Blog Entry

Minu kuldkujud 2010. aasta filmidele

neljapäev, märts 03, 2011 by , under ,

Hiljuti jagati filmimaailma tsentris kõige prestiižikamaid auhindasid ja loomulikult palvetas iga endast lugupidav filmisõber sel õhtul näoga Hollywoodi poole. Mina, lihtne inimene, sain sellest teada muidugi alles järgmine päev, kui postkasti potsatas kiri ühelt kihlveokontorilt, et olin enda tasuta saadud piletid asjata maha mänginud. Noh, võitsid loomulikult need, kelle koefitsendid kõige väiksemad olid ning mina panustasin nende peale, kelle pealt oleks kõige rohkem teenida saanud ehk siis need, kelle võit oleks vist kõigile täieliku üllatusena tulnud. Selliseid asju aga sealmail juba naljalt ei juhtu. See panigi mõtlema, et mis mõte on üldse korraldada selline suurejooneline gala oma kõigi idiootsustega, kui numbrid näitavad juba ammu ära, kes kuldmehikese tol õhtul koju viib. Vähemalt on kollasel ajakirjandusel järgmine nädal aega millestki rääkida. Üldiselt eelistangi ma lugeda pigem blogijate (kas keegi meilt üldse tegi seda?) või mõne iseseisva filmisaidi aasta kokkuvõtteid (Twitch, Wildgrounds), kui panna kõrva taha erinevate kujude saajate nimesid. Seega, olles hea eeskuju otsustasin ritta panna endale eelmisel aastal kõige enam muljet avaldanud filmid, võttes kriteeriumiks, et nad ka eelmisel aastal valmisid või siis vähemalt suurema avalikkuse ette jõudsid. 2010 on muidugi ammu juba ajalugu aga tehnoloogia võimaldab meil õnneks häid filme vaadata just siis, kui endale kõige paremini sobib.

Suvalises järjekorras:

ENTER THE VOID. Arvatavasti eelmisel aastal kõige rohkem kõneainet tekitanud film, mis jagas inimesed kaheks - ühed materdasid seda korralikult, süüdistades filmi vaid uhke fassaadi omamises, mis tühja sisemust kuidagi varjata üritab, teised aga ülistasid Gaspar Noé tuttavat, agressiivset pildikeelt ja seadsid selle pika edumaaga aasta parima filmi positsioonile. Ise paigutun pigem sinna viimaste lähedusse ja seda juba suuresti seetõttu, et pole ammu juba sellise emotsioonilaenguga kinost väljunud nagu tookord ühel suveõhtul juhtus. Jah, oli füüsiliselt raske kaks ja pool tundi seda värvidemängu ja kaameralendu jälgida aga see kõik oli kuidagi masohhistlikult nauditav. Sisu jäigi kuidagi teisejärguliseks ja lihtsakoeliseks aga ma polekski tahtnud, et vahepeal keegi mu trippi millegi kõrvalisega segama tuleks. Eriauhinna võib anda aasta kõige geniaalsemate algustiitrite eest. Miks nad juba OST'i pole välja andnud?

***

ANIMAL KINGDOM. Üllatus Austraaliast, mille nime mainiti vaid moka otsast ja mis oleks arvatavasti täielikult kahe silma vahele jäänud, kui poleks figureerinud nii mõnegi Twitch'i kirjutaja aastaaruandes. Krimidraama, kus põhirõhk on asetatud pigem Melbourne'i äärelinna pätiperekonna omavahelistele suhetele, kui nende kuritegevuslikele saavutustele. Pealkirigi vihjab, et need suhted ei erine sugugi mõne kiskjakarja omadest, kus karjaüksus on täpselt nii tugev, kui on selle kõige nõrgem liige. Lõpunoodid kisuvad muidugi liiga läilaks aga nüüd tagantjärele mõeldes jäid muljed väga positiivseteks.



***

SPLICE. Vincenzo Natali kadus peale 1997. aasta kultushitti CUBE nagu vits vette, et siis 13 aastat hiljem uus comeback teha. Filmist räägiti õhinal juba juba esimeste piltide lekkimise ajal aga mina võtsin julguse alles kokku siis, kui noor perverdist (filmi)sõber Ralf mainis, et isegi tema tundis kinos teatud hetkedel väheke piinlikust. Filmi näinud muidugi võivad juba arvata, mis momentidega võis tegemist olla. Muidu vana "mis-juhtub-kui-inimene-tahab-olla-jumal" lugu aga väikeste omapoolsete kiiksudega. Kas lugu ühest düsfunktsionaalsest peremudelist, kommentaar Püha Teaduse eesmärkide pihta või mõlemat - see jääb juba vaataja otsustada. Minu jaoks kindlasti üks huvitavamaid pärle viimase aasta õuduskinost.

***

EXIT THROUGH THE GIFT SHOP. Eelmisel aastal vaatasin üllatavalt palju dokumentaalfilme aga kõige enam jäi meelde tänavakunstnikust geeniuse Banksy katsetus filmi alal. Siinkohal muidugi tuleb mõelda, kas antud filmi puhul võib üldse kasutada mõistet "dokumentaalfilm", mis peaks tegelikkust võimalikult vahetult kujutama ning äkki sobiks paremini silt "mockumentary". Tundus vähemalt mulle, et Banksy, sarnaselt näiteks vanameister Herzog'iga, kompab dokumentalistika piire ja proovib mingil varjatumal tasandil hoopis midagi muud öelda, kui esialgu paistab. Meelelahutuslik satiir tänapäeva kunstitarbimise ja -tootmise kohta.


***

KAK YA PROVYOL ETIM LETOM. Siinkohal tuleb südamest tänada Joonast, kes suvel sellest filmist niivõrd kiitva arvustuse kirjutas, et ka mina, idanaabrite kinos vähe orienteeruv, nime kõrva taha pani. Suvel ma kiire elulaadi (loe: laiskuse) tõttu kinno ei jõudnud aga ühel päeval, kui väljas käre pakane möllas, ma filmil end hubases õhkkonnas ära võluda lasin. Lugu kahest erineva põlvkonna mehest, kes polaarjaamas ilma mõõdavad ja kuidas tühised asjad kahe mehe omavahelisse kooseksisteerimisse kiilu löövad. Miks on meil nõnda raske üksteist mõista ja omavaheliselt korralikult suhelda, olles tegelikult ju igast küljest niivõrd sarnased. Ühteaegu minimalistlik ja võimas film.

***

HOWL. Biitnike vaimustus pole ka minust mööda läinud. Kooli lõppedes sai ära loetud mõjukam osa tol perioodil valminud kirjandusest ning seega polnud vaja mulle kaks korda meelde tuletada, et hiljaaegu on ameeriklased valmis saanud Ginsbergi filmiga. Keskendutakse muidugi peamiselt Ginsbergi teadvusest otse paberile jooksnud poeemile "Howl" ja kohtuprotsessile, milles neid samu ridu moraalituses ja kõlvatuses süüdistati. Sinna sekka ka killukesi Ginsbergi enda elukäigust. Hästi tehtud film ning suurepärane rollisooritus noorukeselt James Franco'lt aga millegipärast julgen arvata, et imponeerib vaid neile, kes eelnevalt biit-põlvkonna tegemistega kursis on olnud.

***

VALHALLA RISING. Film, mis lõppedes vist iga inimese mõneks hetkeks tühja pilguga ekraani vahtima jättis ja äsjakogetud peas analüüsima pani. Väga lüürilise ja kauni pildikeele, kuid samas üsna keerulisest ülesehitatud looga, milles orienteerumiseks tulevad kindlasti abiks teadmised Põhjala mütoloogiast ja legendidest. Millelegi otse näpuga ei näidata, vaid vihjatakse läbi piltide, mistõttu võib igaüks lõpuks välja tulla oma tõlgendusega just ekraanil toimunu üle. Aeglane tempo võib muidugi kärsituma kiirelt eemale peletada aga müstikast ja mütoloogiast lugu pidav inimloom saab kindlasti oma doosi kätte.

***

THE SOCIAL NETWORK. Kui on üks eelmise aasta Hollywoodi film, mida sa peaksid vaatama, siis on see arvatavasti see. Facebookis on tänapäeval juba igaüks ja seega oleks paslik ära vaadata ka selle sündimislugu. David Fincher on muidugi stsenaristidega selle loo kallal väheke vaeva näinud ning konflikte erinevate osapoolte vahel ning puudujääke kellegi iseloomus kohe eriti rõhutatult esile toonud aga tuleb meeles pidada, et see on siiski ju "kinofilm", kõigi oma nõrkustega. Kõigile ärindust tudeerivatele noortele suur inspiratsiooniallikas kuidas kiirelt rikkaks saada: tuleb olla vaid täielik tõhk... ja omada head ideed, kuidas kiirelt rikkaks saada.

***

Käesolevat nimekirja võiks vabalt muidugi pikemaks venitada aga jätkem ta praeguseks sellisele kujule. Tegelikult on mul üsna kahju, et ma paljusid näha soovitud eelmise aasta filme veel näinud pole (suur osa neist just Ida-Aasiast), mis kindlasti mingil määral seda tabelit moonutaksid. Paar tükki jäid tänu rahapuudusele PÖFF'il nägemata ja mõne puhul tuleb oodata veel DVD ilmumist. Sama lugu on ka paari eelmisel aastal valminud lääne õõvafilmi kohta. Ühtlasi võib kommentaariumisse lajatada veel soovitusi, mis eelmise aasta toodangust kindlasti ära tuleks vaadata. Järgmise korrani!

2 Responses to 'Minu kuldkujud 2010. aasta filmidele'

3. märts 2011 09:13

Comment by MNC Broz Tito.

Mingi samalaadse posti ma tegin, aga ma mainisin filme mida ma eelmine aasta nägin.
AGA - millalgi lugesin kokku mitut 2010 aasta filmi ma eelmine aasta nägin ning tulemuseks sain ca 40-50 ja parimaks osutus muidugi MEGA PIRANHA, koos sõprade Sherlock Holmes-i, Black Death-i ja Valhalla risinguga.

Muuseas, ValRis on 2009-a aasta film tegelt, aga savi. See on üks neist fimidest mida võib iga aasta parimaks kuulutada. :)

PS. Kas sa teksti fomti ei taha tsipa suuremaks teha. Kole tüütu on lugeda - mitte võimatu, aga tüütu ja väsitav.

3. märts 2011 12:24

Comment by paranoiadisco.

Valhalla Rising ongi selline juhtum, nagu ka Enter The Void, et nad saadi valmis juba 2009 aga suurema publiku ette lasti alles järgmine aasta. Black Death'i nime peaks endale kuskile üles kirjutama.

PS. Vaatame seda teksti suurust. Minu arust on praegu normaalne aga kui teisi häirib, siis tuleb midagi ette võtta.