Režishöör: Jay Chandrasekhar
Osades: Erik Stolhanske, Paul Soter, Will Forte, Ralf Mueller, Eric Christian Olsen, Jürgen Prochnow jt.
Filmi pikkus: 110 min.

"Bring on the beer. They've got the nuts."

Peale isa matuseid peavad kaks venda tema tuha viima Saksamaale, kus parajasti peetakse õllepidustust Oktoberfest. Väikeste sekelduste järel satuvad nad aga nö. underground Oktoberfestile, kus peetakse ka väikeseid õllevõistlusi rahvuste vahel. Siit edasi läheb muidugi tuttavat rada pidi - ameeriklasi alandatakse, ameeriklased lähevad tagasi kodumaale, panevad meeskonna kokku, treenivad, et järgmine aasta sakslastele koht kätte näidata.

And 2 points goes to...

Ei olegi mõtet erilist kommentaari siia lisada. See põhimõtteliselt oligi nagu 'Dodgeball' ainult pallid olid asendatud õllekruusidega ja tegelased mitutuhat korda nürimad ja andetumad. Ja see vastik saksa aktsent, mida pea pooled tegelased seal purssisid, hakkas lõpus juba tervisele mõjuma. Seda vist ei oleks isegi õllese peaga ja seltskonnaga huvitav vaadata. Mõttekam on vist lihtsalt õllest nina täis tõmmata ja see film vaatamata jätta, nalja saab siis vast niipidi isegi rohkem.

2/10

IMDb

Režishöör: Martin Rosen
Hääled: John Hurt, Christopher Benjamin, James Bolam, Nigel Hawthorne, Warren Mitchell, Bernard Hepton jt.
Filmi pikkus: 82 min.

'Plague Dogs' on valminud 1977. aastal ilmunud Richard Adamsi samanimelise romaani põhjal. Režishööriks, produtsendiks ja stsenaristiks on Martin Rosen, kes oli ka Adams'i eelmise romaani 'Watership Down' ekraniseeringu autoriks.

Rowf ja Snitter on mingisuguses laboris kinnihoitavad koerad, kelle peal igasuguseid katseid korraldatakse - Snitteri peal on läbi viidud ajuoperatsioon ja Rowfi peal viiakse läbi uurimust, et kui kaua suudab ta vee peal püsida ennem kui upub. Õnneks suudavad koerad vangistusest põgeneda. Koertele järgneb jaht, kuna neid peetakse võimalikeks katku kandjateks.

Nagu ka Rosen'i eelmise teosega 'Watership Down', ei ole ka antud linatükk lastele mõeldud. Algas film juba tugevalt - teadlased pealt vaatamas kaua koer vees suudab ulpida ja lõpuks näha koera veepõhja vajumas. Kuigi filmist võib järeldada, et sisse on põimitud väikene loomkatsete vastane mõtteke (Adams ise oli näiteks enda raamatus sobivalt loomkatsete labori nimeks pannud Animal Research and Scientific Establishment, ehk siis lühidalt ARSE - eestikeeli tagumik:)), lükkas Rosen kõik sellised jutud ümber, väites, et tegu on täiesti tavalise seiklusfilmiga. Tavaline on selle kohta kindlasti vähe öeldud - süda läks heldeks päris mitmel korral.


Kahjuks ei õnnestunud, mul näha uncut versiooni, mida herr Trash soovitas. Väidetavalt ei osanud tol ajal kinod kuidagi seda filmi kuidagi klassifitseerida ega sobivat reitingut anda, oli ju see esitatud animatsioonina (formaat, mida peamiselt lastefilmides kasutati), kuid teemad, mida teos puudutas olid poole emotsionaalsemad ning tugevamad. Nagu arvata oli, kukkus film kinodes täielikult läbi. Kui lõpuks VHS välja anti, olid jõhkramad stseenid filmist välja lõigutud.

Kopi-peist Wikipediast ja !!võimalikud spoilerid!!:

There are two versions of the film, an 82 minute version and a 99 minute version. The only country currently offering the full length film on DVD is Australia.

Many missing scenes are completely harmless and were only removed to reduce running time, however, one scene from the full length film was removed because of its shocking content. After a scene of a man falling from a crag whilst trying to shoot the dogs we see that he is clearly killed by the fall. We then see one dog move towards the body. In the full length film this scene is followed by a shot in which a helicopter flies over the snow-covered crags and valleys, cutting to a disturbing close-up shot of the man's body, ripped to shreds. It is clear that the dogs have eaten the corpse.

8/10

IMDb

Pole just film ega midagi, kuid siiski...
Ilus ja traagiline arvutiga loodud visioon, kuidas võib välja näha meteoriidi ja maa kokkupõrge. Taustaks hetkel üks rokkivamaid jaapani bände Envy, looga 'Scene'.

Režishöör: Sam Firstenberg
Osades: David Bradley, John Rhys-Davies, Alona Shaw, Todd Jenson, Rufus Swart, Ron Smerzak
Filmi pikkus: 95 min.

"Programmed to kill... He is unstoppable."

Hehe, paistab, et küborgid on meeldima hakanud.

DEA agent Phillip Ryan osaleb ühel Kariibi mere saarel narkooperatsioonil, kus proovitakse lõpp peale teha kohaliku narkoparun Kessel'i tegemistele. Missioon aga ebaõnnestub ja kõik peale tema lüüakse maha. Talle tõttab appi tema, endisest politseinikust, vend Jack. Jack aga ei tea, et Kessel on tema venna muutnud "võitmatuks" küborgsõdalaseks.

Kuri küborg saab säru!

Väikese seltskonnaga ja veidike ebakaines olekus oli seda filmi ikka super jälgida. Pidevalt said kommentaare peategelase überlahe vöökott (mis talt harva puudus), tegelaste riietused, juustused äkstsionstseenid, Kesseli aktsent ja, selle aja märulites kohustuslikuks saanud, seksstseen. Tuli mulle meelde, et ma olen seda ja selle kahte järge omal ajal, poisipõnn olles, isegi VHSi pealt näinud, siis muidugi hoopis tõsisema pilguga ja venekeelse dubleeringuga. Igatahes, kuulub kategooriasse "nii halb, et juba hea".

Korraliku meelelahutuse eest: 6/10 (film ise vbl paar pügalat vähem väärt)

IMDb

Vöökott teeb mehe šikiks...

Režishöör: Albert Pyun
Osades: Keith Cooke, Norbert Weisser, Tina Cote', Thom Mathews, Gary Daniels jt.
Filmi pikkus: 91 min.


"Meet the Ultimate Warrior in Cyber-Technology"

Paistab, et herr Pyun'le meeldivad küborgid ja võitluskunstid. Keerlevad ju enamus tema filme ('Kickboxer', 'Knights', 'Cyborg' jms.) nende teemade ümber. Ja ei saa kurta, tüüp teab, mis teeb ja valmivadki mõnusalt juustused käkerdised, mida võib iga ilmaga jälgida.

Nigeerlased kaasa elamas oma küborgile, kes kakleb nagu totaalne kloun

Lähitulevik. Kurja juhtkonnaga Sianoni suurfirma korraldab rahvusvahelise küborgite meistrivõistlused, kus iga küberneetikaga tegelev firma saab välja panna enda kõige tugevama võistleja ja niimoodi välja selgitada kõige tegijam tegijatest. Loomalikult suurendatakse normi, mis ennem määras ära, kui palju võib inimeses igasuguseid masinavärki olla (10%-lt 50% peale). Sellesse janti kaasatakse veel kickboxi maailmameister Chance O'Brien, et suurendada meedia huvi antud ürituse vastu ja niimoodi tõsta aktsiate väärtusi. Oi-oi-oi.

Kuigi Pyun suudab vahest oma küborgifilmidega üllatada - 'Nemesis' ja 'Knights' on minu meelest omas klassis ikka kõvad meelelahutajad - siis antud filmiga on ta küll parajalt ebaõnnestunud. Täiesti totter sisu ja sinna lisatud kopikate eest tööle võetud näitlejad, kellest enamus muidugi režishööri sõbrad ja tuttavad, kes paljudes tema filmides läbi jooksevad erinevates rollides. Võistlusstseenid olid kuivad - kaugelt filmitud suvaline ilma emotsioonideta lahmimine. Inimesi ja küborgeid eristab vaid juhtmekesed ja sädemed, mis naha alt välja tulevad, kui löögid sisse tulevad. Ei mingeid robotjalgu ja -käsi, mis on täiega NOT COOL!

Klassikalised kurjamid

Kuuldavasti oli Pyun seda filminud samal ajal teiste filmidega, niiet rohkem ma ei kommentaari.

3/10

IMDb

Tavaline kauss osutub suurepäraseks vahendiks elimineerimaks kurikaelu

Režishöör: Charles Band
Osades: Kristen Caldwell, Gina-Raye Carter, Tommy Chong, Mitch Eakins, Phil Fondacaro, Kristyn Green jt.
Filmi pikkus: 86 min.

"Dude, it's one scary trip!"

Evil Bong. Hah, kes sellise lollusega hakkama sai? Vastus on - Charles Band. Mees, kes on meieni toonud tonnide viisi b-filme, nende seas ka hiljutised jaburused 'The Gingerdead Man' ja 'Puppet Master vs Demonic Toys' (viimase trailerit soovitan ma vaadata, see ütleb kõik).

Nohik Alistair asub elama kolme narkari - Brett, Larnell ja Bachman - juurde. Varsti jõuab kohale Larnell'i tellitud hiiglaslike mõõtmetega bong. Kõik oleks tip-top, kui bong ei hakkaks enda sisse imema savutajate hingesid.


Uuh, see film oli just nii halb, kui selle nimigi lubab. Võta mingi lambi usa noortekomöödia (paljad tsikid, seksi- ja weedinaljad), lisa sinna kahtlase väärtusega õuduselemente (mida siin filmis on selgelt liiga vähe) ja tulemuseks peaks olema midagi 'Evil Bong' sarnast. Seda laeva ei suutnud uppumisest päästa isegi Bill Moseley cameo, lihasööjatest rinnahoidjad ja Gingerdead man isiklikult. Kehv-kehv meelelahutus b-filmi kohta.

3/10

IMDb

Režishöör: Mike Mendez
Osades: Dominic Purcell, Josie Maran, Clare Kramer, Marcus Thomas, Tchéky Karyo, Megahn Perry jt.
Filmi pikkus: 94 min.

See õõvafilm linastus Ameerikamaal Horrorfest'i (Horrorfest is a weekend of horror films that are considered to graphic or too disturbing for general audiences. After Dark Films will release "8 Films to Die For" for one weekend only in approximately 500 theaters around the United States) raames. Noh, algus on paljutõotav.

Kolm vana sõpra - Harris, Sid ja Kira - saavad ühise sõbra matustel üle pika aja jälle kokku ja otsustavad hiljem veidi koos vanade aegade mälestuseks veidi koos istuda. Natuke joodud otsustavad nad surnuaeda minna, et koos vana sõber väärikalt ära saata (alkoholiga siis). Sid leiab aga ühe haua pealt salapärase kaardi, mis kutsub üles surnut ära saatma tantsuga. Härrad ja prouad võtavad muidugi vedu ja tantsivad kolme haua peal, mis surnutele mokkamööda eriti pole - võtavad kätte ja hakkavad kummitama. Varsti on mängus ka paranormaalsete nähtuste uurijad ja "äktsion" võib alata.

"Tereeeee!"

Kõigepealt kiruks muidugi tüüpi, kes Harris't mängib, sama turske sell sealt 'Prison Break' sarjast. No, vahepeal mõjus juba lootusetult naljakalt, kui ta proovis seal enda grimassidega mingisuguseid emotsioone edasi anda. See selleks. Sellises tüüpilises õudukas ei peagi põhikoormus näitlejate peale langema. See, et dialoog on stsenaristilt otsekui persest välja tõmmatud, anname ka andeks. Kuid tüübile, kes nendele vaimudele grimmi tegi, tema saab küll kogu raha eest peksa. Kurjad vaimud ja naeratus suul, kordagi ei mõjunud hirmuäratavana - välja arvatud võibolla see püromaanikust laps, kes arvatavasti oli lilliputt, laspemaskiga. Näitlejate nägudest oli ka näha, et ka nemad ei võtnud neid vaime tõsiselt aganoh, kui lavastaja käseb, siis tuleb ju hirmust karjuda. Igatahes klišeedest kubisev õõvajant.
Huvitav, kuidas Tchéky Karyo sinna filmi ära eksis...

Mõned punktid saab Mendez üritamise eest. Järgmine kord natuke huumorit ka filmi panna ja võib korralikku b-horrorkomedi juba saada. No ja see tsikk, kes mulle kangesti Natalie Portmani meenutas, skoorib ka. ;)

4/10

IMDb

Režishöör: Pål Sletaune
Osades: Kristoffer Joner, Cecilie Mosli, Julia Schacht, Anna Bache-Wiig, Michael Nyqvist
Filmi pikkus: 75 min.

"Noen dører bør aldri åpnes (Some doors should never be opened)"

John saab enda naiselt korvi ning langeb üksindusest masendusse. Ühel päeval kohtab ta aga oma naabrit, kaunist Anne't, kes palub abi, et John tema korteris rasket kappi liigutaks (tavaline sebimine). Tuleb välja, et kapp blokeerib Anne korteri ust, sest tema korterikaaslane Kim kardab kõike, mis jääb väljapoole nende korterit, nimelt olevat Johni korteri endine elanik teda rünnanud ja vägistanud. Mida rohkem John tüdrukuid tundma õpib, seda rohkem ei suuda ta enam reaalsusel ja näilikkusel vahet teha.

Vau, selline film Norrast? Väga muljetavaldav. Silme ette tuleb Lynch. Siis jälle Hitchcock. Vahepeal jälle 'El Maquinista'. Paranoia. Lisaks veel väga soliidsed näitlejatööd Kristoffer Joneri ja Cecilie Mosli poolt. Poleks režishöör esimese poole peal nii palju vihjeid vaid jätnud, et twist kergelt äraarvatav on, oleks tegu pea, et ühe parima sünge thrilleriga, mis mul see aasta on au olnud näha. Igatahes, tegutseb, Pål Sletaune!

Alguses plaanisin hindeks panna 6, kuid kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma vaataks seda korra veel, niiet lisapunkt juba selle eest:

7/10

IMDb
Trailer

Režishöör: Kevin Smith
Osades: Brian O'Halloran, Jeff Anderson, Rosario Dawson, Trevor Fehrman, Jason Mewes, Kevin Smith
Filmi pikkus: 97 min.

"They Still Don't Like You. In Fact, They Like You Even Less."

Kevin Smithi eelmine tükk 'Jersey Girl' oli ikka täielik ämbrisse astumine (no kammoon, Jennifer Lopez?!). Sellele eelnenud filmid on aga ikka puhas kuld - jah, mulle isegi 'Jay and Silent Bob Strike Back' peldikuhuumor oli mokkamööda. Kõige nõrgemaks imo jäigi vist 'Mallrats'. Kui ta nüüd paar aastat teatas, et järgmiseks võtab ta ette enda esimesele filmile 'Clerks.' järje vorpimise, tegi see minul päeva kohe paremaks. Sai siis nüüd ka pilk peale heidetud...

Tegevus leiab aset 10 aastat pärast esimese osa sündmusi. Dante ja Randalli väike poeke QuickStop põleb maha ja nad leiavad tööd kiirtoidurestoranis Mooby's (jah, seesama, mille juhtkonda Matt Damon ja Ben Affleck 'Dogma'-s terroriseerisid). Dante on endale naise leidnud ja plaanib New Jersey'st lahkuda. See aga ei taha kuidagi sobida temaga koos juba üle 10 aasta töödanud Randall'ile, kui ka tema uuele ülemusele Becky'le ning üritavad teda igatepidi ümber veenda.

Smith teeb järjekordselt filmi enda fännidele, ei koti teda kriitikute ja nende, kellele Smithi maailm on täiesti võõras, arvamus. 'Clerks 2' ongi nagu esimene osa - Brian O'Halloran'i ja Jeff Andersoni amatöörlik näitlemine, filosofeerimine väga tähtsatel teemadel - Lord of the Rings vs. Star Wars, seks, rassism, religioon, abiellumine jms. muidugi ka... khm... ass-to-mouth. Ainult, et seekord on Smith filmi alla pannud ka "veidike" raha ning lisanud värvid. Tuttavates nägudest astuvad ka väikeste osadega filmist läbi näiteks Jason "Picklefucker" Lee, Ben "olen-Kevin-Smithile-võlgu" Affleck ja loomulikult meie lemmikud narkodiilerid Jay ja Silent Bob, kellest on taastusravi käigus kasvatatud usklikud. Loodetavasti jääb 'Clerks 2' Smith'i New Jersey saaga viimaseks episoodiks, selleks sobib ta ikka täielikult. Kuuldatavasti pidigi ta järgmiseks ette võtma horror-projekti. Ei kujuta ette, mis sellest välja tulla võib, kuid pöidlad pihus, et järjekordne kullatükk.

Polegi ammu juba nii palju naernud: 7/10

IMDb
Ametlik võrgukodu

"You never go ass to mouth!"

Režishöör: Frank Henenlotter
Osades: Rick Herbst, Jennifer Lowry, Gordon MacDonald, Theo Barnes, Lucille Saint-Peter jt.
Filmi pikkus: 86 min.

"It's A Headache From Hell!"

Uh, kuramus, kool on viimasel ajal nii pingsaks kiskunud, et pole enam aega isegi filmi vaadata. Nüüd reede käes ja lõpuks sai veits lõõgastuda ka. Seekord kaaslaseks Henenlotter'i 1988. aasta tükk 'Brain Damage'.

Brian ärkab ühel päeval ja avastab, et tema tema voodi on verine ning kuklal on salapärane auk tekkinud. Selgub, et tema lähedust otsib naabrite (kaks toredat vanurit) juurest plehku pannud parasiit, Aylmer. Aylmer osutub aga lahedaks kaaslaseks, kuna suudab Briani ajusse süstida hallutsinatsioone tekitavat vedelikku. Brian aga ei taipa, et samal ajal, kui ta tripib, kasutab Aylmer teda, et enda nälga - inimeste ajudega - rahuldada.

Henenlotter teeb selle filmiga seda, mida Aronofsky tegi 'Requiem for a Dreamiga' - annab meile lihtsurelikele teada, et narko on paha-paha - ainult ta teeb seda 12 aastat varem, 12 korda veidramalt ja lõbusamalt. Hehe. Okei, nali naljaks. Antud teos ei jää sugugi alla tema eelmisele (ja nüüdseks ka juba kultusmaigulisele) filmile 'Basket Case', võibolla isegi pisut ületab seda, on ju nüüd lisatud filmi ka väike kõrvalmõte. Mina vähemalt enam ussikesi, kes mind narkoga tahavad kostitada, ei usalda...

6/10

IMDb

"Drugs are bad, mkayy?"

Režishöör: Masato Tanno
Osades: Nao Omori, Teah, Kôji Chihara, Chisato Amate, Yuki Oikawa, Eiki Kitamura jt.
Filmi pikkus: 83 min.

Madala eelarvega tehtud eellugu Takashi Miike' 'Ichi the Killer'-le. Nao Omori astub järjekordselt üles Ichina, keda kiusatakse (isegi temaga karateklassis käivad väiksed lapsed), kuid alati on ta eemalt, naeratus suul ja erektsioon püksis, jälgimas, kuidas kooli kõige kõvem kakleja Mr. Dai teisi kutte vereloikudesse tambib. Varsti tuleb kooli uus õpilane Onizame, kes, tänu oma luudemurdmis-tehnikale muidugi, ennast kooli kõige kõvemaks kutiks suudab võidelda. Ainult tema taipab, et kõige võrdsem vastane talle on natural born killer Ichi. Filmi lõpp muidugi seob mõnusalt selle 'Ichi the Killer'-ga kokku.

Kui kõrvale jätta peaaegu olematust eelarvest tingitud puudused, mida siin juhtus päris küllaga olema, siis sai mõnusa ülevaate, miks Ichist selline tapamasin lõpuks välja tuli...
5/10

Vägivald erutab Ichi't

Sobrasin netis ringi veits ja sattusin YouTube's sellise asja peale. Paistab, et 'Wall of Hell' sisu on filmiga üks ühele sama. Effektid on muidugi leebemad veits kui filmis, kuid annab vähemalt mingigi pildi...

After stopping a gang leader who killed his girlfriend, Riki-Oh is sent to a maximum security prision. There he finds that prisioners are being abused by the ruthless warden and gang leaders. With his superhuman strength, he saves the prisioners and uncovers the secret that the prision is hiding!

This is part 1 of the OVA Riki-Oh: Wall of Hell, which was supposed to be released by Media Blasters (along with the second OVA, Riki-Oh: Child of Destruction) earlier this year. Due to copyright issues, that never happened. This version was subtitled by S. Baldric Productions.

Riki-Oh: Wall of Hell
Part 1
Part 2
Part 3
Part 4
Part 5
Part 6

Loodame, et kõik lingid läksid õigesti ka. :)

Paistab, et on ka olemas teine lugu, kuid seal puuduvad ingliskeelsed subtiitrid.

Riki-Oh: Child of Destruction
Part 1
Part 2
Part 3
Part 4
Part 5

Kaader filmist 'Story of Ricky' - ka enda soolikatega võib teisi tappa.

Režishöör: Nam Lai Choi
Osades: Philip Kwok, Siu-Ming Lau, Waise Lee, Christine Ng, Gloria Yip jt.
Filmi pikkus: 84 min.

Super-veider kung-fu gore Hong Kongist!!

Paistab, et Nam Lai Choi ei ole lihtne kutt. Tema vast kõige tuntum tükk 'Lik wong' on (ja arvatavasti ka jääb) üheks kõige veidramaks kung-fu filmiks, mida minu silmad nägema on pidanud. Noh, ega 'The Cat' sellest kaugele maha ei jää...

Kirjanik Wisely räägib meile loo enda sõbrast, kellel on pidevalt veidrad kokkupuuted oma naabritega. Tuleb välja, et naabrid - neiu, vana mees ja nende vapper liider, kass General - on pärit kosmosest ja peavad siin maal leidma kaks artefakti, et hävitada samuti kosmosest pärit monstrum, kes on võtnud endale kohaliku politseiinspektori kuju ning tahtmatult meenutab midagi 'The Thingi' ja 'The Blobi' vahepealset. Ei ole kerge millelegi nii hullumeelsele lühidat sisututvustust kirjutada.

See film oli just nii veider, kui see kõlab. Mingisse žanripiiridesse on seda päris raske toppida - mingil määral oli siin kõike - komöödiat, horrorit, kung-fu'd, ulmet. Kuid just see teebki asja nauditavalt jälgitavaks, kui sa muidugi näitlejatöödesse ja dialoogi (stiilis: A - "Business is business, police or thugs pay alike!" B - "Collect it from hell!") eriti ei süvene, mida sa sellise filmi puhul niikuinii ei tee. Paneb muidugi mõtlema, et mis autoril peas toimus, kui ta seda filmis või, et kui tõsiselt ta ise kogu seda protsessi võttis. Arvatavasti LSD. Kuidjah, peale igat sellist filmi kiindun ma järjest rohkem sellisesse hullumeelsesse, juustusesse Hong Kongi kung-fu horrorisse. Polegi veel kuskil filmis näinud sellist haiglast ja verist kassi ja koera vahelist kung-fu võitlust prügimäel nagu antud teoses. Uh-uh. Respekt Nam Lai Choi!

Peale seda tuleks korra veel 'Story of Ricky' DVD peale visata...
Igatahes soliidsed 6/10 lähevad küll Hong Kongi.

IMDb

Klassika - Kass vs. Koer

Režishöör: Naoyuki Tomomatsu
Osades: Natsuki Kato, Tomoka Hayashi, Hinako Saeki, Norman England, Toshinori Omi, Youji Tanaka, Yasutaka Tsutsui jt.
Filmi pikkus: 80 min.

Jätkame siis Aasia kino lainel.

21. sajandi alguses valitseb maailmas kaos - 15-17 aastased tüdrukud surevad teadmata põhjustel ja ärkavad ellu verejanuliste zombidena (ehk siis "Stacydena"). Enne surma valdab tüdrukut aga üleüldine eufooria ("near death happiness" - NDH). Stacy võib tappa vaid tema armastatu, perekond või spetsiaalselt loodud eliitrühm Romero Repeat Kill (!) ning Stacy saab tappa ainult tükeldades tema keha 165 tükiks. Tavaline.

Bruce Campbell's Righ Hand 2. Jah, mulle üks paluks :)

Film koosneb kahest väiksest stoorist. Üks pool räägib nukumeistrist, kelle NDH all kannatav tüdruk välja valib, et ta tema nö. re-killiks, kuid ta Stacyks muutub. Teine pool aga jälgib Romero üksust ja nende peamajas toimuvat, mis lõpuks väga kahtlaselt 'Day of the Dead' lõppu meenutava finaalini välja jõuab. Kuigi stoorist võiks vastupidist järeldada, vaevleb film tõsise tegevuse puuduse käes - kaks lõdvalt kokkuseotud liini, mis nagu ei tahakski kuskile jõuda, ja siis äkki finaal, mis nagu ei eeldakski mingisugust sissejuhatust. See selleks. Visuaalne pool muidugi oli väga ilus, effektidega oli samuti vaeva nähtud - päid ja jäsemeid lendas, auke tekitati kehadesse jne. Kõigele sellele veel lisaks mahe "keel põses" huumor ja koolivorme kandvad tüdrukzombid. 'Braindead' ja 'Bad Taste' perioodi Peter Jackson oleks uhke. :)

Plusspunktid ka muidugi Teleturu taolises programmis müüdava sae, mis sobivalt kannab ühe tuntuima b-filmistaari Bruce Campbelli nime, ja vannabii re-killijatest tüdrukutebande, kellest üks mulle kangesti Street Fighterist ühte tegelaskuju meenutas (Chun-Li jah), pealt!!

Stacy sobivalt 165 tükiks lõigutud...

5/10

IMDb

Režishöör: Yoon-Hyun Chang
Osades: Soo Go, Ji-hyo Song, Dong-kyu Lee, Shin-il Kang, Seong-jin Kang, Kyeong-hun Jo jt.
Filmi pikkus: 118 min.










Seo Yu-jin kätte satub ühel päeval MP3 mängija, mille peal on olulist infot kohalikku maffiavõrgu kohta. Paratamatult ristub tema tee politseiniku Kang Sung-joo'ga, kes hetkel uurib juhtumit, kus kadunud 10 miljoni dollari väärtuses narkotsi. Sellest kasvab välja sündmustejada, mida iseloomustavad korrumpeerunud politseinikud, vandenõud, ebaõnnestunud narkotehingud jne. Asjale lisab vürtsi ka asjaolu, et Seo Yu-jin'le tundub, et ta on seda päeva juba varem läbi elanud ning näeb pidevalt deja vu'sid.

Yoon-Hyun Chang on võtnud tüüpilise politseifilmi ülesehituse, lisanud sinna veidike ulme-elemente ja tulemuseks on väga mõnus meelelahutaja. Just selline, millest jänkid järgmise riimeigi valmistaksid (õnneks/kahjuks pole vist nad veel haisu ninna saanud). Filmi stoori on alguses päris raskest jälgitav, tegevust on esimese 15-20 minuti sisse päris ohtralt topitud, kuid tempo rahuneb peale seda mõnusalt maha, et vaataja ajudele natuke puhkust anda. Lõpuks muidugi jooksevad kõik niidid ilusti kokku ja arusaamatuks ei tohiks midagi jääda. Ainuke asi, mis torkima jäi oli kogu see Seo Yu-Jin'i olen-seda-päeva-juba-läbi-elanud-teema, millele nagu mingit seletust ei antudki. Agajah võib-olla jäi lihtsalt midagi kahe silma vahele - vaatasin ju filmi tohutu peavaluga.

Päris 'Mou gaan dou' tasemele ei küündinud, kuid siiski - soliidne popkornikas. Suutis mind filmide juurde tagasi tõmmata pärast 'Bone Sickness' vaatamist... :)

6/10

IMDb

Režishöör: Brian Paulin
Osades: Darya Zabinski, Ruby LaRocca, Rich George, Kevin Barbare, Ernest Hutcherson, Brian Paulin jt.
Filmi pikkus: 98 min.

Ma pole eriti selline tüüp, kes ebameeldiva või igava filmi tavaliselt poole pealt ära paneb (viimane oli vist antud teosega sarnane 'August Underground Mordum'), sesmõttes au ja uhkus Brian Paulini "meistriteosele"...

Alex kannatab mingisuguse luuhaiguse käes. Tema naisel pole raha, et professionaalide poole abi saamiseks pöörduda ning palub abi Alexi sõbralt Thomaselt, kes töötab surnuaias. Thomas hakkab surnutelt liha ja luid koguma, lootes, et neid jahvatades suudab ta vajaliku ravimi Alexile luua. Surnutele see aga ei paista meeldivat ja hakkavad kätte maksma!

Kommentaarid on selle filmi kohta küll üleliigsed. Värisev kaamera, udune pilt, kehv helitaust, väga-väga halvad näitlejatööd (Itaalia zombikate näitlejad hiilgavad selle kõrval) ning olematu tegevustik. Viimasel ajal ongi vist popiks saanud sellised jalaga-näkku-veresaunad, kus millegile muule, peale erieffektide, erilist tähelepanu ei pöörata. Ei taipa mina seda haipi, samamoodi nagu ma ei taibanud ka 'August Underground Mordum' tembeldamist maailma kõige jõhkramaks filmiks - igav oli ju. :(

Täiesti toores film.

Oleks võinud kogu filmile võinud sama palju tähelepanu panna, kui igasugustele effektidele

1/10 (ei ole eriti objektiivne hinnang, kuna ei suutnud lõpuni vaadata)

IMDb
Morbid Vision Films - Bone Sickness

Režishöör: Takashi Miike
Osades: Tadanobu Asano, Shinya Tsukamoto, Nao Omori, Alien Sun jt.
Filmi pikkus: 129 min.

"Ai wa, kanari itai. (Love really hurts.)"

Kuna viimasest korrast, kui ma antud Miike suurteost nägin, on ikka korralikult aega möödas (u. 3 aastat) ja DVD kohe käe kõrval oli, otsustasin veelkord selle suurepärase linatüki ära vaadata.

Yakuzade liider kaob ühel ööl mitme miljoni jeeniga. Tema ustavad jõuguliikmed, eesotsas masohhistist Kakihara, alustavad tema otsinguid. Kakihara julmad ja verised meetodid aga vihastavad teisi yakuza jõuke ning ta heidetakse oma jõuguga sündikaadist välja. Tuleb välja, et yakuza-bossi vargus on vaid tühine osa suurejoonelisest plaanist, kus niitide tõmbajaks on endine politseinik, kes põhiliselt oma plaanide elluviimisel kasutab psühhopaadist killerit Ichit.

Pean Miike't üheks geniaalsemaks tüübiks filmimaailmas. Kui 'Visitor Q' jäi minu jaoks liiga ähmaseks , 'IZO' liiga filosofeerivaks ja 'Audition' liiga aeglaseks, siis 'Ichi the Killer' oli täpselt rusikas silmaauku. Must huumor, peen ultraviolence ja igasugused perverssused on selle filmi läbivateks teemadeks. Eriti tooks välja Kakihara tegelaskuju, kes minuarust on üks coolimaid anti-kangelasi üldse. Ja noh, ega Ichi ka kaugele ei jää, tüüp saab ainult siis lahti, kui kedagi vägistatakse või tapetakse.

Ichi saab ka naistega hästi läbi

Järgmiseks võtangi ette 'Ichi the Killer' prequel'i '1-Ichi' ning 'Gozu' peaks ka ükskord juba ära vaatama...

Oot, see on vist esimene siis: 10/10!

Kahju, et laupäeval õõvaööga seoses ETV pealt Miike 'One Missed Call' ei näinud, nautisime seltskonnaga peenemaid napse ja sattusime filmi peale alles poole pealt ning kõik olid juba liiga lõbusas meeleolus, et filmivaatamisest midagi välja tuleks. :/ 'Open Water' see-eest oli päris hirmuäratav visioon. Kuskile ookeani peale mina enam sukelduma ja ujuma ei tiku...

IMDb