Xtro (1983)

Režissöör: Harry Bromley Davenport

Osades: Philip Sayer, Bernice Stegers, Danny Brainin jt.
Filmi pikkus: 84 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0086610/

"Some extra-terrestrials aren't friendly."

80ndate alguseks oli igasugustest maavälistest organismidest pajatavate filmidele soodne pinnas loodud - 79. aastal nägi ilmavalgust Ridley Scotti ALIEN, mida võib kindla peale tänapäevaste tulnukfilmide isaks pidada, 82. aastal terroriseeris Carpenteri THE THING'is Antarktika uurimisjaamas Kurt Russelit erinevaid kujusid võttev võõrorganism ning samal aastal välja tulnud E.T.: THE EXTRA-TERRESTIAL tõi tulnukad ka perefilmi. Kuna nimetatud filmid tõid kinodest sisse korralikke rahasummasid, ei suutnud ka käkkfilmide-meistrid enda käsi žanrist eemale hoida ja seda mitte ekspluateerida. Davenporti XTRO ongi just nende edukate filmide järellainel tekkinud abordijäänus, mida keegi, peale hullumeelsete, enam katsuda ei taha.


Pereisa Sam kaob ühel õhtul, peale sähvatust taevas, jäljetult - ainukeseks tunnistajaks tema poeg Tony, keda ka kolm aastat hiljem vaevavad veel õudusunenäod sest õhtust. Tema ema on selle ajaga endale loomulikult uue mehe leidnud ja mälestused kadunud mehest maha matnud. Kõik aga muutub, kui ühel päeval ilmub välja Sam, kes väidab, et ei mäleta tollest ööst ega järgnenud aastatest midagi ja soovib perre tagasi sulanduda. Endine isa tundub kõigile kahtlane ja varsti tunnistabki ta enda pojale, jäädes ennem vahele tema lemmikloomana peetud mao mune süües, et ta on tegelikult tulnukas. Seejärel nakatab ta ka oma poisi, imedes tema kaela, tulnuka geenidega ja ajuvaba sõit võib alata.


XTRO esimesed 15 minutit olid tegelikult väga tuus andmine. Tulnuka kostüüm oli lahe (sildaviskav mees, kellele oli latekskostüümiga pealae peale ilus morda tehtud) ja temaga suutis lavastaja korda saata nii mõnegi päris meeldejääva stseeni. Peale seda aga kui tulnukas esimese naisohvri ära "vägistas" ja tolle seest mõne aja pärast täiskasvanud mees välja ronis, vajus film kiiremini soiku kui Ron Jeremy peenor pärast järjekordse laadungi lõpetamist rinnaka blondiini näo peale. Tulnuka-horror asendus läila ja juustuse peredraamaga ja kuni lõpuminutiteni nautisin ma täiel rinnal vaid sürreaalseid momente nakatatud perepojaga, kes mingitpidi enda mänguklouni elusuuruseks ihukaitsjaks muutis ja mängusõduri uudishimulikku naabrimutti tapma saatis. Tundus, et narkootikume jagus kaamera taga olnutel võtteperioodil korralikult.


Filmi muide pani netiavarustesse kõigile tõmbamiseks üks filmiga seotud isik, kes väikses kaasas olnud tekstifailis tükki parajaks naljanumbriks sõimab:

I worked on this Picture and know how truly awful it really is. Inept is the perfect word for this low budget hokum. The acting is of an appalling standard. Special mention must go to the performance of the unlikable cockney kid and his monotone mother. The music is also composed by the Director and instantly invokes the standard of the picture. Cheap.

Tänu algusele, väga lahedale tulnuka kostüümile, ekstra-halvale süntesaatorimuusikale ja mõningastele sürreaalsetele stseenidele lisapunktid. Keskpärane vaatamine.

5/10

Meenutab kangesti mu kunagist tüdruksõpra