash-Can-Dance (9/10)

Režissöör: Mel Gibson
Osades: Rudy Youngblood, Dalia Hernández, Jonathan Brewer, Morris Birdyellowhead jt.
Filmi pikkus: 139 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0472043/

"No one can outrun their destiny."

Mel Gibsonil on kombeks iga enda uue filmiga endale mingi inimgrupi viha kaela tõmmata. Ei jäetud rahule ka tema maalitud pilti kunagise maaja tsivilisatsiooni langusest - Mehhikos elavad indiaanlaste järeltulijad lubasid kinode ees piketeerida ja filmi isegi kohtusse kaevata, sest nende esivanemaid olevat kujutatud verejanuliste barbaritena, kes enda jumalatele ohtralt inimohvreid tõid, meenutades pigem agressiivseid asteeke kui maajasid. Ajasid siis filmitegijad midagi sassi või mitte, mööda ei saa vaadata aga faktist, et suhteliselt väiksel territooriumil omavahel läbi käivad tsivilisatsioonid võtsid ikka üksteiselt traditsioone ja kombestikke üle, olgu siis selleks tolteekide ehituskunst või asteekide inimohverdamiskombed.


APOCALYPTO ei ajagi samas täiuslikku ajaloopilti ega lõpliku tõde taga, ta on sisimas siiski hollywoodilik seiklusfilm, mille ümber on ehitatud uhke raam. On tagaajamist, märulit, armastust - komponendid, mis seiklusfilmi praktiliselt defineerivad. Kuskilt tagant aga suskab Gibson pidevalt sisse enda vaateid, põhjuseid, miks see Ameerika kõrgkultuur siiski hävimiseni jõudis. Oli see erinevate hõimude omavaheline pidev sõjaline hõõrdumine, ümbruskonda laastav metsaraie, haigused, kõrgklassi priiskav elustiil, hädades vireleva alamklassi taustal või hoopiski valgete konkistatooride saabumine Yucatani poolsaarele. Kuigi kehvapoolne lõpplahendus tõi ilusti filmitegijate enda arvamuse esile, võib seda ignoreerides igaüks endale sobiva maajade tsivilisatsiooni languse põhjuse välja valida.


Sarnaselt PASSIONS OF THE CHRIST'ile, kus Gibson näitlejad aramea, heebrea ja ladina keelt rääkima pani, et asi võimalikult ajastutruu välja kukuks, siis võib ka APOCALYPTO's kohata vaid kunagiste indiaani juurtega näitlejaid, kelledest paljudele film esimeseks näitlemistööks oli, ja kuulda vaid Yukateki maaja keelt. Olles lugenud paari raamatut kunagiste Ameerika tsivilisatsioonide arhitektuurist ja kombestikest, oli hea näha kui palju rõhku oli pandud igasugustele väikestele detailidele nagu näiteks ohverdamist ootavate vangide siniseks võõpamine, kipsi tegemine jne. Tundus, et sellistele väikestele detailidele oligi väga palju rõhku pandud ja tänu sellele tekkisid mõningased augud üldpilti.

Väga korralik laupäevaõhtune filmivaatamine: puudustega ajaloo-, kuid suurepärane seiklusfilm.

8/10

Loe ka:
Trash-Can-Dance (5/10)

Režissöör: Joone

Osades: Jesse Jane, Evan Stone, Belladonna, Sasha Grey jt.
Filmi pikkus: 138 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1266097/

"Proceed At Yer Own Risk"

Loomulikult ei tulnud kaua oodata kuni maailma viimase kümnendi kõige räägitum pornofilm endale järje sai. Joone lavastatud PIRATES oli panofilmi kohta väga suurejooneliselt üles võetud, pornotööstuse kõige ümaramad rinnapartiid ja suurimad fallosed viidi paar sajandit tagasi Kariibi meres ulpivatele alustele, kus nad peale tavapärase töö ka veidike puiseid nalju said loopida ning üksteisega mõõgelda. Film sai loomulikult kiirelt tuntuks, pressides välja tavapärastest pornofilmi raamistikust, sai temast ka osake peavoolu filmiajaloost - suutes endale külge haakida üsna kõva kultusmaine.


Filmi järg võtab otsad üles põhimõtteliselt sealt kuhu esimene need jättis ja jätkab samasugust häbitud PIRATES OF THE CARRIBEAN kopeerimist. Saamatu kapten Edward Reynolds peab enda suurte silmadega alluva Julesiga nimelt Jamaika kubernerile tagastama sinise pärli, mis ühelt temale kuuluvalt laevalt piraatide poolt rööviti. Aare on aga röövitud kurikuulsa Xifengi poolt, kes selle abil tahab uuesti ellu äratada merepõhjas lebava Victor Stagnetti laiba. Sinna vahele mahub muidugi ohtralt seksstseene, millest enamus muidugi sügavale loole juurde ei anna.


PIRATES II: STAGNETTI'S REVENGE võib R-reitinguga olla täitsa tüüpiline c-kategooria seiklusfilm, midagi sellist, mida on Sci-Fi Channeli või The Asylum filmidest harjunud ootama - odava arvutigraafika, kaheldava väärtusega näitlejatöödega ja lasteaialaste poolt kirjutatud stsenaariumiga. Nii nagu viimaste seast võib leida täitsa vaadatavaid tükke, näiteks pohmaseks pühapäevaseks filmihommikuks, siis kõlbas ka pornopiraatide seiklustega enda aega kulutada. Natuke sai nalja (paar meesosatäitjat sobiks isegi mõnda odavasse b-filmi mängima), second hand seiklust ja kamaluga paljaid silikoonrindadega neitsikuid. Pornofilmina oleks vast peaaegu täispunktide vääriline, lihtsalt seiklusfilmina saab aga poole vähem.

5/10

Režissöör: Marek Dorbes

Osades: Jan Dolanský, Jaroslav Dusek, Eva Nadazdyova, Anna Fialkova jt.
Filmi pikkus: 81 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0401320/

Grupp filosoofiahuvilisi noori sõidavad pimeda dr. Reinise juhtimisel nädalavahetuseks üksikusse motelli keset metsatukka, et seal rahulikult elu olemuse üle mõtiskleda. Seltskond koosneb erinevatest inimest: sinna kuulub nihilistlike maailmavaadetega Verner, seksi- ja alkoholisõltlasest Lefnerova, oma sõbrannaga ning abielupaar tuhvlialuse meespoolega. Varsti eksib motelli ära ka Jehoova tunnistajast meespornostaar. Ei lähe kaua kui veider seltskond peab jõud ühendama, et vastu hakata motelli tunginud inimliha himustavatele metsavahtidest zombidele.


Filmist sain aimu tänu suurepärasele Rodendronite invasioon blogile, mis kahjuks nüüdseks juba väikses vaimusurmas viibib. Kahjuks aga ei läinud film sama palju peale kui sealsele blogipidajale. Kuna selline slaavilik jant pole mulle kunagi eriti peale läinud, siis ei suutnud seda teha ka tšehhide vaste SHAUN OF THE DEAD'ile. Filosoofiline pool, mis kogu veresauna inimeste ja zombide vahel sidus, oli aga täitsa huvitav nüanss filmi juures.

4/10

Kõrgema astme zombied

Kõigile, kes kinos STAR TREK'i uusversiooni vaadates rahuldust ei saanud ja kes homme pornograafilise sisuga mängufilmi ühisvaatamises PIRATES 2: STAGNETTI'S REVENGE ei osale ja sünnipäevalaps Xipele. Viljakat tulevikku!

Režissöör: Fred Olen Ray
Osades: Shannon Tweed, Ted Prior, Sandahl Bergman, Chad McQueen jt.
Filmi pikkus: 84 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0110875/

"Control. Once you lose it, you'll kill to get it back."

Film keerleb ümber salapärase purgis piirituse sees vedeleva mutantloote, kes satub ühe Hiinalinna poeomanikku valdusesse. Tema poodi satub loomingulise kriisi käes vaevlev kirjanik, kes poeomaniku poja suudab ära rääkida ja loote endale koju viib, uskudes miskipärast, et viimane teda kirjutamises aitab. Tuleb välja, et mutant suudab inimesi telepaatilisel teel kontrollida ja nii hakkabki kirjanik vaikselt oma abikaasale järjest veidram tunduma. Kui mängu tulevad veel gängsteritele raha võlgnev kirjastaja ja tema poolt majja sokutatud seksikas sekretär, võib kindel olla, et kogu ajuvabadus viiakse järgmisele astmele.


Tausta uurides oleks võinud ma tegelikult juba varem teada saada, et oodatud veidra b-horror'i asemel serveeritakse vaatajale hoopiski... veidrat softcore-thrillerit. Shannon Tweed on ju legend juba antud žanris aga mina vaatasin vaid torrenti sisututvustuses olevat kolme hästitabatud pilti ja klikkisin, sest raske on mööda vaadata filmist, kus inimesi kontrollib purgis olev mutantloode. IMDb märksõnad annavad filmi olemusest vast paremini aimu: Rear Entry Sex, Buxom, Large Breasts, Erotica, Rough Sex, Female Nudity, Sex, Woman On Top, Breasts, Nudity, Independent Film. Ajab keha higistama tõesti.


POSSESSED BY THE NIGHT tõi kohe silme ette Charles Band'i käki HIDEOUS! (blogis), kus sarnased tegelaskujud inimesi füüsiliselt terroriseerisid. Seekord aga ei eskpluateeritud mutante otseselt, vaid lootejäänuk oli vaid üks element, et tüüpilist seksuaalset pinget täis thriller vähekengi omanäoliseks muuta. Asi tegelikult toimis ja film oli enda tohuvapohus täitsa ladna vaatamine.

6/10

Kurjajuur!