3. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival, osa 1

Märtsi lõpp on see aeg kui igal horrorisõbral hakkavad silmad vilkuma ja kõhus lendavad pidevalt ringi liblikad. Jah, kätte on jõudnud aeg, mil Haapsalus toimub järjekordne HÕFF. Kuigi seekord tuli ametlik pressiteade vaid paar nädalat enne festivali algust, olid härral ammu juba plaanid teada - märtsikuu lõpp Haapsalus veeta. HÕFF ja skeidi/nudismi-suvelaager West Coast Jam ongi peamised põhjused miks sinna armsasse väikelinna mõnikord ära eksida.


Jah, kuigi asjad olid juba mitu kuud enne ära pakitud ja plaanid ammu tehtud, läks ikka nii, et teise päeva avafilmile ESKALOFRIO / SHIVER (2008) suutsin 15 minutit hilineda. Õnneks oli arvatavasti veninud ka sissejuhatus filmile ja jõudsin istmeni, siis kui käisid algustiitrid. Film ise oli selline, et päeva alustuseks sobis küll, viis meeled õigesse konditsiooni, kuid samas nagu midagi uut pakkuda ei suutnud. Pigem selline nooremale publikule suunatud õõvalugu, kus peategelasteks on heroilised noored ja pahategelasteks kibestunud vanainimesed. Mõned head ehmatuskohad (autorid olid kindlasti inspiratsiooni ammutanud Aasia horrorist), kuid muidu keskpärane laksimine ülespoole vööd.


Teiseks filmiks oli Jaapani kultusrežissööri Shinya Tsukamoto AKUMU TANTEI / NIGHTMARE DETECTIVE (2006). Kuigi Trash oli filmile andnud alla keskmise skoori, olid mul siiski ootused kõrgel. Pettuma eriti ei pidanudki. Film oli küll kohati liigselt laialivalguv, suutmata korralikult fookusesse võtta ühtegi peategelast, kuid see-eest väga mõnusa atmosfääri ja kaameratööga. Eriti kiidaks neid nö. nightmare-stseene, mis kinos korraliku heli tõttu suutsid hirmu tekitada küll. Peaosas olnud tsikk oli ka nummi. Festivali peakorraldaja Sten Saluveer muide mainis veel, et järgmiseks aastaks on plaanis ka Tsukamoto Eestimaa pinnale meelitada. Sobib!


Nüüd olin ma valiku ees - kas minna väikesesse saali vaatama "friigifilmi" BLACK SUN: THE NANKING MASSACRE (1995) või suurde saali festivali erikülalise Brian Yuzna horrorjanti SOCIETY (1989). Kuna ise oleks mõningal määral rohkem eelistanud suures saalis istuda, siis tänu sõpradele sai mindud siiski Hong Kongi shockumentary't kaema. Nankingi veresaunast rääkiv linalugu oli muidugi väga informatiivne, kuid teostus ülimalt kehv. Selline liiga exploitation maiguga, et tõsiselt võtta ja liiga tõsise teemaga, et tsilli meelelahutusena võtta. Arvatavasti oli ajalooline õppetund paljudele ennast šokeerima tulnud kohalikele maajõmmidele liiga mahukas ja nii nad langesid ükshaaval, suure käraga. Arvatavasti oleks programmi pigem sobinud HEI TAI YANG 731 (1988), mis oleks enda julmustega ka vindised ossud oma kohal hoidnud.


Reedese päeva lõpetas festivali kõige eksootilisem film - ZIBAHKHANA / HELL'S GROUND (2007) Pakistanist. Reklaamitud zombifilmi tagant rullus välja aga niivõrd ajuvaba, Ameerika horrori klišeesid ülekasutav film, et ei teadnud kohe kas nutta või naerda. Kuigi algus lubas traditsioonilist zombijanti, siis tegelikult olid zombid filmis kesksed tegelased nii-umbes 5 minutit, peale seda tulid mängu veidrad nõiad ja morgensterni viibutav burkas maniakk. Filmi autorid on kindlapeale suured Ameerika horrori austajad, kuna enamus filmi oli kaudselt maha viksitud mingist suuremast jänkide õudusfilmist. Peale selle proovisid peategelased peale oma emakeele pidevalt suust välja pressida inglise keelt. Selline omapärane kogemus, mis päris viimaseks öiseks filmiks ei sobinud (uni tegi juba vaikselt liiga), kuid teinekord vaataks õlle kõrvale kindlasti uuesti. Treiler kah - siin.


Reede lõppes minujaoks alles pool 3 öösel ning seetõttu ei võtnud ma midagi muud ette kui kerisin magamiskohta ära, et järgmisel päeval uuele ringile minna.

TO BE CONTINUED...