Režissöör: Steve McQueen

Osades: Michael Fassbender, Stuart Graham, Helena Bereen, Liam Cunningham, Liam McMahon jt.
Filmi pikkus: 96 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0986233/

"An odyssey, in which the smallest gestures become epic and when the body is the last resource for protest."

HUNGER on järjekorras kolmas filmivaatamine, kus loodetavasti kogu filmiblogijate kogukond, varem kokkulepitud filmi kohta, korraga enda arvamuse välja sülitab. Ega see kohustuslikus korras vaatamine eriti mulle meeltmööda pole aga vähemalt tekitab see veidikenegi motivatsiooni vaadata filme, mis muidu kindlasti kahe silma vahele jääksid. HUNGER linastus ka eelmisel aastal meie Pimedate Ööde Filmifestivalil, kus see ka vist päris suure tähelepanu osaliseks sai?


Reinkarneerunud Steve McQueeni filmi pealiin on 1981. aasta IRA liikmete, Bobby Sands'iga eesotsas, näljastreik Maze vanglas, kuid film keskendub sellele alles filmi viimases osas. Enne seda viiakse vaataja sobivasse meeleolusse, näidatakse IRA liikmete mässumeelset tegutsemist vanglamüüride vahel ja konflikte vanglavalvuritega.


Film on edasi antud väheste sõnadega, kuid väga tugeva pildiga. Kitsastes tingimustes tegutsev operaator on enda masinavärgist ja oskustest maksimumi välja pigistanud, pilt annab suurepäraselt edasi vangla-ängi ja seal valitseva meeleolu - väljaheidetega kokku määritud kongiseinad lausa haisevad läbi teleekraani. Ka seda kuidas lugu on edasi antud võib kiita, traditsioonilist ehitust sel pole - kaootiliselt tuuakse vaatajani erinevad killukesed, erinevatest karakteritest. Sissejuhatus algab põhimõtteliselt alles filmi keskpaigas, kus 17-minutilise võttega tuuakse vaatajani dialoog peategelase Bobby Sands'i ja isa Moran'i vahel, stseen, mis nõrgemal filmisõbra kindlasti pikali tõmbab ja masinast diski rebima paneb. See aga juhatab suurepäraselt sisse Bobby Sandsi kannatusteraja, 66-päevase nälgimismaratoni. Michael Fassbender, kes küll Eden Lake tehisjärve-äärsete maanoortega hakkama ei saanud, teeb seda Sandsi portreteerimisega. Ma nüüd küll ei oska öelda, kas mängus olid arvutid või kehadublandid või tegi mees christianbale'kat aga tulemus oli küll täitsa muljetavaldavalt võigas.

Järmisel korral siis DELLAMORTE DELLAMORE grupiviisiline reip?

8/10

Režissöör: David F. Walker
Osades: Ken Foree, Todd Robinson, Danny Bruno jt
Filmi pikkus: 2o min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0997209/

"One man delivers hope...with a vengeance!"

Kurb on vaadata kuidas kunagised kultusfilmide peaosalised peavad tänapäeval enda elatamiseks igasuguse pasaga leppima. Noortel filmitegijatel on alati mingisugune kinnisidee saada enda koduvideo-maiguga debüütfilmi või mõnda lühifilmi-projekti mängima saada üks kultusliku mainega, ent hääbunud karjääriga, vanema põlvkonna tegija. Filmile annab see muidugi palju juurde, sest niimoodi saab film rohkem erinevates kogukondades rohkem promo, sest kultusfilmide fännid on tavaliselt jõle kärmed iga suva jama peale erutuma kohe kui nende lemmiku nimi kuskil plakati peal kirjas on. Mulle meenutab see aga paari aasta tagust juhtumit meite maal, kus noored kutid õllede abil külajoodikutel kaamera ees igasuguseid häbiväärseid asju tegema panid.

David F. Walker'i lühifilm oli muidugi valus pasahunnik, ei suutnud seda päästa ka jõuluvanakostüümi kandev, DAWN OF THE DEAD'is zombidel päid puruks lasknud, Ken Foree. Jõuluteemalistest lühifilmidest soovitaks parem eelmisel HÕFFil näidatud COMING TO TOWN'i.

2/10

Režissöör: Ji-woon Kim
Osades: In-hwan Park, Mun-hee Na, Kang-ho Song, Min-sik Choi jt.
Filmi pikkus: 98 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0188503/

PÖFFil nähtud THE GOOD, THE BAD AND THE WEIRD postituses juba kiitsin Ji-woon Kim'i kui ühte lemmikut filmilavastajat Aasiast. Kui välja jätta viimane töö, mis vähekene pettumust suutis valmistada, siis on mehe šedöövrid olnud hiljem ühed tähtsad pidepunktid teiste samasse žanriauku langevate filmide hindamisel. A TALE OF TWO SISTERS pani mind teise pilguga vaatama sealseid kummituslugusid, kus hinged maapealseid rahule ei taha jätta ning neid väikese mustajuukselise tüdrukuna kiusab. A BITTERSWEET LIFE aga tekitas suure isu sealsete gangsterifilmide peale, seda isu ma ka väikeste doosidega vahetevahel rahuldan. Niimoodi jõudsingi ma lõpuks sellesse punkti kui lõpuks tuli ära vaadata ka meisterrežissööri debüütfilm - THE QUIET FAMILY - film, mida Trash mulle korduvalt soovitanud vaadata on aga alati on asi kuskile mälusoppi kaduma läinud, sest kohustuslikku laadi vaatamist tuleb igapäevaga järjest rohkem peale.


Ji-woon Kim jutustab enda filmiga vaatajale loo Kang-perekonnast, kes on hiljuti endale üksikusse piirkonda maja ostnud, kuhu plaanivad väikese puhkemaja luua. Kuigi ala on matkajate seas eriti populaarne, ei saa seda öelda perekonna äri kohta, sest kliente ei paistagi majja tulevat. Terve pere on juba musta masendusse vajumas, kui uksele koputab kahtlane kuju, kes öömaja soovib. Kohmakalt juhatatakse külaline enda tuppa, kust aga ta hommikul surnuna leitakse - enesetapp. Kuna pereisa kardab, et enesetappu ei usuta (külalisel on rahakott kadunud) ja mõrv ei mõju just äri mainele hästi, otsustab ta laiba metsa ära peita ja asja maha vaikida. Sealt algabki sündmusteahel, kus tänu ootamatutele situatsioonidele tekib järjest rohkem matmist vajavaid surnukehasid ja mis roosiliselt lõppeda ei saa.


Kuigi sisu järgi otsustades võiks arvata, et Kim'i debüütfilm räägib meile traagilise loo ühe perekonna allakäigust, siis tegelikult kogu lugu vürtsitatud sellise terava musta huumoriga, et tõsiselt saaks seda filmi võtta vaid inimene, kellel on kirurginoaga käidud keha kallal ja sealt huumorisoolikas täielikult eemaldatud. Iga surmaga kaasneb mõni koomiline situatsioon, mis järgmise surmani viib ja on raske tõsiseks jääda, kui neid aukke proovivad kokku lappida maailma ühe veidraima pere liikmed. Perepoega mängiv Kang-ho Song on muidugi taas omas elemendis, mängides heatahtlikku, kuid väheke kohmakat ullikest - roll, millega mees siiamaani filmides triumfeerib. Ka teine Korea kino üks suuri nimesid - Min-sik Choi - sai selle filmiga enda karjäärile hoo sisse ja täna teavad kõik filmisõbrad teda kui osavalt haamrit käsitsevat Oh Dae-su't.

Boonuspunktid tulevad kindlasti ka algus- ja lõpustseenide pärast, mis panevad vaataja olukorda, kus tuleks endale selgeks teha, kas terve lugu oli ühe filmitegelase fantaasia või mitte. Pealtnäha lihtsakoeline lugu sai hoopiski uue mõõtme.

Filmist on muide valminud ka uustöötlus ja seekord mitte Hollywoodi rahadega, vaid käe sai vahele hoopistükkis Jaapani sekopää Takashi Miike: The Happiness of the Katakuris.

8/10

Vaikne perekond

Režissöör: Tim Skousen
Osades: Justin Long, Jeremy Sumpter, Addie Land, Joey Kern jt.
Filmi pikkus: 86 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0460925/

"An epic tale of nerds and turds."

Pärast NAPOLEON DYNAMITE ootamatut menu otsustas filmi režissööri Jared Hess'i assistendina töödanud Tim Skousen oma panuse anda sellesse noortekomöödia väikesesse alamžanri, kus peategelased ei ole tissi ja tussi jahtivad tiirased teismelised, vaid veidrate hobidega ja ebatavalise käitumisega nohikud, nende sõbrad ja perekond ja nende vastanditena esindatud "normaalsed inimesed". Mulle endale veidrikust Napoleon'i sekeldused väga meeldisid ja samalaadsed huumorit ootasin ka Jared Hessi järgmisest tükist NACHO LIBRE, mis kahjuks väikese pettumuse valmsitas. Tim Skousen aga on hakkama saanud filmiga, mis kannab suurepäraselt edasi seda kuiva ja veidrat huumorit, mis NAPOLEON DYNAMITE'st omapärase filmi tegi.

"Can't make this out of foam and duct tape"

Gavin Gore on noormees, kes omab suurt VHS-kollektsiooni televiisorist lindistatud jaburustest, mida ta teistele raha eest välja laenutab ning ülejäänud ajast sõpradega maja ees mõõgavõitlust harjutab. Kui ta ühel päeval oma seltskonnaga metsa nooleotsi otsima lähevad, leiavad nad raja seest hoopiski suured jäljed ja korraliku maha poetatud kangi, mida kohe lumeinimese omaks peavad. Tegelikult on selle taga hoopiski Gavin'i headbangerist naaber Zerk ja tema pidevalt mingisuguste ainete mõju all olev sõber Shirts, kes loodavad pettuse pealt piisavalt raha teenida, et Zerki võlg pangale ära maksta.


SASQUATCH DUMPLING GANG on justkui omamoodi kokteil, mille koostisosadeks on GUMMO, NAPOLEON DYNAMITE ja FUBAR. Igast filmist oleks nagu väikeseid detaile võetud ja nendest kokku pandud rahuliku tempoga kulgev, imala huumoriga ja friikide karakteritega komöödia - täpselt selline nagu ma 13-tänava blogist lugedes filmist ootasin. Võimsa mulletiga Justin Long varastab paratamatult koos oma särgitu sõbraga iga stseeni, kus neil midagi öelda, kuid ka larpivad nohikud ei suutnud enda tegemistega külmaks jätta. Eraldi tooksin välja paksu kondiga Hobie, juba tema väljanägemine wannabe-Keskmaa rüütlina/gamemasterina ajas muigama.

Muhe komöödia, mis oleks arvatavasti kahe silma vahele jäänud, kui 13-street inimesed poleks appi tulnud. Tänud siinkohal neile!

Loe ka:
http://13-street.blogspot.com/2009/01/sasquatch-dumpling-gang.html

7/10

Corndogs and mustaches - FUCK YEAH!

Režissöör: Wisit Sasanatieng
Osades: Suporntip Chuangrangsri, Tassawan Seneewongse, Siraphan Wattanajinda jt.
Filmi pikkus: 94 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0950500/

"Be afraid of what you cannot see."

Ma ei ole näinud härra Sasanatieng'i paljukiidetud, värvilist westerni TEARS OF THE BLACK TIGER ja draamat CITIZEN DOG, niiet ei oska ma ka kommenteerida tema sammu modernset thai kino vorminud draamadest üsna ära leierdatud kummituslugude territooriumile. Antud filmile stsenaariumi kirjutanud Kongkiat Khomsiri aga on küll tuttav nimi - mehe eelmine lavastajatöö ART OF THE DEVIL 2 on küll ajusoppi täitsa korraliku mälestuse jätnud, segades hoolikalt kohalikke uskumusi, musta maagiat, kummituslugu ja noorteõudukate klišeesid. Eks ta paras tundmatusse vette hüppamine tegelikult oli.


Noor, rase naine Nualjin jõuab oma mehe otsinguil räämas välimusega mõisahoonesse, mille omaniku teenijalt ta ka peavarju palub. Tal lubatakse seal püsida ühel tingimusel, kui ta enda nina peahoone, kus elab mõisaproua, lähedusse ei topi. Kuna aga öösed pole seal üldse vaiksed - pidevalt kostub veidraid hääli ning õue ja maja peal jooksevad ringi veidrad kujud - hakkab Nualjin uue sõbrannaga, kes talle ajutisest elukohast portsu legende pajatab, asja uurima.


Mis filmi vähekenegi teistest omanäolistest eristab on lavastaja võime võttepaigas luua visuaalselt ilus, ajastutruu pilt, nimelt leiab kogu tegevus aset 30ndatel aastatel ja kuigi peamiseks tegevuskohaks on kummituslik häärber, mõne karakteriga, kiirgab pragudest seda ajastutruudust välja piisavalt, et vaatajat ajamasinaga sõidutada. Muus osas jäi film aga keskpäraseks kummituslooks, mis viskas vaatajale ette portsu puzzletükke ja selle asemel, et neid vaikselt koos vaatajaga kokku panna, viskas lõppedes lahenduse pauguga nina ette ja sinna peale veel palju üsna mõttetut informatsiooni. Justkui oleks filmitegijad tahtnud vaatajale iga imetillukese detaili ära seletada, mil filmi põhilooga oli väga väike seos.

Ilusa visuaalse poolega, kuid kespärase loo ja puändiga thai kummituslugu. Pärast mõningaid pettumusi sealtmailt muidugi värskendav vaatamine aga erilisi ootusi ja lootusi tuleviku suhtes üles ei tõstnud.

Loe ka:
http://trash-can-dance.blogspot.com/2007/05/unseeable.html

6/10

Režissöör: Anders Jacobsson
Osades: Johan Rudebeck, Per Löfberg, Olof Rhodin, Camela Leierth jt.
Filmi pikkus: 93 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0116247/

"When His Mind Blows ... Anything Goes!"

EVIL ED on tulemuseks, kui rootslased otsustavad väikese kummarduse teha oma suurele lemmikule - jänki-horrorile. Film ei oma küll erilist stsenaariumi ning näeb välja pigem suvaliste ideeplahvatuste supina kui korraliku loo-põhise filmijupina, kuid olgem ausad, sellise filmi puhul ongi just ideed, need, mis loevad. Mitut rootslaste tehtud splatterit sul ikka elus vaadata antakse?

"Where's my beaver-rape scene? There was no sexually explicit footage in that scene!"

Peategelane Edward elatab end filmikompaniis filmilintide lõikamisega ja kleepimisega. Korrektse soenguga ning rahu ja korda armastav mees aga siirdatakse õudusfilmide osakonda, mille asjatundlik direktor Sam Campbell ta nende uue projekti Loose Limbs kallale kamandab ja vaese mehe eraldatud hoonesse saadab, et see töösse paremini süveneda saaks. Ei lähe muidugi kaua kuni Edward, pidevalt töödeltavat vägivaldset ja võigast filmi vaadates, lõpuks murdub ja kõikidele ettejäävatele inimestele suureks ohuks muutub.


EVIL ED oli sama konkreetne film, kui tema plakat lubab - juba esimestel minutitel laseb üks hullunud töötaja end bossi silme all granaadiga õhku ja ega tempot ka edaspidi eriti alla ei lasta. Tõsiselt ei saa muidugi ühtegi külge võtta, kuna kummardused erinevatele Ameerika kultusõudukatele on lihtsalt niivõrd läbinähtavad: isegi plakateid on taustal seina peal pidevalt näha, neist kõige rohkem jääb pidevalt kaamera ette muidugi THE EVIL DEAD oma, kust on väikese sõnademängu abiga ka filmi nimi võetud. Muidugi jäi meelde veel kahtlaselt GREMLINS'i peategelasi meenutav, külmikus pesitsev kollinäru, väikesed silmapilgutused veel NIGHT OF THE LIVING DEAD ("I'm coming to get you, Barbara") ning BLUE VELVET ("Don't you fucking look at me!") suunas.

Lõbus, pika aja peale väljakujunenud žanri-reeglite järgi tehtud korralik splatter, mis on kindlasti veel ekstra maiuspalaks õudusfilmisõpradele, tänu oma pidevale vihjetele filmitegijate lemmikutele.

"And remember like we say here at the Splatter & Gore department..."You keep them heads rolling."

7/10

"Don't you fucking look at me!"

Režissöör: Richard Alpren

Osades: Kenny Johnson, Robyn Cohen, Ryan Fox jt.
Filmi pikkus: 81 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0420346/

"...the road to nowhere..."

Zzyzx rd. silt jääb oma veidra nime tõttu kindlasti paljusid I-15 maantee peal Las Vegase poole sõitjaid närima. Väike kõrvalepõige viib uudishimuliku keset elutut Mojave kõrbe tühermaad asuvasse Zzyzx asustusse, mille asutas 1944. aastal Curtis Howe Springer, isehakanud arst ja metodistliku kiriku pea ning raadioevangelist. Ta ehitas ebaseaduslikult keset kõrbe puhkusekuurorti Zzyzx Mineral Springs and Health Spa, kust hakkas eetrisse laskma oma raadiosaateid ning oma kuulajatelt annetusi küsima, lubades vastu imejooke, mis keha isegi vähist pidi puhtaks tegema. See oli kõik muidugi pettus ja ei läinud kaua, kui riik meest maa ebaseadusliku kasutamise ja pettuste pärast süüdi mõistis ja ta türmi toppis. Zzyzx anti aga California Ülikooli valdustesse.


Selle loo põhjal on Richard Alpren ehitanud oma legendi (täispikkuses on üleval filmi ametlikul kodulehel - http://www.bluedaniel.com/zzyzx/main.htm) miljonärist Carl Zillerist, kes Mojave kõrbesse oma väikese asula ehitas ning seal oma kümne jüngri ja naisega usukultust pidas. Kuurortkompleks oli võõraste pilkude eest varjatud, päevani, kui suure juhiga sai intervjuu teha vabakutseline ajakirjanik Charles Abnigood, kes aastaid hiljem Zzyzx'i naastes sealt hunniku luukeresid leidis ja ka ise jäljetult kadus. See legend on filmile omamoodi taustalooks, otseselt teda küll ei puudutata, kuid annab loole omapärase-müstilise tunde.


Kaks mehepoega Lou ja Ryan on parajasti teel Las Vegasesse, kui nohiklikum pool Ryan, kes on aktiivselt tegelenud Zzyzx legendi uurimisega, soovib väikese kõrvalpõikena Zzyzx rd peale pöörata, et tühermaal väheke ringi vaadata. Tee peal juhtub aga "õnnetus" ja suudetakse autoga üle sõita tee peal uimerdanud vanamehest. Mehed plaanivad algselt lihtsalt õnnetuskohalt minekut teha, kuid silmavad tee pealt lähenevat inimkogu ja kartes, et too kuritegu pealt nägi, laiba autosse peidavad. Miski aga ei taha plaanipäraselt minna, sest see lähenev inimkogu on oma abikaasat otsiv naine.


ZZYZX on viimasel ajal nähtud indie-filmidest kindlasti üks meeldivamaid üllatusi. Väikese eelarvega ja paari-kolme näitlejaga üles võetud film omab justkui unenäolist-õhkkonda, millele kindlasti aitab hiljem kaasa ka peategelaste alkoholi ja psühhotroopsete ainete manustamine. Eelnevat mainitud legend ei ole kohustuslik enne filmi kallale asumist läbi lugeda (mina seda ei teinud), kuid sellele huvitavale atmosfäärile annab ta niipidi kindlasti juurde. Asi, mis filmi lõppedes häirima vaid jäi, oli see, et järkjärgult hakati ringi kokku tõmbama ja hakati kaotama algselt külgepoogitud müstilist-unenäolist fiili, millest lõppedes vaid tobe moraalitsemine peategelaste kallal (kindlasti kuulata ka väikest heliklippi peale lõputiitreid) järgi jäi. Poolkõvaks ajav aga hästi lavastatud tükk...

7/10

Režissöör: Richard Griffin
Osades: Andrew Vellenoweth, Tanith Fiedler, William DeCoff, Leigh Radziwon jt.
Filmi pikkus: 90 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0476016/

"It Turns Rednecks Into Deadnecks"

Miskipärast on Ameerika lõunaosariikides elavad maakad juba aastakümneid ette jäänud erinevatele b- ja c-kategooria filmimeestele. Mingi kirjutamata reegel on kuskil arvatavasti olemas, et kui sa hakkad enda väikse-eelarvelist filmikäkki tegema, siis kindlasti mahuta, kui mitte tegevustikku, siis vähemalt pealkirja zombid, natsid või libahundid ning projekti saadab edu juba eoses. Ei saa ka mina sellistest filmidest täitsa tuima näoga mööda vaadata ja nii mõnigi kord eksib mõni plaadina mu lauanurgale.


Tänu kohalikele juhmidele maakatele, kes peale pideva õlle lurpimise ja omavahel sugu tegemise ka keemiatööstuse jäätmeid lähedalasuvasse jõkke heidavad, tõuseb jõesängist varsti mutanteerunud kalamees, kes hakkab maha nottima tema elukohta reostanud punakaelasid kui ka läheduses jõe reostatust mõõtnud üliõpilasi. Mängu lisanduvad varsti veel kriisimeeskond, kes kogu ümbruskonna kõigest elavast puhtaks peavad pühkima, oma kadunud sugulasi otsima saabunud kohalikud ning hull teadlane, kellel on jõemonstrumiga oma plaan.


Kui välja jätta Troma levitatud REDNECK ZOMBIES, siis pole ma veel korraliku hixploitation'i peale sattunud, mida teistele vaatamiseks julgeks soovitada. Ka antud film ei kanna endas just kõige suuremat väärtust, kuid täitsa muhe vaatamine sellegipoolest. Odavalt tehtud, sõpruskonna poolt näideldud, limane tükk tegi kummarduse pigem 50ndate kollifilmidele (CREATURE FROM THE BLACK LAGOON), kus enamus filmi on üles võetud väikses hämaras stuudios, mis on täidetud erinevate lavadekoratsioonidega, valgustatud roheka valgusega ja kus suitsumasin pidevalt ruumi enda toodanguga täidab. Kordagi ei mindud detailidega ekstreemselt räigeks ja tegevustikku iseloomustas selline mõnus humoorikas lähenemine, mistõttu ei tundunudki film kui järjekordne c-kategooria veristamine, mida säästumarketite korvides lademetes leidub, vaid väike kaabukergitus 50-60ndate õõvafilmidele, kus kummikostüümides elukad endale inimeste seast sobivat neidist otsisid, kellega paarituda - seda muidugi häbematu hixploitation maiguga.

5/10

Seis, või mu isa/poiss-sõber tulistab!

Ryan - Vocals, Chris - Guitar, Nate - Drums, Seger - Bass

2001. aastal Maines kokku pandud Outbreak kõlab nagu oleks Bad Brains kaheksakümnendatest ajamasinaga 21. sajandisse toodud, nende PMA-mojo tolmuimejaga kehaõõnsustest välja imetud ja see asendatud toore viha ja kõige ja kõigi pihta tatti pritsimisega. Paari aastaga töödeldi end prominentse Bostoni hardcore-leibeli Bridge 9 alla, mille alt on välja tulnud kaks hc-kogukonna poolt suurepäraselt vastu võetud albumit "You Make Us Sick" (2004) ja "Failure" (2006).

Fuck, fuck, fuck you

No one likes you

No one cares

http://www.myspace.com/outbreak
http://www.last.fm/music/Outbreak

Pätikad:
http://xcorexbaby.blogspot.com/search/label/*Outbreak

Režissöör: David Wain
Osades: Paul Rudd, Seann William Scott, Christopher Mintz-Plasse, Elizabeth Banks jt.
Filmi pikkus: 100 min.
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt0430922/

"Danny and Wheeler were just sentenced to 150 hours mentoring kids. Worst idea ever."

Danny ja Wheeler on kaks energiajoogi müügimeest, kes koolist-kooli sõidavad ja seal narkootikumide vastase loengu all ka oma Minotaur-nimelist jooki noortele pähe määrivad. Kõik laabub sujuvalt, kuni Danny tüdruksõber mehe ükspäev maha jätab ning too sassis peaga korraliku käki ühes koolis kokku keerab. Kohtunik annab müügimeestele valida, kas 30 päeva vanglas või 150 tundi üldkasulikku tööd. Kuna Wheeler kardab vägistamist, valivad mehed teise variandi ning nad suunatakse keskusesse, kus tegeletakse vanemate poolt tähelepanuta jäetud lastega. Danny käe alla satub rüütlitega ja haldjatega ühes fantaasiamaailmas elav Augie ja Wheelerist saab vanem vend ropusuisele neegripoisile Ronnie'le.


Paul Rudd on kõrvalosades säranud alates WET HOT AMERICAN SUMMER'ist ja lõpetades KNOCKED UP'iga - tema tagasihoidlik ja muhe olek jääb silma ka kõige väiksemates osades. Oli ka aeg, et mehele võimalus anti ja pearoll tema kanda usaldati. Kahjuks oleks ma ise teda näha oodanud väheke käredamas komöödias, sest praegune roll üsna perekomöödia-tasemega filmis jäi suht mittemidagiütlevaks. Pigem ootaks tema kaasamist mõnda suuremasse Judd Apatowi või Adam McKay projekti, kui tuttavat rada kõndivasse, üllatustevaeselt lõppevasse, üsna kuiva komejanti. Mitte, et keegi poleks enda rolli täitmisega hakkama saanud - tugevad olid peale Ruddi nii pirukanikkuja sõbrast Seann William Scott, kui ka noored, Keskmaa võitmatu rüütel Mintz-Plasse kui ka tissiarmastajast Bobb'e J. Thompson - ootasin lihtsalt veidi väheke piiride ületamist nagu seda viimasel ajal siinkirjutajat naerutanud komöödiad teinud on.

Meeldis ka filmis kogu pila LARP'i ümber. Tulid otsekohe meelde ajad kui rada7 foorumis ei jauratud igapäevaselt keppimisest ja levikast vaid nu-metalist, pelmeenidest ja plaaniti kokkutulekut teha kui mitmepäevast LARP-lahingut kõigi kasutajate vahel. Ajad!

Loe ka:
http://filmsmusic.blogspot.com/2009/02/role-models.html
http://trash-can-dance.blogspot.com/2009/02/role-models.html

5/10