Režissöör: Gabriele Muccino
Osades: Will Smith, Jaden Smith, Thandie Newton, Brian Howe, James Karen jt.
Filmi pikkus: 117 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0454921/

Loodan, et Filmiveeb.ee pahaks ei pane, kui ma nendelt pool sisututvustust maha viksin. Pole viitsimist lihtsalt pikalt jahvatada...

Chris Gardner on taibukas, kuid edutu müügimees, kes üritab kõigest väest toita oma peret, abikaasat ning 5-aastast poega Christopheri. Kuna see näib olevat võimatu, läheb naine nende juurest ära. Veidi hiljem tõstetakse mees koos pojaga ka korterist välja. Püüdes ots otsaga kokku tulla, trügib Chris praktikandiks mainekasse maaklerifirmasse, taludes sama mitmeid raskusi.

Peamine põhjus miks ma seda vaatama hakkasin oli see, et olin ammu juba esimesed 15 minutit sellest ära vaadanud ja asi oli kuidagi soiku jäänud. Kui mul elekter ära läks (ja peaaegu 4h ära oli kadunud) otsisin ma filme, mis mul mingil põhjusel pooleni on jäänud ja ette jäi toosama hollivuudi draama. Ma nüüd eriti vinguda ei tahaks, kuna Will Smithi tegelaskuju siiski suutis ruubiku kuubiku päris kiirelt kokku panna, kuid ei erinenud antud film millegi erilise poolest samanäolisest hollivuudi liinitoodangust. Film oli pikk. Pikk just sellepärast, et lõpplahendus oli ju tegelikult ammu teada. Sellised filmid ei saa lõppeda nii, et vaatajale ei meeldiks. Minuarust oleks masendav ja depressiivne lõpp sellele filmile nagu rusikas vastu hambaid olnud. Kuid siiski Will Smith suutis ruubiku kuubiku kokku panna! Ma ei saa sellest üle. Kuuldavasti olid mingid nerdid talle ka ihutreeneriteks selle alal olnud ja nüüdsest suudab härra alla 2 minuti asjanduse ära lahendada. Respekt!

6/10

I challenge you!

Režissöör: Richard Linklater
Osades: Ethan Hawke, Julie Delpy, Vernon Dobtcheff jt.
Filmi pikkus: 77 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0381681/

"What if you had a second chance with the one that got away?"

Paranoiadisco goes romantic dramas? Jah, see oli esimene film, mis ma üle pika aja vaatasin. Tegelikult sai vahepeal igasuguseid vanu ja nähtud filme vaadatud, see tähendab sõpradele näidatud, niiet päris patune ma ka pole. Ma arvan, et paus filmidest oleks veelgi pikemaks veninud, kui poleks ette tulnud minuarust sobivat juhust vaadata ära "Before Sunrise" (mida ma olen ennem juba näinud) ning "Before Sunset" (ennem nägemata). Kõik läks igatahes plaanipäraselt, nii paljuks etteöeldud hehe.

Üheksa aastat on möödas noore ameeriklase Jesse ja prantsuse tudengi Celine'i üheöösuhtest Viinis. Kuigi üksteisele lubati, et poole aasta pärast saadakse samas kohas kokku, kohtuvad nad alles 9 aastat hiljem. Jessest on saanud edukas kirjanik, kes on nende eelmisest kohtumisest romaani kirjutanud ning on oma romaani promoreisil Pariisis. Celine'ga võtavad nad ette romantilise jalutuskäigu Pariisis ja jätkavad sealt, kus nende kohtumine üheksa aasta eest katkes...

Kui esimeses osas arutlesid armunud rohkem mehe ja naise olemuse ning armastuse üle, siis teises osas keskendus kahekõne pigem abielule ja seksile. Ei oskagi öelda miks, kuid mulle jättis esimene just sellepärast natuke soojema mulje. Teises osas jättis Ethan Hawke rohkem tiirase jänki, kui klassikalise mr. Romanticsmani mulje. See vedas üldist fiili võibolla veidike alla. "Before Sunset" suuremateks plussideks pidasin ma aga paremini voolavat dialoogi, mõnusalt mitte otsi-kokkutõmbavat lõppu ja filmi pikkust (77 minutit sobis sellele väga hästi, ei kiskunud pikaks ja samas ei jäänud midagi olulist ütlemata). Niiet, romanticsmanid, teinekord võtke mõlemad mesifilmid ette ja naiskaaslaselt plusspunktid ei jää tulemata!

7/10

Tiirane jänki ja pirtsakas prantslanna

Vot nii cool näeb välja "Bubba Ho-Tep" uue väljalaske ümbris. Kuigi karbi sisus pole eriti midagi uut, leidub kindlasti selle suurepärase filmi tulihingelisi austajaid, kes selle enda kollektsiooni lihtsalt väljanägemise pärast muretsevad. Mina aga jään ootama filmi eellugu "Bubba Nosferatu and the Curse of the She-Vampires", mida järgmisel aastal näha peaks saama.

Režissöör: Ellory Elkayem

Osades: Thomas Calabro, Dean Stockwell, John Savage, Kristen Dalton jt.
Filmi pikkus: 92 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0221633/

"It's feeding time..."

Dr. Cahill saadetakse sundpuhkusele, kui ta ei suuda operatsioonisaalis vajalikke tegusid korda saata. Ta otsustab aja maha võtta enda tsivilisatsioonist eemal väiksel saarel asuvas maakodus. Kohe tekib tal aga konflikt kohalike redneckidega ja kui välja tulevad esimesed laibad on peasüüdlaseks loomulikult tema. Linnavurle peab nüüd hakkama teistele selgeks tegema, et tegelikult on surmade taga inimliha armastavad prussakad.

"They Nest" oli TV jaoks loodud keskpärane putukaterror. Kuna igasugused satikad pole just mu lemmikasjad maailmas, siis suutis film mingit pinget vähemalt mulle luua. Minujaoks oli näiteks iga argipäev kell 17 Discovery pealt jooksev "Bug Attack" selline horror, et sain end liigutada vaid väikeste reklaamipauside ajal. Selleski filmis oli paar päris ebameeldivat kohta - näiteks, kui emaprussakas enda suure putukavastsetest täis-oleva kehaga Dean Stockwelli suhu ronis. Samas ei suutnud paar head stseeni välja vabandada ülejäänud klišeedest kubisevat tegevust ja kehva CGI'd. Nagu sellistele filmidele kohane, näitas lõpus, kui vaataja juba arvas, et inimesed on pääsenud sellest õudusest, ühte ellujäänud putukat, kes võidukalt suurlinna poole lendas. Järg? Loodame, et mitte...

3/10

Režissöör: Ben Stenbeck

Osades: Simon Niblett, Des Morgan ja Ben Stenbeck
Filmi pikkus: 15 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0832524/

Uus-Meremaa noorte kuttide filmikatsetus osutus päris tsilliks vaatamiseks. Võib-olla sellepärast, et pikkust teisel vaid veerand tundi ja ei jõudnud ennast mingis aspektis kordama hakata. Kolm hevitolgust jäävad kütuseta autoga keset zombidehordi lõksu. Loomalikult hakkab neid varsti kimbutama toidupuudus. Olukorda ei tee lillelisemaks asjaolu, et ühte tüüpi on hammustatud ja teist vaevab hirmus suitsunälg. Selline lihtsakoeline, kuid samas hästi lahendatud tükk oli. Pea kogu tegevus toimus autos, zombid samal ajal okseseid ja mädeseid aknaid peksmas. Sinna veel juurde lisada andekas lõpupüänt ja võib öelda, et lavastaja käe valgeks... khm, mädaseks... saamine on väga soliidselt välja kukkunud.

6/10

Režissöö: Charles Band
Osades: Michael Citriniti, Rhonda Griffin, Mel Johnson Jr., Jacqueline Lovell, Tracie May jt.
Filmi pikkus: 82 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0119288/

"Deformed. Devious. Depraved."

Charles Band on juba sama legendaarne tegelane b-filmi maailmas kui Roger Corman. Mõlemat valdab ühine huvi luua võimalikult odavaid ja juustuseid filme ja nende pealt maksimum sisse kasseerida. Eks selline siht peab igal korraliku filmirežissööril ees olema, kuid need kaks kasutavad seda kõikvõimalikel viisidel ära ja toovad alati mängu enda veidrad ideed ja fantaasiad. Charles Band on meieni toonud pea veerandsada kaheldava väärtusega filmi, kord lavastaja-, kord produtsenditoolis istudes. Viimane neist - "Evil Bong" - jäi minu silmis üpriski nõrgaks, kuid siiski samal ajal järelemõeldes üsnagi originaalseks käkiks (loe ka väikest arvustust - link).


Kui reoveest leitakse moondunud inimloode, hõõruvad selliste veidruste kollektsionäärid käsi. Peale suuri rahasummasid ja relvaga vehkimist on friikjäänus lõpuks Dr. Lorca lossis varjul. Seda, mis algselt oli tema, tuleb eradetektiiviga ja friikide diileriga tagasi nõudma Napoleon Lazar, mees, kellel on raha kui murdu ja armastus väärastunud asjade vastu. Lossis kembeldes aga ei pane keegi tähele, et loode on vahepeal ellu ärganud ja samas ellu äratanud ka teised kollektsioonis viibinud ebardid.


Rumeenias üles võetud film algas päris soliidselt, kui kujutas ebardite kollektsionääride omavahelist kemplemist. Kui aga mängu tulid juba limased ringi siblivad abordijäänused, langes filmi ka filmi nauditavus veidike. Nimelt oli alguses jõle palju sellist tahtmatut humoorit, kuid see samm-sammult muutus selliseks välja-pigistatud humooriks ja ei mõjunud enam nii värvikalt. Kui ebarditega oleks kaasnenud mingi õuduselement oleks vast asjad mõnusalt kokku loksunud, kuid režissöör otsustas rohkem rõhku panna komöödia poolele. Filmi viimase veerandi kohta võikski öelda - Üksinda kodus, ainult, et Macaulay Culkini asemel olid limased mutandid, kes raamatutest õppisid lugema ja seadsid lossis viibivatele lõkse üles, milles nii mõnigi enda elu lõpetas. Nagu b-filmile kohane võis ka siit erootikamaigu suhu saada - filmi parim stseen näiteks hõlmas gorillamaskis ja paljaste rindadega naist ning mainimist väärib ka stseen, kus üks lootejäänus hakkas seda tegema, millest ta ilma oli jäetud, nimelt naise rinda imema. Very nice! Parajalt nilbe aga antud kontekstis võimatult naljakas...

5/10

"Urine Trouble" on päris andekas lühifilm pissuaari tablettidest (välismaa keeli "urinal cake", kes paremini tõlkida oskab, andku minna!), kes ootamatult WC külastajaid ründavad. Rohkem polegi sisu kohta öelda, kuna lihtsalt rohkem sisu ei mahugi sinna 7 minuti sisse. Lühifilm on oodatust isegi parem. Täpselt selline, mille võiks eeskujuks asetada noortele, kellel puuduvad suured rahahunnikud ja kaasaegne tehnika. Film võiks vabalt olla üks väike stseen mõnest tavapärasest Troma filmist, seda peamiselt idee ja amatöörlike erieffektide poolest. DVD peale oli veel topitud suht mõttetud lisad - postrid, intervjuu režissööriga jne. Ainuke, mis natukenegi huvi äratas oli kommentaaririba ühe "koogikese" poolt. Igatahes, järgmine kord soovitan WC's olla tähelepanelikum...

Filmi ennast saab vaadata ka YouTube's - LINK.

Attack of the urinal cakes!

Režissöör: John Kalangis
Osades: Billy Zane, Jordan Madley, Maggie Castle, Shauna MacDonald, Michael Rhoades jt.
Filmi pikkus: 83 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0848552/

Billy Zane mängitud isa peatub oma uue naise, tütre ja tolle peikaga väikeses maakohas, et aeg natukeseks maha võtta. Motellis toad kinni pandud otsustatakse kohalikku sööklasse sööma minna. Olukord kisub aga kehvapoolseks, kui kohalikust farmist toodud mürgitatud liha seda maiustanud inimesed liha-himulisteks zombideks muudab.


Viimasel ajal on jõle tavaliseks saanud see, et b-horror suudab enda ridadesse meelitada ühe või paar natuke kõvema kaliibriga staari. Tavaliselt muidugi pornostaarid, kuid võib rääkida ka rokkstaaridest või 80ndatel tipus olnud, kuid nüüdseks varjusurmas olevatest näitlejatest. "The Mad" tambib sama rada, seekord on mingil moel kaasa suudetud rääkida Billy Zane, kes küll mingi a-kategooria näitleja pole, kuid on enda nägu päris kuulsates tükkides näidanud. Kuigi filmi poster võib lubada tõsimeelset zombi horrorit, on siiski tegu viimasel ajal üpriski populaarseks saanud zombi-comedyga (zomedy). Õnneks polnud mina enne vaatamist midagi filmi kohta uurinud ja kohe kui see jabur electromaiguline theme song peale pandi, teadsin, et midagi tõsist siit oodata ei ole.


Kuigi Billy Zane'lt oleks võibolla oodanud kõige eeskujulikumat rollisooritust, siis tuleb tõdeda, et seekord said asjaga poole paremini hakkama kõrvalosades olnud tundmatud näitlejahakatised. Lausa piinlik oli vaadata, kuidas teine kogu jõust pingutas, et olla humoorikas. Tänu sellele, et kogu film oligi põhimõtteliselt ehitatud suurima staari peale, kukkus ta ka loomulikult tänu sellele läbi. Samuti puudus ka gore. Verd küll pritsis korralikult, kuid sellele žanrile ebatraditsiooniliselt pöördus kaamera parimal hetkel lihtsalt ära. Ja kui zombiekomöödial puudub tugev gore ja hea huumoriliin, siis mida kuradit ma vaatan?

3/10

"Aaaah, I ruined an indie movie!!!"

Režissöör: Satoshi Kon

Osades: Megumi Hayashibara, Akio Ohtsuka, Koichi Yamadera, Tohru Furuya, Toru Emori jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0851578/

"This is your brain on anime."

Esimene kokkupuude "Paprikaga" oli paar päeva tagasi. Hirmsalt hilja otsustasin järjekordselt midagi ära vaadata ja järjekordselt hindasin ka enda võimeid üle. Peale viit minutit magasin nagu nott. Kahjuks Paprikat unes ei näinud. Nüüd, kui töölt mõned vabad päevad välja peksta suutsin, oli kindel plaan ära vaadata, et hiljem karmavõlgade käes piinlema ei peaks. On ju erinevad arvustused valdavalt kiitvas võtmes kirjutatud (loe ka Trashi muljeid) ja IMDb's parajalt priske hinne. Samuti olin ära vaadanud ka animatsiooni "tutvustava" treileri ja olin müüdud hing ning igatepidi valmis DVD masinasse pistma.


Teadlased on kokku pannud seadeldise - DC mini, mis lubab siseneda inimeste unedesse. Loomalikult satub selline seade pahalaste kätte. Teadlased, koos halbade unenägude all vaevleva politseiniku Konakawaga ja unenäo-sõdalase Paprikaga, peavad kiirelt tegutsema, kuna halbades kätes võib DC mini ohustada nii mõnegi inimese elu.


Õiges konditsioonis ja meeleolus oli see anime lausa niivõrd tugev kogemus kogu hingele, et ka mul on raske midagi halba selle teose kohta leida. Usutavad tegelased, kaasahaarav tegevustik, sürreaalne unemaailm ning nagu-rusikas-silmaauku sobiv taustamuss tegid sellest filmist ühe selle aasta parima anime-elamuse. Madhouse Studio joonistamisstiili kohta ei saa ka halba öelda - reaalmaailm oli piinliku detailitäpsusega joonistatud ning unenäomaailm oli piisavalt segane ja sürr, et seda selle nimega kutsuda. Respekt siinkohal ka animaatoritele ja autorile, kelle fantaasia mängus oli, kui unenäomaailma kujutati. Rohked detailid, kirevad värvid ja sürrid juhtumised võivad tundlikumale vaatajale isegi mõjuda, kui maksimumini viidud reis seenteriiki. Kahjuks jäi lõpp minujaoks ootamatult nõrgapoolseks, võibolla liiga järsuks. Õnneks ei rikkunud see üldpilti ja rahus panen nüüd peale "Paprika" OST ja meenutan filmi suurepärast opening sequence'i.

9/10