Režissöör: Banjong Pisanthanakun ja Parkpoom Wongpoom
Osades: Ananda Everingham, Natthaweeranuch Thongmee, Achita Sikamana, Unnop Chanpaibool jt.
Filmi pikkus: 97 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0440803/
"Have you ever carefully looked at your pictures?"
"Have you ever carefully looked at your pictures?"
Kui mul alguses paluti peale panna kõige hirmsam õudusfilm, mida ma tean, siis olin ma tegelikult suht nõutu. Viimase 10 aasta õudusfilmid pole ju tegelikult enam isegi 7-aastastele hirmsad. Hollywood šokeerib noori pidevalt jälkustega ja Aasia kummituslugudeni tavaliselt lihtsalt ei jõutagi. Samas on ka Aasia õuduskino juba ammu ennast ammendanud, kuid mõned eksemplarid on kõrgajast mul veel väga heas nimekirjas. "Shutter" on üks neist ja kuna ta ka oli käele kõige lähemal, läkski see Tai õõvafilm peale.
Lugu sellest kuidas peolt koju sõites ajavad Tun ja tema tüdruksõber Jane autoga alla noore naise ning kihutavad sündmuskohalt. Varsti hakkab aga noorpaarikest kimbutama rahutu hing ja esialgne arvamus, et hing pärineb allaaetud tsikilt osutub valeks kui lahti hakkab rulluma Tun'i minevik.
"Shutter" oli ka juba kolmandat korda vaadates, parajalt mõnus kogemus. Tempo oli täiesti sobiv sellisele filmile ja pinge oli pidevalt õhus. Kummitus oli muidugi klassikaline mustade juusteda tüdruk, kes ootamatult kõigile selja taha hiilis ja siis kriipiva heliga tegelasi ehmatas. Olgem ausad, hoolimata sellest, et taolised hetked on juba Aasia horroris jõledaks klišeeks muutunud, mõjuvad nad hästitehtult ikkagi. "Shutter" võlu ei seisnegi nii palju tema stooris või ehmatuskohtades, kui 100% ootamatus lõpupuändis. Kõik need pisikesed detailid filmi jooksul, mis siis nagu silma eriti ei hakka, tulevad nagu laviiniga sulle selle 2 minuti jooksul korraga kaela. Isegi uuesti nähtult tõusid karvad ihul, niivõrd andekas lihtsalt.
Soovitan soojalt! Ka nendele, kellel muidu Aasia horrorisse eriti usku pole. Parem ikka ennem ära vaadata, kui lääne õlid järgmisel aastal oma nägemuse kinodesse toovad.
Lugu sellest kuidas peolt koju sõites ajavad Tun ja tema tüdruksõber Jane autoga alla noore naise ning kihutavad sündmuskohalt. Varsti hakkab aga noorpaarikest kimbutama rahutu hing ja esialgne arvamus, et hing pärineb allaaetud tsikilt osutub valeks kui lahti hakkab rulluma Tun'i minevik.
"Shutter" oli ka juba kolmandat korda vaadates, parajalt mõnus kogemus. Tempo oli täiesti sobiv sellisele filmile ja pinge oli pidevalt õhus. Kummitus oli muidugi klassikaline mustade juusteda tüdruk, kes ootamatult kõigile selja taha hiilis ja siis kriipiva heliga tegelasi ehmatas. Olgem ausad, hoolimata sellest, et taolised hetked on juba Aasia horroris jõledaks klišeeks muutunud, mõjuvad nad hästitehtult ikkagi. "Shutter" võlu ei seisnegi nii palju tema stooris või ehmatuskohtades, kui 100% ootamatus lõpupuändis. Kõik need pisikesed detailid filmi jooksul, mis siis nagu silma eriti ei hakka, tulevad nagu laviiniga sulle selle 2 minuti jooksul korraga kaela. Isegi uuesti nähtult tõusid karvad ihul, niivõrd andekas lihtsalt.
Soovitan soojalt! Ka nendele, kellel muidu Aasia horrorisse eriti usku pole. Parem ikka ennem ära vaadata, kui lääne õlid järgmisel aastal oma nägemuse kinodesse toovad.
8/10
2 Responses to 'Shutter (2004)'
Comment by Trash.
Shutter fuck up !
: )
Comment by paranoiadisco.
No, sir!
Postita kommentaar