Režissöör: Higuchinsky
Osades: Ken Arai, Kaei Asano, Shima Ashizawa, Eriko Hatsune, Masami Horiuchi, Shuuji Kashiwabara jt.
Filmi pikkus: 58 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0390290/

Dr. Kuroda poole pöördub noormees Mukoda, kes kaebab, et tema uned muutuvad iga ööga järjest pikemaks. Mukoda võetakse haiglasse, kus doktor teda jälgima hakkab. Mida pikemaks muutuvad Mukoda unenäod, seda enam hakkab ta väljanägemine ebainimlikumaks muutuma. Kuroda süveneb haigusesse niivõrd palju, et tema vaimse tervise ja olukorra üle hakkab muret tundma tema noor assistent Yamauchi.


"Long Dream" lavastaja Higuchinsky on tuntust võitnud peamiselt üsna kultusmaigulise "Uzumaki" pealt. Nagu ka "Uzumaki" põhineb antud tükk Ito Junji mangal. Erinevus seisneb vaid selles, et seekord on eelarve nõelapea suurune ja filmitud spetsiaalselt TV jaoks. Just nende kahe asja tõttu tulevadki välja filmi suurimad miinused. Kuigi režissöör on hästi hakkama saanud, luues minimaalsete ressursidega võimalikult kõheda atmosfääri, olnuks siinkohal küll tarvis mõõdukat rahasüsti, et antud, päris põnevast ja huvitavast, stoorist maksimum välja pressida. Praegune tulemus pani aga õlgu kehitama - oli ja nagu ei olnud ka. Osatäitjad ei olnud eriti pädevat ja ei suutnud tegevustikule enda poolt eriti midagi juurde anda. Ja mis kurat selle "taustamuusikaga" oli, kõrvadele mõjus see jube klaveriklimberdamine küll solvanguna. Õnneks lõppes film ära ennem, kui huvi oleks täiesti kadunud - 58 minutit oli sellele teosele küll paras.

4/10

"I NEED MY BEAUTY-SLEEP!!!!"

Režissöör: Johnny To
Osades: Anthony Wong Chau-Sang, Francis Ng, Josie Ho, Nick Cheung, Simon Yam, Suet Lam jt.
Filmi pikkus: 110 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0796212/

Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=PTawPQ_0nvo

Kuuldes uudiseid Wo naasmisest Macau'sse, saadab Boss Fay kaks enda alluvat, Blaze ja Fat, teda elimineerima. Nende teele aga jäävad kaks palgamõrvarit, Tai ja Cat, kes on tulnud Wo'd iga hinna eest kaitsma. Kuna kõik viis on vanad head lapsepõlvesõbrad, ei suuda keegi oma tööd lõpuni viia. See toob kaasa muidugi halvad tagajärjed ja sõbrad peavad jõud ühendama, et elus püsida.

Kuigi Trash on pidevalt To filme kiitnud, oli see mul esimene kord härraga tutvust teha. Noh, kuskilt peab ju alustama. Hong Kong Blood Opera'st olen muidugi nii mõndagi kuulnud, selline omapärane action/draama alažanr. Võib kohe öelda, et "Exiled" mulle tohutult meeldis. Otsustasin selle vaatamise kasuks päris hilja öösel ja sellist mõtet mulle kordagi pähe ei tulnud, et magamine on tervislik. To on mõnusalt ühendanud suurepärase relvademängu ja aeglase draama, isegi natuke komöödiaelementi on sisse toodud (siinkohal mõtlen kogu seda janti selle vana politseiinspektori ümber hehe). Suurepärane relvavõitluse koreograafia tuleb minuarust eriti esile kalarestorani ja korteri shoot-out'ides, viimane võitlus niipalju ei istunudki, kuigi kogu see purk-õhus-nii-kaua-kuni-kõik-on-killitud oli päris omapärane. Mis minujaoks täiesti uudne oli, et siin ei pritsinud inimeselt verd välja kuuli saades, vaid lõi hoopis haavast välja tihke udutaolise pilve. Super! Eriti sobis see stseenidesse, kus laskmine toimus hämaras. Mulle tundus, et To teeb selle filmiga ka väikse kummarduse spagetti-westernidele - muusika ja mõningane temaatika oli nagu otse sealt võetud ja tänapäeva toodud. Igatahes võin ma peale selle filmi vaatamist ühte öelda - viimaseks To filmiks see mul kindlasti ei jää!

9/10

Avastasin endal ükspäev sellise filmi olemasolu. Ei ole aimuga, mis ajast ja mis põhjustel hangitud, kuid IMDb lubab sellest pea 3-tunnisest filmist küll head elamust. Eks mingi aeg saab sellega ka lähedamalt tutvust tehtud...

Režissöör: Chan-wook Park
Osades: Su-jeong Lim, Rain, Hie-jin Choi, Byeong-ok Kim, Yong-nyeo Lee jt.
Filmi pikkus: 105 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0497137/

Young-goon on patsient psühhiaatriakliinikus, kuna ta peab ennast lahing-küborgiks. Ta keeldub toidust ning "laeb end" hoopiski elektriga. Loomulikult hakkab selline halb harjumus tema tervisele. Kliinikus resideerub ka Il-soon nimeline noormees, kellele on meelepärane teiste patsientide iseloomu ja harjumusi "varastada". Il-soon kiindub Young-goon'i ja üritab teha kõik, mis tema võimuses, et tüdruk jälle terveks saaks.

Kuigi ma muidu selliste armsate romantiliste komöödiate eriline fänn just pole, siis seekord tegid oma töö Chan-wook Park'i nimi ja piisavalt ebatavaline stoori. Kahjuks peavad seekord pettuma need Parki fännid, kes ootasid tema järgmisest filmist järjekordset stiilset ja vägivaldset põnevikku. Eks ka mina olin halvimaks valmistunud, kuid härra suutis mõnusalt üllatada selle tükiga. Esiteks tooks välja operaatoritöö ja kinematograafia. Iga stseen oli loodud võimalikult detailirikkalt, näiteks toimus täiesti vilgas ja omamoodi tegevustik pidevalt karakterite, kellele oli suunatud põhirõhk, selja taga. Teiseks tegid suurepärase töö kaks peategelast Su-jeong Lim ("A Tale of Two Sisters") ja Rain (üks Aasia kuumimaid pop-staare). Su-jeong Lim suutis olla ühteaegu päris hirmutav oma blondeeritud kulmudega ja vanaema võltshammastega ja samas ka armas oma sassis juuste ja lotakate haiglariietega. Ega Park selle teosega enda fanatte unustanud pole - neile arvatavasti pühendas ta päris stiilse äktsionstseeni kliinikus, kui Young-goon hakkab haiglapersonali teise ilma saatma, tulistades kuule enda näppudest.

Filmi suurimaks probleemiks on see, et ta on liiga veider, et meeldida romantiliste kergete komöödiate austajaile ning samas on ta liiga nunnu, et meeldida selliste veidra kino austajaile. Võibolla just sellepärast kukkuski film Korea kinodes üsna haledalt läbi, müües pileteid pea 4 korda vähem, kui Park'i eelmised hitid. Mina igatahes jäin rahule - pettuma ei pidanud, kuid samas ei pürgi ta ka režisööri parimate filmide hulka.

6/10

Režissöör: Bill Zebub

Osades: JT Petty, Ed Bowkley, Rocco Martone, Craig Pillard, Jen Russo, Parker Weller jt.
Filmi pikkus: 68 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0829475/

"A movie so gruesome it has to be filmed with dolls."

Olin filmi ennem miski 15 minutit jälginud. Võtsin nüüd end kokku ja vaatasin lõpuni. Noh, tagantjärgi vaadates tegin päris korraliku vea. See, mis alguses päris lahe ja lõbus tundus muutus iga minutiga järjest suuremaks piinaks. Täiesti ülekäte minev jaburus, peaosas mängunukud ja -figuurid.

Ega sellest midagi rääkida polegi, kuna mingeid emotsioone peale tülpimuse ei tekitanud. Isegi käki lühidus ei suutnud asja päästa, 15 minutit olekski vast sellele sobilik pikkus olnud, kuna tegelikult nagu mingit stoorit asja taga ei olnud. Iga uus stseen hakkas täiesti oma teemat rajama - küll seal jõi Bush Jeesuse verd, SS Enterprise lendas kosmoses ringi ja tahtis Ameerikamaad vallutada, bin Laden piinas Johannes Paulus II'st jnejne. Ma tõesti ei suutnud asju kokku viia, et mingi terviklik stoori peas kokku panna. Kujutan ette, et Zebub on üks tõsine friik, kes elab veel enda emaga, on iga asja peale vihane, omab pööningul maailma suurimat mänguasjade kogu ja salaja tellib endale Gay Disziplin ajakirja. Oma pingeid maandab ta filmidesse nagu - "Rape is a Circle", "Assmonster: The Making of a Horror Movie", "The Worst Horror Movie Ever Made", "Jesus Christ Serial Rapist" jms. Edu!

1/10

PS! See on postitus nr. 100! Palju õnne mulle kõigi poolt!

Igavuse pärast otsustasin luua edetabeli nähtud zombikatest, parimatest siis. Nimekirja tegin suht kiiresti, niiet kui keegi arvab, et midagi siit listist on puudu, võib kõva häälega kohe märku anda.

5. Sun faa sau si / Bio-zombie (Hong-Kong; 1998)

Hong-Kongi vaste Romero "Dawn of the Deadile". Biokemikaalidega "rikastatud" karastusjook muudab seda tarbinud inimesed lihamaiasteks uimerdisteks. Kohalikus kaubanduskeskuses peavad erinevate müügiputkade omanikud jõud ühendama, et olukorrast pääseda. Film võlus mind kohe enda mõnusa aasialiku musta huumoriga. Eriti meeldejäävaks teevad filmi kaks peategelast VCD-bootlege müüvad Crazy Bee ja Woody Invincible ja hullumeelselt naljakas ingliskeelne dubleering. Ilma nendeta kaotaks film arvatavasti pool enda võlust.

4. Zombi 2 / Zombie / Zombie Flesh Eaters (1979; Itaalia)

Teadatuntud legend muidugi, kuidas Fulci üritas Romero "Dawn of The Deadi" edu pealt kasu lõigata. Nimelt ringles "Dawn of the Dead" Itaalias nime all "Zombi". Fulci vana kavalpea tegi siis filmi ja pani nimeks "Zombi 2", et tunduks nagu oleks mingi seos eelneva filmiga. Minujaoks väga tähtsal kohal, nimelt esimene Itaalia gore/horror film, mida mul oli au näha, samuti ka esimene Fulci film. Teadlase tütar, koos ajakirjanikuga, läheb Antillidele oma isa otsima. Tuleb välja, et saareelanikud on nakatunud viirusega, mis neid tapab ja zombideks muudab. Üks omanäolistema seas sarjast "kannibalid-zombid-ja-džungel".

3. Dawn of The Dead (1978; Itaalia/USA)

Minujaoks Romero kõige parem film, Dead-sarjast siis. Zombid on vallutanud suure osa Ameerikamaast ja üksikud ellujäänud lukustavad end kaubanduskeskusesse varjule, kus asutakse zombidega võitlust pidama. Selle osa puhul on muidugi zombide grimm üks halvimaid (tavaliselt sinine värv näos), kuid siiski on siin kõik muus olemas. Mulle istub juba mõte suures hüpermarketis omavoliliselt ringi tuulata. Sinna lisada suurepärane töö Tom Savini poolt ja järjekordselt hea Goblini soundträkk ning mõnus vaatamine on kindlustatud.

2. Braindead / Dead Alive (1992; Uus-Meremaa)

Peter Jackson on küll filmidega päris korraliku kannapöörde teinud, kuid fännid (sealhulgas ka mina), et ta kunagi oma juurte juurde, kasvõi korraks, naaseb. "Braindead" on minujaoks universaalne film. Seda saab vaadata, kui sul on mõnusat üle halva maitse piiri minevat huumori puudus ning samuti sobib ta suurepäraselt gore-fanatile hommikusöögiks. Peale seda kui Lioneli ema saab loomaaias rott-ahvilt pureda, hakkab ta vaikselt muutuma. Ei lähe kaua aega, kui Lioneli maja on "pidutsevaid" zombisid täis. Sellest filmist on vist ühed klassikalisemad stseenid - mainimist väärivad näiteks muruniidukiga peo lõpetamist, zombie-sex, pudingusöömine jpm. Üks mõnus segapudru kõigest!

1. Dellamorte Dellamore / Cemetary Man (1994; Itaalia)

Selle filmi puhul pole mul raske rääkida, kui ühest mu lemmikfilmist. Vaatama asudes olin ma muidugi suht ettevaatlik, kuigi igalpool räägiti ainult head (mis zombifilmi puhul seda ei tehta, fännide käed jõuavad igalepoole). Mida rohkem film käinud oli, seda rohkem ta haaras mind endasse. Algselt zombie-splatterina alanud film oli lõppedes hoopis midagi muud. Soavi mängis osavalt romantikaga, gore'ga, komöödia, horroriga ja draamaga ning lõpptulemuse üle ei saa üldse nuriseda. Minuga ühineb ka Martin Scorsese, kes öelnud, et "Dellamorte Dellamore" on üks 90ndate parimaid filme.


Mainimist väärivad veel: "Day of the Dead", "Dead Next Door", "Tokyo Zombie", "Shaun of the Dead", "Undead", "Return of The Living Dead", "Burial Ground: The Nights of Terror", "Dead and Breakfast". That's all, folks!

Režissöör: Paul W.S. Anderson
Osades: Christopher Lambert, Robin Shou, Linden Ashby, Cary-Hiroyuki Tagawa, Bridgette Wilson, Talisa Soto jt.
Filmi pikkus: 101 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0113855/

"Flawless Victory"

Film põhineb samanimelisel populaarsel mängul. Äikesejumal Rayden juhtimisel saabuvad maailma parimad võitluskunstide tundjad, nende seas ka munk Liu Kang, politseinik Sonya Blade ja näitleja Johnny Cage, müstilisele saarele, kus peetakse turniir - Mortal Kombat - millega otsustatakse maailma saatus.


Mäletan, et oli aeg, kui seda filmi sai VHS pealt päevas mitu korda vaadatud. Lahedad karakterid, kaklused ja technomuusika - rohkem meie väikestele ajudele vaja polnudki. Ka mängus olin ma kõva käsi. Sega Genesise ja Mortal Kombat 2 peal siis. Sub-Zero oli lemmiktegelane ja kõik eriliigutused, sealhulgas ka fatality'd olid peas. Puldid said tänu sellele mängule ikka korralikult retsi. Peale filmi vaatamist tõmbasingi endale emulaatori ja MK2 romi. Noh, oskused on rooste läinud ikka - ei suutnud kuidagi isegi esimest vastast alistatud. Eks konsooli peal on hoopis teine asi ka, kui siin klaviatuurinuppe peksta. Kahjuks aga pole mängukassetti enam kusagil... võibolla polnudki minu oma hmm. Film ise oli aga väga mõnus tripp lapsepõlve. Tuttavad tegelased ja juustune võitluskoreograafia sobisid hommikusse väga hästi. Häirima jäi ainult, et tänu PG-13 reitingule puudus veri ja gore. Need olid just need, mis Mortal Kombatist tegid Mortal Kombati. Anderson oleks võibolla pidanud sisestama A, B, A, C, A, B, B icic.

5/10

Mänguri salaunistus - Street Fighter vs. Mortal Kombat - on reaalsuseks saanud...
MK vs SF
MK vs SF 2

Režissöör: Hiroyuki Kitakubo
Osades: Youki Kudoh, Saemi Nakamura, Joe Romersa, Rebecca Forstadt, Stuart Robinson jt.
Filmi pikkus: 48 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0275230/

Kuna olen viimasel ajal ristiinimese kombel tööd rüganud, on filmide vaatamine ja blogi pidamine suht soiku jäänud. Eks nüüd mõneks ajaks ongi periood, kus ei jõua lihtsalt nii palju sissekandeid teha. Proovin siiski endast parima anda.


"Blood: The Last Vampire" räägib loo Saya'st, kes on viimane teadaolev vampiir maa peal. Töödates Ameerika valitsuse heaks, peab ta teise ilma saatma halbade kavatsustega deemoneid. Järjekordsel missioonil saadetakse ta ühte kooli, kus ta peab tuvastama seal tegutsevad kurjamid.

Esiteks peab mainima, et selle anime suurimaks plussiks ja miinuseks on selle pikkus - ca kolmveerand tundi. Filmi lõppedes jäi kuidagi poolik tunne, kuid järele mõtlema hakates oli hea, et ta kauem ei kestnud. Tegevustik oli kuidagi kaootiline, põhjendusi ja selgitusi eriti ei tahetud millelegi jagada. Näiteks Saya täpsem minevik, antud deemonite päritolu jne. Ka filmi visuaalne pool ei suutnud keskpärasusest üle olla. Hästi mõjus arvutitega mukitud background, samas ei oldud sellega liialdatud. Mis mind võibolla veidike häiris olid tegelased, kes olid joonistatud suhteliselt tuimad ja elutud. Võib-olla pidigi see nii olema, et suhteliselt sünge temaatikaga kokku paremini läheks. Minule igatahes ei istunud. Keegi oleks võinud vähemalt korragi naeratada. Mis veel teda teistest endasugustest eristab oli, et kasutati nii inglise kui ka jaapani keelt. Korraga siis. Häälenäitlejad ise olid muidugi samuti tuimad, nagu need, kellele nad hääled andsid. Mainiks ära veel, et animatsioonist valmib ka 2008. aastal live-action, mida huvi pärast isegi vaataks, kuna kaldun arvama, et elus näitlejatega kukub sellest hoopiski midagi paremat välja.

5/10

Režissöör: Lloyd Kaufman
Osades: Will Keenan, Alyce LaTourelle, Lloyd Kaufman, Trent Haaga, Sheri Wenden, Debbie Rochon jt.
Filmi pikkus: 114 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0169299/
Trailer: http://www.youtube.com/watch?v=Tn_G0eAy-Hk

Let's Make Some Art!

Hoolimata alkokeelust suutsime sõpradega volbriööks päris mõnusalt vägijooke igaltpoolt kokku kraapida. Baarikapid ja sügavkülmad said totaalse puhastustöö. Kõik olid juba paraja vine all ja hakati mult nõudma, et ma enda filme jälle näitamiseks tooks. Mõtlesin siis, et mida joodikutele näidata. Oli päris mitu varianti, kuid arvasin, et sellises olukorras sobib Troma film nagu rusikas silmakoopasse. "Terror Firmerile" põles roheline tuli!


Film kujutab tüüpilisi Troma filmivõtteid - paljad tsikid, narkouimas punkarid, ägedad sõnavahetused jne. Paras hullumaja ühesõnaga. Lloyd Kaufman ise mängib pimedat filmilavastajat, kes kõigest väest proovib "kunsti luua", kuid teda segab killer, kes pidevalt võttemeeskonda maha notib. Peale selle on veel armukolmnurk helimehe, erieffekti meistri ja võtteplatsi abilise vahel.


Filmi ennast olen juba päris mitu korda näinud, kuid meeles polnud peale põhilise sisu eriti midagi. Võibolla sellepärast, et see film on ikka üks paras segadus. Sisust endast oleks võibolla kokku saanud teha 15-minutilise filmi, kuid sinna juurde on igast mittevajalikku janti lisatud. Selline film samas sobib sellistele vaatamistele täielikult. Kui on tarvis napsi võtta, olukorrast Eestis seletada või WC's käia ei jää sa selle paari minutiga lihtsalt millestki, peale paari gorestseeni, ilma. "Terror Firmerit" ise peetakse muidu austusavalduseks kõigile Troma filmidele - Troma võttemeeskond tegemas Troma filme koos legendaarsete Troma karakteritega (Toxie, Sgt. Kabukiman jt.). Väga lõbus oli, peaks mainima. Film suutis kohe algusega kaasa haarata, kuna näitas kuidas rasedal naisel kõhust loode välja tõmmati ja mehel jalg otsast rebiti. Armastusväärne! Siiamaani nähtutest pean mina seda just kõige ekstreemsemaks Troma filmiks. Tsiteerides ühte kommentaari filmi kohta: "An endless barrage of gore, puke, splatter, nudity, perversions, puke, urine, excrement, trash, low-brow humor, and more puke, all delivered in the usual non-serious, unflinching, Troma-entertaining way." Ei oskakski paremini selle kohta öelda. LET'S MAKE SOME ART!

7/10

Lloyd Kaufman ümbritsetuna oma jüngritest