Tras el cristal / In a Glass Cage (1987)

Režissöör: Agustí Villaronga
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0090197/

Teise maailmasõja ajal surmalaagrites väikeste poiste peal oma haiglasi kirgi rahuldanud nats-doktor Klaus vedeleb peale ebaõnnestunud enesetapukatset halvatult klaaskastis, mis tal hingata aitab. Kuna tema perekond on mehe hoolitsemisest üsna väsinud, palkavad nad tema eest hoolt kandma ühe noore, sireda poisi Angelo, kellel, tuleb välja, on tumeda minevikuga vanamehega juba varasem tutvus olemas.

Antud film on miskipärast ära eksinud nii mõnessegi Euroopa parimaid õudusfilme üles loendavasse nimistusse, kuigi ise loeks teda pigem psühholoogiliseks thrilleriks kui õõvafilmiks. Siin on muidugi momente, kus Villaronga proovib vaatajat otseselt ekraanil toimuvaga šokeerida, kuid peamine eesmärk on tal siiski analüüsida inimloomust, valgustada selle sügavamaid ja räpasemaid soppe. Ekspluateerides populaarset natsitemaatikat, tõmmates natsismi ja kurjuse vahele tugeva võrdusmärgi (wow!), näitab ta kuidas kurjus tekitab omakorda uut kurjust ja kuidas kunagised abitud ja represseeritud võimu juurde saades ise samamoodi käituma hakkavad. Aga, nagu ma juba mainisin, siis ekraanil otseselt midagi ekstreemset ei toimu, vaid ebameeldiva maitse jätab suhu pigem pedofiilia ja sadismiga läbipikitud lugu. 6/10