3. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival, osa 2

Jätkan muljetamist Eesti kõige parema filmifestivali kolmandast päevast (minu jaoks siis teisest). Esimesest päevast saab lugeda SIIN.

Laupäeval ei õnnestunudki kaua magada, kuna Rakvere Spordihoone hõivasid noored õhupüssi tulistajad ja niimoodi klõpsutasidki nad seal terve hommiku, taustakse Eesti rämpsmuusika. Selle tõttu tuli ekstravara linna peale sööma ja jooma minema, kuna päeva esimese filmini oli aega pea 4 tundi. Sai käidud pizzat söömas ja mu kodulinna Saue-nimelises õllebaaris, kus kohalikud õlid meile õltsid ja piljardimängud välja tegid. Haapsalus on kõik sõbralikud, ka õlid. Enne filmi sai muidugi muigega vaadatud, kuid pappkastidesse pugenud inimesed üksteisega mõõtu võtma hakkasid. Sama ajuvaba tegevus kui LARP.


Päeva esimeseks filmiks oli Hispaania horrori programmi kuuluv EL NINO DE BARRO (2007). Lugu Argentiinas veretöid korda saatvast sarimõrvarist ja väikesest poisist, kes samal ajal mõrvadest nägemusi näeb, oli üsnagi igav kogemus ja nii otsustasingi enne filmi lõppu parem veidike värsket õhku hingata. Nagu pärast teada sain, siis olevatki see poiss mõrvar olnud. Milline twist.


Michael Haneke FUNNY GAMES'i (1997) saadab igalpool nii kõva haip, et oleks patt olnud mehe enda poolt ameeriklastele tehtud uusversioon vahele jätta. Kuigi mälu järgi poleks nagu originaali näinud, siis valdas mind terve seansi ajal pidev deja vu, oleks justkui ennem kogu seda janti näinud. Ju siis silmanurgast, ketras seda ju ETV omal ajal päris korralikult. Kehva mäletamise põhjuseks võib kindlasti pidada seda, et film (uusversioon) ei pakkunud mulle ikka mitte midagi uut ja olulist, järelikult ei sümpatiseerinud ka esialgne variant. Selline vaimne terror, pikitud mõningase filosoofianoodiga. Kodus rahulikult vaatamiseks sobiks, kuid kinos vaatamiseks ei olnud just parim variant ning jäi keskpäraseks kogemuseks.


Kuna järgmiseks pidi algama TEST PILOTA PIRXA (1975) juubelilinastus, siis otsustasin ka mina kinosaali kaasa võtta alkohole, et iga 10 minuti tagant filmile toosti tõsta. Vanemale põlvkonnale kindlasti kõva nostalgialaks, minule, nolgile, aga esmakordne kogemus. Filmile eelnes väike sissejuhatus väheke napsuse Mart Sanderi poolt ning sõna anti ka filmi lavastajale Marek Piestrakile. Navigaator Pirx ise oli oma ajastule vastav, cheesy'd efektid ja veits ülemängitud stseenid kosmosesõidukis, kuid muidu täitsa mõnus filmikogemus. Peale filmi pakuti veel kõikidele torti ja söögi kõrvale ka viina ja viskit. Kuna vein oli juba korralikult toimima hakanud, siis ei suutnud ma ka tasuta alkoholile ei öelda ja puhastasin julgelt mitme viinapitsiga enda organismi, haugates peale hapukurki.



Nii suutsingi ennast järgmiseks filmiks korralikult konditsiooni viia, sest algamas oli Stuart Gordoni RE-ANIMATOR (1985) ja neid 80ndate ning 90ndate alguse horrorjante ongi kõige parem vaadata veidike lõbusamas meeleolus viibides. Film oli ikka täispauk. Korralikult haiget huumorit igast küljest küttev ja oma ajastu horror-kino traditsioone kandev. Filmile järgnes väike Q&A ring ka filmi produtsendiga Brian Yuzna'ga. Kuigi pole ennem mehele eriti tähelepanu pööranud, siis peale tema jutu kuulamist tekkis küll väga suur tahtmine rohkem tema töösse süveneda. Nii palju võin öelda, et tema viimane režissööritöö BAJO AGUAS TRANQUILAS (2005) oli ikka selline käkk, et ma ei hakanud temast isegi blogisse midagi kirjutama. Pärast surusin veel härraga kätt, ajasime small talk'i ja tegime pilti.

Siis aga tuli teha valik - kas minna vaatama japside MITOBORU MASHIN'i (2005) või prantslaste À l'INTERIEUR'i (2007). Jah, kuna teine film oli mul selleks ajaks juba nähtud, otsustasin ma ikka selle kasuks. Põhjus muidugi see, et olin sõpradele kõvasti kiitnud seda ja nii soovisidki ka nemad sellest veresaunast osa saada. Üksi aga lihapalle vaatama ja veini lurpima minna ei viitsinud, kuid luban, et teen selle julgustüki lähiajal ära. INSIDE'st olen pikemalt juttu teinud siin, seetõttu pikemalt rääkima ei hakka. Minu arust oli see vist ainuke film, kus tüdrukute kiljumisi kuulda võis.


Kuigi iga filmi ees linastus ka lühifilm, siis ei pööranud ma neile erilist tähelepanu. Üks erand aga oli JACK BROOKS: MONSTER SLAYER (2007) eel linastunud Carlos Torrens'i COMING TO TOWN (2006). Erinevatelt paljudest teistest polnud tegu mingi kunstilise onaneerimisega, vaid korraliku lühifilmiga, mille ainukeseks puuduseks on filmi lühike pikkus. Selliste tegelastega (parmust jõulumees, tema kiimane abiline ja verejanuline kääbik) oleks saanud väga muheda täispika komejandi. Aga noh, pikkus pikkuseks, üks mu lemmikuid festivalilt kindlasti. Filmi saab muide täispikkuses näha ametlikul kodulehel. JACK BROOKS'i alguseks oli aga tänu alkoholile mu mana nii otsas, et magamine tundus ainukese lahendusena. Nii tulebki oodata filmi DVD-reliissi, et asi korralikult kodus ära vaadata, mis pole muidugi üldse halb.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mu lemmik filmifestival Eestis on kindlasti eelmiste aastatega võrreldes sammu edasi teinud. Kuigi proovin muidu võimalikult palju kinos filmide vaatamist vältida, siis unustasin tänu suurepärasele õhkkonnale korduvalt, et istun kinosaalis. Selline vähese kontrolli poliitika ka rokib, kedagi läbi ei otsitud ja nii võis vabalt oma toidu- ja joogipoolisega kinosaali jalutada. Ei silmanud ka, et tänu sellele midagi oluliselt halba oleks kuskil juhtunud. Enda poolt võib-olla lisaks, et järgmise aasta friigiprogramm võiks veel friikim olla ja proovida vältida filmide kokkulangemist, samuti häiris selleaastane eestikeelsete subtiitrite lahendus - neid oli lihtsalt võimatu näha. Muidu korraldajatele jaksu järgmiseks aastaks ja kohtume Haapsalus aprillis 2009!