Automatons (2006)

Režissöör: James Felix McKenney
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0462250/

"This is how humanity dies"

AUTOMATONS proovib järele teha kõiki neid 50ndate ulmefilme, milles inimese loodud plekkkastid oma looja vastu pöördusid või lendavatel taldrikutel maale saabunud raudmehed inimkonnale uskumatuid nõudmisi hakkasid esitama. Eks aeg oli selliste filmide jaoks paras, sest järjest kiiremini arenev tehnoloogia tekitas paratamatult inimestes kartusi tuleviku ees ja supermarketisse ehitatud poolautomaatne taarakogumismasin külvas sama palju hirmu kui naabri maalapile ehitatav tuumaelektrijaam tänapäeval. McKenney tundis aga nostalgilist vajadust unustuste hõlma vajunud žanrile uuesti elu sisse puhuda, haaras 8mm kaamera ja inspireeritud suuresti tolle aja ulmekate väljanägemisest ja narratiividest lõi pea pool sajandit hiljem enda nägemuse robotite võidukäigust.

Tema lugu leiab aset kauges tulevikus, kus sõda kahe inimgrupi vahel on laastanud terve maa ja üksikud ellujäänud elavad maa-alustes koobastes. Kes omavahel sõdisid ja miks nad seda tegid, sellest annab vaatajale aimu taustal videoekraanil lobisev legendaarne Angus Scrimm. Kuna planeet on niivõrd saastunud, ei saa inimesed ise enam selle pinnal ringi liikuda ja nii on nad enda sõjavahenditeks loonud robotitearmeed, kes musta tööd oma loojate eest ära teevad.

Lugu ennast on väärt nii 15-20 minuti jagu, kuid see kõik on venitatud poolteisttunniseks filmiks, mis paratamatult end õige pea kordama hakkab. Kaua sa ikka enda plekksilindritesse mässitud käsilasi kamandavat naist ja videoekraanidel seletavat vanameest vaadata jaksad, eriti veel kui see, vaheldudes väikeste robotite omavaheliste üksluisete lahingutega, võtab enda alla filmi esimesed 60 minutit. Huvitatutel soovitaks julgelt kerida viimase poole tunni peale, sest alles seal läheb film käima ja 50ndate plekkmasinate hävitustööle kiigatakse ka korra 80ndate horror'i eriefektide maailma ning inimkehasid tükeldatakse, puuritakse ja nüpeldatakse täitsa korralikult. Samuti pannakse punkt vaikselt-vaikselt taustal kumanud sotsiaalkriitilisele sõnumile.

Kokkuvõttes mõnusa lo-fi väljanägemisega austusavaldus aga kahjuks täpselt sama igav ja tuim, kui need, kellele ta austust avaldab. 4/10