Režissöör: Ji-woon Kim
Filmi pikkus: 120 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0901487/
Julgen ausalt tunnistada, et ma ei tea westernidest mitte midagi, sest žanri vastu on huvi täiesti puudunud. Olen pooljuhuslikult näinud küll n-ö kohustuslikke spagetikaid, kuid mingit armastust need minus tektitada veel suutnud pole. Käesolevat filmi läksin PÖFF'i ööseanssile vaatama vaid kahel põhjusel: esiteks on režissööritoolis Ji-woon Kim, kelle käe alt tulnud filmitükid on suuresti vorminud mu sümpaatiat Lõuna-Korea kino vastu ning teiseks on üheks peaosaliseks kõigi (kaasaarvatud ka minu) suur lemmik Kang-ho Song.
THE GOOD, THE BAD AND THE WEIRD tegevustik keerleb ümber salapärase kaardi, mis juhuslikult peale õnnestunud rongiröövi on sattunud veidrikust bandiidi Yoon Tae-goo kätte. Nii satubki ta peale pearahaküti Do-won Park'i veel palgamõrtsuka Chang-yi Park'i, kelle ülesandeks on kaart endisele omanikule tagastada, huviorbiiti. Kui aga ringi hakkavad liikuma kõlakad, et kaart näitab teed suure varanduse juurde, sekkuvad mängu veel Jaapani armee ja kohalik pätijõuk.
Film toimib Sergio Leone THE GOOD, THE BAD AND THE UGLY idamaise versioonina täitsa hästi - Kim on võtnud enda kunagise lemmiku põhiidee ning selle peale ehitanud kiiksuga enda nägemuse. On kihutavaid hobuseid ja nendega võistlevaid mootorrattaid, püssipauke ning dünamiidiplahvatusi, kahtlasi baariurkaid, kus veedavad aega nii rahaahned kaabakad kui ka neid pilguga puurivad seadusesilmad - kõik oleks otsekui metsiku lääne aabitsast maha kirjutatud, lisades maitseks vaid idamaiseid vürtse. Kuigi kõik kolm peategelast olid väga sümpaatsed enda rollides, varastas Kang-ho Song iga stseeni, kus ta end näitas, otsekui võluväel. Tema arvelt tulid praktiliselt kõik naeruplahvatused kinosaalis. Oleks vaid seda huumoriliini mängu rohkem toodud, sest kahetunnine film tundus kohati lausa suud kuivatama - tundus justkui oleks režissööril mingil hetkel ideed lihtsalt otsa saanud ja siis seda auku proovinud mingi suvalise jandiga täita. Samuti jättis filmi lõpuosa kuidagi külmaks, oodata oli nagu midagi suurt ja eepiliste mõõtmetega lahingut, kuid välja oli kukkunud lihtsalt üks taustanäitlejate veresaun ja tüütu sahmerdamine.
Mis mind aga üldse ei üllatanud on Ji-woon Kim'i võime enda filmile suurepärane helitaust luua. Kahe tema eelmise linatüki heliribad ketrasid mul omalajal korralikult plaadimasinas, suurepärane taustamuusika argipäevaste tegevuste jaoks. Ka siin jättis muusika niivõrd hea mulje ning sobis stseenidega kokku nagu rusikas silmaauku, et OST mittemuretsemine tunduks patt.
THE GOOD, THE BAD AND THE WEIRD tegevustik keerleb ümber salapärase kaardi, mis juhuslikult peale õnnestunud rongiröövi on sattunud veidrikust bandiidi Yoon Tae-goo kätte. Nii satubki ta peale pearahaküti Do-won Park'i veel palgamõrtsuka Chang-yi Park'i, kelle ülesandeks on kaart endisele omanikule tagastada, huviorbiiti. Kui aga ringi hakkavad liikuma kõlakad, et kaart näitab teed suure varanduse juurde, sekkuvad mängu veel Jaapani armee ja kohalik pätijõuk.
Film toimib Sergio Leone THE GOOD, THE BAD AND THE UGLY idamaise versioonina täitsa hästi - Kim on võtnud enda kunagise lemmiku põhiidee ning selle peale ehitanud kiiksuga enda nägemuse. On kihutavaid hobuseid ja nendega võistlevaid mootorrattaid, püssipauke ning dünamiidiplahvatusi, kahtlasi baariurkaid, kus veedavad aega nii rahaahned kaabakad kui ka neid pilguga puurivad seadusesilmad - kõik oleks otsekui metsiku lääne aabitsast maha kirjutatud, lisades maitseks vaid idamaiseid vürtse. Kuigi kõik kolm peategelast olid väga sümpaatsed enda rollides, varastas Kang-ho Song iga stseeni, kus ta end näitas, otsekui võluväel. Tema arvelt tulid praktiliselt kõik naeruplahvatused kinosaalis. Oleks vaid seda huumoriliini mängu rohkem toodud, sest kahetunnine film tundus kohati lausa suud kuivatama - tundus justkui oleks režissööril mingil hetkel ideed lihtsalt otsa saanud ja siis seda auku proovinud mingi suvalise jandiga täita. Samuti jättis filmi lõpuosa kuidagi külmaks, oodata oli nagu midagi suurt ja eepiliste mõõtmetega lahingut, kuid välja oli kukkunud lihtsalt üks taustanäitlejate veresaun ja tüütu sahmerdamine.
Mis mind aga üldse ei üllatanud on Ji-woon Kim'i võime enda filmile suurepärane helitaust luua. Kahe tema eelmise linatüki heliribad ketrasid mul omalajal korralikult plaadimasinas, suurepärane taustamuusika argipäevaste tegevuste jaoks. Ka siin jättis muusika niivõrd hea mulje ning sobis stseenidega kokku nagu rusikas silmaauku, et OST mittemuretsemine tunduks patt.
7/10
Kang-ho Song - the MAN!
Kang-ho Song - the MAN!
0 Responses to 'Joheunnom nabbeunnom isanghannom / The Good, the Bad and the Weird (2008)'
Postita kommentaar