Metoroporisu / Metropolis (2001)

Režissöör: Rintaro

Osades: Yuka Imoto, Kei Kobayashi, Kouki Okada jt.
Filmi pikkus: 107 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0293416/

"Welcome to Metropolis"

"Metropolis" põhineb üsnagi vabalt Osamu Tezuka samanimelisel mangal. Tezuka oli aga nii kõva mees, et teda on peetud "manga isaks" ja võrreldud ka Ameerikamaa Walt Disney'ga. Kuuldavasti olevat tüüp "Metropolise" jaoks inspiratsiooni saanud samanimeliselt USA filmilt, olles näinud vaid selle postrit. Nii palju siis triviast.


Kauges tulevikus elavad inimesed ja robotid kõrvuti, kuid mitte just parimates suhetes. Enamik roboteid on sunnitud elama sügaval maa all ja tegema töid, mis inimestele just meeldivaimad pole. Kuigi Metropolisel on oma president, on tegelik võim Marduk-partei juhi Duke Red käes, kelle jüngrid tänavatel patrullivad ning tsooni piire ületanud roboteid maha notivad. Loo keskseteks tegelasteks saavad eradetektiiv Shunsaku Ban ja tema vennapoeg Kenichi, kes on linna sattunud taga ajades kaabak-doktorit Laughton'it. Dünaamiline duo satub sekeldustesse, kui doktori loodud superrobot Tima kiindub Kenichi'sse ja neid asuvad taga ajama Duke Red ja tema käsilased, kuna kurjamil on superrobotiga üpriski suured plaanid.


"Metropolise" näol tuli mulle kangesti meelde selle aasta üks parimaid anime-kogemusi "Paprika". Mõlemad olid üsnagi värvikirevad ja väga detailselt joonistatud. Seos on tegelikult olemas. Mõlema animatsiooni taga on stuudio Madhouse, kelle töö üle tavaliselt nuriseda ei saa. Kuigi joonistamisstiil oli kohati sarnane, teeb "Metropolis" kaabu kergituse siiski vanakooli Jaapani animatsiooni poole, kuigi taustade elavamaks muutmisel on korduvalt kasutatud arvutite abi. Kuna tegu on Tezuka mangal põhineva looga, siis on loomulik, et tegelased on pigem suurte silmade ja ümmarguste kehaosadega kui inimesekuju võimalikult täpselt kopeerivad. "Barefoot Geni" arvustavas postis kirjeldasin ma seda joonistamisstiili sõnaga "lapsik". Kui nüüd tehnilisest poolest kõrvale vaadata, siis oli väga mõnusa stoori ja karakteritega anime. Kuigi mul õnnestus vaadata ameeriklaste versiooni, ei suutnud tuim häälenäitlemine elamust täielikult ära nullida ning tänu dublaažile sain keskenduda pigem ilusale pildile kui subtiitritele. Ka muusikaline taust oli väga hea valitud - ragtime vaheldus varajase jazzi ja bluesiga, mis suutsid tulevikulinnale üsnagi omapärase atmosfääri luua Ei mingit teknot ega rokkmuusikat seekord, sest, kes meist seda käremuusikat ikka salliks, he he.

7/10

Ameerika versioonis puudu olnud stseen, mis valgustab veidi sündmuseid pärast filmi lõppu