Vampyr (1932)

Režissöör: Carl Theodor Dreyer
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0023649/

Eelmisel nädalavahetusel toimus pealinnas üks paganama äge mitmepäevane muusikafestival, Heliosphere, kus terve maailma pealt kohale sõitnud bändide esituses kõlas lai spekter erinevaid muusikastiile - alates kõrvukriipivast noise'st ning lõpetades rahuliku, uneleva post-rock'iga. Korraliku kultuuriinimesena võtsin töölt vabad päevad ning veetsin kõik õhtud kääritatud jooke mekkides ja suuremaid ja väiksemaid helivõnkeid läbi keha lastes. Pühapäevaseks lõpetajaks oli väga sobivalt Prantsusmaalt kohale kutsutud punt Year of No Light, kes pidi paralleelselt jooksvale õudusklassikale VAMPYR elavas esituses koha peal muusika looma. Noh, eks olid poisid muidugi ennem harjutanud ja juhuse tahteks ei jäetud vast midagi aga lõpptulemus oli küll igatahes pahviks lööv. Kuigi VAMPYR oli vist üks esimesi heliga õõvafilme, siis keerati heli maha ja loo kulgu aitas mõista vaid subtiitririda (mitte, et ma saksa keelt valdaks). YONL helilooming aga viis filmi täiesti uuele tasandile, suutes kummitavate süntesaatorihelide, kärisevate kitarride undamine ja kõrgpunktidel lammutama hakkavate trummidega täpselt nendele kohtadele tähelepanu tõmmata, mis muidu 30ndate orkestrimuusikaga oleks silme eest kiiresti mööda jooksnud. Tahaks isegi öelda, et muusika ja film moodustasid lausa ühtse terviku, mida oleks raske olnud koha peal lahti lammutada. Eks suuresti aitas sellele õnnestumisele kaasa ka filmivalik, sest aastaid varasemad ekspressionistlikud õudusfilmid oleks väheke tempokamat saadet soovinud aga Dreyer'i meistritöö oma unenäolisuses ja kaldumises isegi mõningasse sürrealismi oli justkui mõeldud, et 80 aastat hiljem üks post-whatever bänd talle muusika loob. 10/10

Pildid: Heikki Leis (http://heikkileis.ee/fotod/heliosphere2011/)