Režissöör: Ji-woon Kim
Osades: In-hwan Park, Mun-hee Na, Kang-ho Song, Min-sik Choi jt.
Filmi pikkus: 98 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0188503/
PÖFFil nähtud THE GOOD, THE BAD AND THE WEIRD postituses juba kiitsin Ji-woon Kim'i kui ühte lemmikut filmilavastajat Aasiast. Kui välja jätta viimane töö, mis vähekene pettumust suutis valmistada, siis on mehe šedöövrid olnud hiljem ühed tähtsad pidepunktid teiste samasse žanriauku langevate filmide hindamisel. A TALE OF TWO SISTERS pani mind teise pilguga vaatama sealseid kummituslugusid, kus hinged maapealseid rahule ei taha jätta ning neid väikese mustajuukselise tüdrukuna kiusab. A BITTERSWEET LIFE aga tekitas suure isu sealsete gangsterifilmide peale, seda isu ma ka väikeste doosidega vahetevahel rahuldan. Niimoodi jõudsingi ma lõpuks sellesse punkti kui lõpuks tuli ära vaadata ka meisterrežissööri debüütfilm - THE QUIET FAMILY - film, mida Trash mulle korduvalt soovitanud vaadata on aga alati on asi kuskile mälusoppi kaduma läinud, sest kohustuslikku laadi vaatamist tuleb igapäevaga järjest rohkem peale.
Ji-woon Kim jutustab enda filmiga vaatajale loo Kang-perekonnast, kes on hiljuti endale üksikusse piirkonda maja ostnud, kuhu plaanivad väikese puhkemaja luua. Kuigi ala on matkajate seas eriti populaarne, ei saa seda öelda perekonna äri kohta, sest kliente ei paistagi majja tulevat. Terve pere on juba musta masendusse vajumas, kui uksele koputab kahtlane kuju, kes öömaja soovib. Kohmakalt juhatatakse külaline enda tuppa, kust aga ta hommikul surnuna leitakse - enesetapp. Kuna pereisa kardab, et enesetappu ei usuta (külalisel on rahakott kadunud) ja mõrv ei mõju just äri mainele hästi, otsustab ta laiba metsa ära peita ja asja maha vaikida. Sealt algabki sündmusteahel, kus tänu ootamatutele situatsioonidele tekib järjest rohkem matmist vajavaid surnukehasid ja mis roosiliselt lõppeda ei saa.
Kuigi sisu järgi otsustades võiks arvata, et Kim'i debüütfilm räägib meile traagilise loo ühe perekonna allakäigust, siis tegelikult kogu lugu vürtsitatud sellise terava musta huumoriga, et tõsiselt saaks seda filmi võtta vaid inimene, kellel on kirurginoaga käidud keha kallal ja sealt huumorisoolikas täielikult eemaldatud. Iga surmaga kaasneb mõni koomiline situatsioon, mis järgmise surmani viib ja on raske tõsiseks jääda, kui neid aukke proovivad kokku lappida maailma ühe veidraima pere liikmed. Perepoega mängiv Kang-ho Song on muidugi taas omas elemendis, mängides heatahtlikku, kuid väheke kohmakat ullikest - roll, millega mees siiamaani filmides triumfeerib. Ka teine Korea kino üks suuri nimesid - Min-sik Choi - sai selle filmiga enda karjäärile hoo sisse ja täna teavad kõik filmisõbrad teda kui osavalt haamrit käsitsevat Oh Dae-su't.
Boonuspunktid tulevad kindlasti ka algus- ja lõpustseenide pärast, mis panevad vaataja olukorda, kus tuleks endale selgeks teha, kas terve lugu oli ühe filmitegelase fantaasia või mitte. Pealtnäha lihtsakoeline lugu sai hoopiski uue mõõtme.
Filmist on muide valminud ka uustöötlus ja seekord mitte Hollywoodi rahadega, vaid käe sai vahele hoopistükkis Jaapani sekopää Takashi Miike: The Happiness of the Katakuris.
Ji-woon Kim jutustab enda filmiga vaatajale loo Kang-perekonnast, kes on hiljuti endale üksikusse piirkonda maja ostnud, kuhu plaanivad väikese puhkemaja luua. Kuigi ala on matkajate seas eriti populaarne, ei saa seda öelda perekonna äri kohta, sest kliente ei paistagi majja tulevat. Terve pere on juba musta masendusse vajumas, kui uksele koputab kahtlane kuju, kes öömaja soovib. Kohmakalt juhatatakse külaline enda tuppa, kust aga ta hommikul surnuna leitakse - enesetapp. Kuna pereisa kardab, et enesetappu ei usuta (külalisel on rahakott kadunud) ja mõrv ei mõju just äri mainele hästi, otsustab ta laiba metsa ära peita ja asja maha vaikida. Sealt algabki sündmusteahel, kus tänu ootamatutele situatsioonidele tekib järjest rohkem matmist vajavaid surnukehasid ja mis roosiliselt lõppeda ei saa.
Kuigi sisu järgi otsustades võiks arvata, et Kim'i debüütfilm räägib meile traagilise loo ühe perekonna allakäigust, siis tegelikult kogu lugu vürtsitatud sellise terava musta huumoriga, et tõsiselt saaks seda filmi võtta vaid inimene, kellel on kirurginoaga käidud keha kallal ja sealt huumorisoolikas täielikult eemaldatud. Iga surmaga kaasneb mõni koomiline situatsioon, mis järgmise surmani viib ja on raske tõsiseks jääda, kui neid aukke proovivad kokku lappida maailma ühe veidraima pere liikmed. Perepoega mängiv Kang-ho Song on muidugi taas omas elemendis, mängides heatahtlikku, kuid väheke kohmakat ullikest - roll, millega mees siiamaani filmides triumfeerib. Ka teine Korea kino üks suuri nimesid - Min-sik Choi - sai selle filmiga enda karjäärile hoo sisse ja täna teavad kõik filmisõbrad teda kui osavalt haamrit käsitsevat Oh Dae-su't.
Boonuspunktid tulevad kindlasti ka algus- ja lõpustseenide pärast, mis panevad vaataja olukorda, kus tuleks endale selgeks teha, kas terve lugu oli ühe filmitegelase fantaasia või mitte. Pealtnäha lihtsakoeline lugu sai hoopiski uue mõõtme.
Filmist on muide valminud ka uustöötlus ja seekord mitte Hollywoodi rahadega, vaid käe sai vahele hoopistükkis Jaapani sekopää Takashi Miike: The Happiness of the Katakuris.
8/10
Vaikne perekond
Vaikne perekond
0 Responses to 'Choyonghan kajok / The Quiet Family (1998)'
Postita kommentaar