Dying Breed (2008)

Režissöör: Jody Dwyer
Osades: Mirrah Foulkes, Leigh Whannell, Nathan Phillips, Melanie Wallejo jt.
Filmi pikkus: 91 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1064744/

"Some species are better off dead."

DYING BREED oli selle aastasest Horrorfesti valikust vast kõige enim oodatud - trailer jättis hea mulje, kui keskmisest kogukama eelarvega ja hea väljanägemisega aussie'de maamatsihorror ning paar postrit jätsid ka boonuseks sisse väikese tunde, et täiesti tõsimeelset äkki sealtmailt seekord ei tulegi ja sekka on piserdatud ka väheke huumorit. Postrid olid muidugi eksitavad, sest peale vähese kolkakülas elavate matside üle irvitamise, sealt midagi humoorikat silm tabada ei suutnud.


Film ühendab endas kaks Tasmaania legendi: brittide vangilaagrist põgenenud Alexander "The Pieman" Pearce'st, kes inimlihast elatudes end võimude eest metsas varjas ja väidetavalt väljasurnud kukkurhundist ehk Tasmaania tiigrist, kelle viimaseid järeltulijaid siiamaani Tasmaania metsades otsimas käiakse. Tõendusmaterjali looma olemasolust lähevad otsima ka kaks paarikest, kes loodavad niimoodi tänu ajalehe poolt pandud honorarile kiirelt rikkaks saada, kuid satuvad hoopistükkis kohalike matside ahistamisobjektideks.


Kuigi film viib vaataja alguses 19. sajandisse, kus näitab Alexander Pearce põgenemist briti vangivalvurite eest ja tema südamlikule kohtumisega CGI-kukkurhundiga, on hilisem kokkupuude mehe legendiga väga õrn. Pigem jääb legend inimsööjast varjuna pealoo järel kõmpima, kui on otseselt tegevustikuga seotud. Sama moodi talitsetakse on ka kukkurhundiga, kelle legend on lihtsalt põhjuseks, et noored mingil viisil kohalike ebardite õuele satuks ja saaks veristamisega alustada. Jäigi mulje, et nende kahe ajaloolise tegelaskuju sisse toomine ja nende kasutamine filmi promokampaanias oli lihtsalt odav, kuid siiski toimiv, tähelepanu tõmbamine. Boonusena said filmitegijad loomulikult ära kasutada ka kahe Austraalia modernse horrori ikooni nime: Leigh Whannell on otseselt süüdi SAW-frantsiisi tekkimises ja Nathan Phillips on žanrifännidele meelde jäänud WOLF CREEK'st.


DYING BREED omas suurepäraseid momente, kuid täisväärtuslikust vaatamiskogemusest jäi siiski veidike vajaka. Filmitegijad tahtsid pidevalt vihjata kahele eespool juttu tehtud legendile ja tänu sellele punnitamisele tahtis põhilugu pidevalt koost laguneda. Seda õnneks ei juhtunud, sest liimi ja täitematerjali oli selleks puhuks korralikult varutud. Kohustuslikus korras näidati paljast pinda, mahasaetud jäsemeid ja kuna juba alguses mainis üks peaosaline, et nad on sattunud DELIVERANCE-maale, siis ei jäeta vaatajat ilma ka kahest räpasest vägistamisstseenist - kolkamatsid peavad ju kuidagi enda vere puhtana hoidma.


Kuna vaatasin antud filmi pärast AUTOPSY't, siis ma lausa ehmatasin, et sarnaselt eelnevale filmile suudeti ka siin otsad kokku tõmmata lihtsalt niivõrd ebavajaliku stseeniga. Tekkimas on vist uus trend, kus film lõpetatakse sellise paarisekundilise haisupommiga, et kõik eelnevalt nähtu lausa kiirgab kullana selle kõrval.

6/10

Ülemine plakat bänniti Austraalias ja alumine on järjekordne näide "heast" kujundusest - WTF?